sest muidu oleks nii mõndagi kirjutada. Aga parimad, geniaalsed mõtted ja laused jäävad kahjuks siia samma minu pea sisse unustuste hõnga:)
Igatahes, meie päevi täidab nüüd trammivaatlus. Kui mina suundun lapsega mänguväljakule, siis tema suundub sealt otsejoones edasi trammide lõpp-peatusesse. Kus me veedame siis umbes nii tunnikese. Noh, vaatame seisvaid tramme, sõitvaid tramme, peatuvaid tramme ja noh, tramme:) Ja neid ikka iga paari minuti tagant sõidab, mis tähendab, et me ei suuda sealt lihtsalt lahkuda. Üks samm edasi ja kaks tagasi. Ja siis paar minutit niisama seismist. Ma arvan, et üsna pea kõik trammijuhid teavad meid, ehk hakkavad ka meile signaali laskma kui jälle meid seal näevad passimas? Lisaks oleme ilmselt tuttavad ka kuskil läheduses asuvatele "sotsiaalselt väsinud inimestele" ehk kodututele. Nad ka aegajalt seal samas lõpp-peatuse läheduses jälle välja ilmuvad. Aga samas, mida muud me peaksimegi tegema kui härraga elust rõõmu tundma? Ja kui see tähendab tema jaoks trammipargis jõlkumist, noh, siis teemegi seda!
Muidu veedame ka suurema osa päevast õues. Ma ei tea, Eestis oleks meil vist ikka päris raske kohaneda. Ilmaga! Sest no meil on ikka kolm aastaaega nagu pidev päikeseline kevad ja see on nii mõnus! Hommikul peale sööki läheme õue jalgpalli mängima ja rattaga sõitma, vahel käime ka bussipeatuses busse kaemas. Peale lõunauinakut trett mänguväljakule (loe trammiparki), ja vahel veel ka peale õhtusööki lähme maja taha aega veetma. Mõnus on! Ja pisike mees ka tundub rahul olevat oma eluga!
Muudest asjadest nii palju, et härra on väga tubli! Noh, kohe nagu igas mõttes. Õhtuti korjab oma mänguasjad ja paneb mänguasjakasti tuttu ära, muud laokil olevad asjad viib ka õigetesse kohtadesse (ala kaablid issi sahtlisse - pole vaja küsida muidugi, kes nad sealt välja kisub päeval). Oma mähkme viskab ise prügikasti, kui paluda. Noh, ma ilmselt olen kuulnud piisavalt seda, et laiskadel vanematel on virgad lapsed, seetõttu tuleb kõik olulised tarkused vara selgeks õpetada:) Kiigejärjekorras mänguväljakul ei jonni (tihti näen kuidas mõni laps ikka hüsteeriasse läheb, kui kohe-kohe kiigele ei pääse), mänguasju lubab teistel lastel ka võtta ilma skandaali tegemata (no võtaks küll tagasi, aga siiski võib ka ema süles istuda nii kaua kuni teine asja ära vaatab). Potil käib toas vabalt, ainult õues ja reisil on siis mähet vaja, ja öösel siis ka.
Kaks asja, mis ei sobi on trammisõit ja hambapesu. Esimesega saame hakkama toidu ja luti abiga, ehk siis sõit linna või linnast tagasi möödub süües või lutti imedes. Ega muidu niisama lutti enam pakuta, ainult magamaminekuks. Trammis siis ka võib:) Ja hambapesu... No ma ei tea küll kuidas me kunagi seda saame hakata rõõmsalt ja koos tegema. Võibolla kunagi mõni idee välgatab...
Lisaks eelnevale on muidugi tegu endiselt maailma armsaima lapsega!
Aga seda ööd, kus me enam mitu korda ei ärkaks, ootan ma siiani:)
