Poole ajast käputab

Poole ajast roomab

poole ajast kõnnib käe-jalatallad maas ja pepu püsti

ning ülejäänud 90% ajast seisab ema riiete või laua või tooli või kasti või mille iganes vähegi kõrgema toel püsti.

Matemaatikat palun mitte hinnata:)

"tähendab, üldiselt olen ma täiesti rahul nende suurte inimeste pakutava toiduvalikuga. Õuna vastu ei ole mul midagi, selle suudan lausa paarikümne sekundiga nahka panna. Puder mõne hea püreega on ju ka täiesti söögikõlbulik. Lõuna ajal üritab see suur naine mulle mingit soolast püreed toppida, no mõnel pole väga vigagi, aga tänane riisi-tuunikala-suvikõrvitsa segu oli küll ikka üsna väkk. Ja no ütleme nii, et tema enda kokakunstist ma ka midagi ei arva - eriti, kui ta mulle aegajalt midagi porgandiga pakub - no tõesti, mulle ja midagi porgandiga?! Olen küll üritanud talle puust ja punaseks teha, et see mulle ei meeldi - väristan ennast üle kere, teen vastikusenäo pähe, ajan toidu suust välja, häälitsen valjuhäälselt - aga no see mõistmatu tihti ignoreerib mind! Rumal on ta nagunii - üldse ei saa aru, mis ma tahan!

Aga eile - eile oli mul üks hea päev! Sain märkamatult lõpuks ometi midagi normaalset süüa - glasuuritud piparkooki! Vot see on üks õige toit! Muidugi tuleb selliste asjade saamiseks kiire olla - kui need mõistmatud suured inimesed näevad, kohe võtavad kõik käest ära. Vahel veel kisuvad suustki välja. No õnneks sain mõned piparkoogi tükid õnnelikult enne alla neelatud, mis siis, et päris suured olid teised! Siis muidugi olid kohe selle naise käed mul suus ja katkusid ülejäänu välja. Mõistmatu, ma ütlen!

Täna sain käe taha shokolaadiküpsisele, aga juba jälle suur inimene märkas ning tõmbas selle maiuse mult ära.

Euromündid on ka päris mõnusad lutsutamiseks, aga jälle - kohe kui vahele jään, olen ilma nendest. Mis elu see on selline?

No ega ma üldiselt ei kurda, treenin veidi, ja küll varsti söön seda, mida ise tahan! Söögu ise oma tuunikala segu, ma ütlen."

mõõdud jms

Täna käisime slovaki arstitädile ennast näitamas - kiideti muidugi, et nii ilusa poisiga hakkama oleme saanud (iga kord nad rõõmustavad issit igasuguste komplimentidega härra kohta ja mis issil selle vastu!). Mõõtudeks saime 76 cm ja 10,4 kg. Noh, täitsa kobe poiss ju!
Hambaid ei soovinud arstile näidata - aga seda ma kogen iga õhtu, kui üritan igemegeeli panna ja hambaid näpuharjaga puhastada - suu kriipsuks ja kurtmine! Kõige privaatsem kehaosa, millele keegi ligi ei pääse. Nii et uurida, kas miskit seal veel tulemas on - täiesti võimatu. Tundub, et järgmised hambad tulevad minu suures teadmatuses.

Nädalavahetusel loobusime sellest öisest rinnarallist kah. Noh, ema väikse abiga. Kusjuures läks väga kergelt - 2 korda oli suur pettumus tunniste vahedega, et mismõttes nüüd siis... Aga edasi läks ilma mingi nõutamiseta. Kell 3 antakse öösel, nii igaks juhuks, härra tänulikult võtab vastu ka, ja siis hommikul 6-7 ajal. Aga...
Kui ma arvasin, et siis hakkab laps nagu Mishka magama, siis eieiei! Ikka ärkab iga 1-2 tunni tagant, rinda ei nõua, lutti küsib (väga harva ise võtab ja paneb suhu), sipleb ja vähkreb ja kerge kurtmine ka, siis ema jälle pooleldi võrevoodis ja hoiab kaisus, ja siis saab uinuda. Nii et söömine polnud probleem, aga mis...? Lutt? Ei oska iseseisvalt uuesti magama jääda? Ja olen suutnud juba lugeda, et mõni laps ärkab 3-aastaselt ka veel iga 2 tunni järel! Vau. Mulle tundub, et isegi kui lutist ära võõrutada, võib see sama probleem meiega jääda - ja ma isegi ei julge... Ei julge mõeldagi selle peale... Aga noh, iga asi omal ajal!

Vähemalt läks lõpuks jahedamaks! Päeval keskmine Eesti suvi - 22-27 kraadi, öösel nüüd juba jahedam. Küll ootasime seda aega!

Minu (ehk tiigri ema) uus nimi on viimased nädalad ronimissein, sest ükskõik kus ma olen - köögis, laua ääres, vannitoas - igal pool saab mõnest mu riideesemest kinni ja siis hakata ennast üles tirima, otsa tirima, üle upitama jne jne. Ja noh, nali naljaks, aga päev otsa lihtsalt põrandal pikutada, et üks mees saaks otsas ronida - pole ka teab mis lõbu pikas perspektiivis. Ja hoidku selle eest, et ema vaateväljast kaob, vuta-vuta järgi ja kohe ronimisaktsioon otsast peale. Nüüd on ära õppinud sellise krimpsus näo tegemise - nagu kohe-kohe hakkaks suur skandaal tulema, aga kõigest nägu tuleb. Et anda teada, kuidas talle ei meeldi, kui ma kuskile lähen või midagi muud teen.
Ja öösel siis tunnivalvur-kaisushoidja-lohutaja.

Muidu ikka päeval keskmiselt 3 und, aegajalt ka 2, hommikuti saab esimese une juba toas teha. Võin rõõmuga hüüda, et uneskandaalide aeg on möödas! Ehk siis härra saab aru, kui on magamaminek, siis on magamaminek. Ta võib küll voodis veel 20 minutit mässata ja ringi ajada ja kangutada, aga ei mingit skandaal-rööki jms. No küll on selle üle hea meel!
Vankris magamaminek on muidugi ka omaette protsess, sest kohe saab ennast ju kas istuma tõmmata või kõhuli keerata. Ja siis me seal kangutame-keerleme - mina ikka ühes suunas ja tema vastupidi, siiani olen mina lõpuks peale jäänud. Veel.
Poes ei meeldi - poisile/mehele - kohaselt käia - on lubatud kiiresti läbi joosta, aga hoidku sa, et jääd valima millist juustu või müslit võtta - pole lubatud! Esimene ettejuhtuv ja siis edasi. Muidu hakatakse kurtma!
Autosid ja eriti tramme meeldib väga vaadata!
Söök läheb ka väga hästi, mida magusam, seda parem muidugi! Igapäevaselt saab ka melonit, arbuusi, õuna või kurki, mis eriti sobib! Mõned soolased toidud ei meeldi, eriti kahjuks ema enda tehtud. No porgandiga püree toob ikka lausa vastikusevärinad peale! Ja ega need muudki isetehtud asjad peale ei lähe.
Lemmikmäng on pallimäng, palli juba ise veeretab/viskab ka, ise on ka väga uhke enda üle!

Aga varsti tuleb vanaema külla!

8s kuu pildis

Kinolinal

Kõige armsam!

Kas sa näed, ma tõusin püsti!

Istuda oskan ka!

Ja nende riietega tundub, et olen kohe ka valmis kooli minema:D