Ma olen sellest nii kaua tahtnud kirjutada, aga kuidagi pole sinnamaani jõudnud. Aga sellest ajast saadik, kui hakkasime oma päevi liivakastiäärtes ja mänguväljakutel veetma, on see teema minu peas keerelnud.
Ma olen jaganud liivakasti ääres käivad emad kolme gruppi:
- viisakad emad;
- kohandujad emad;
- lobisejad emad.
Igal ühel muidugi oma plussid ja miinused.
Esimesed on sellised vaiksemad ja rahulikumad, kes ISE tegelevad oma lapsega, mängivad temaga ning vaatavad tema järele. Samuti vaatavad, et laps teiste laste mänguasju ei kisuks ning kui ta neid tahab, siis paluvad teiselt lapselt (või tema emalt) lapsel endal seda küsida. Üldiselt aga ütlevad lapsele, et sul on OMA asjad ja mängi palun nendega. Ning ei lase lapsel võõraid asju kiskuda (ning ootavad sama suhtumist ka teistelt lastelt). Kui laps on mänguasju laenanud, siis alati paluvad lapsel need tagasi viia, kui ta enam nendega ei mängi. Nende laste ja emadega on kõige meeldivam ühel mänguväljakul koos olla.
Teine grupp ehk kohandujad on sellised, kes võivad olla nii ja naa. Üldiselt lubavad nad kohe oma lapse sinu lapse mänguasju vaatama, aga samas paluvad lapsel midagi võetud mänguasja asemele anda. Ehk siis teevad lapsed pidevalt vahetust (ma annan sulle oma traktori, kui sa mulle oma autot laenad). Üldiselt vaatavad, mida nende lapsed teevad. Tülisid ei juhtu, kui lapsele pidevalt selgitada, et teine laps mängib sinu asjadega, aga seetõttu saad sina jälle tema asjadega mängida. Emadele endile meeldib suhelda ning "laenamiste" käigus tihti ka alustavad vestlust. Enamasti pole ka nendega probleeme, ainult lapsel võib olla keeruline orienteeruda maailmas, kus vahel toob teine laps mängimiseks oma mänguasjad, vahel aga ei tohi teise lapse asjadega mängida ning vahel hoopis teine laps kisub käest midagi ära.
Kolmas rühm ehk lobisejad on need, kes saadavad lapse liivakasti, aga ise istuvad lähedusse pingile ning hakkavad sõbrannadega rääkima või telefonis surfama või ajakirju lugema. Enamasti on nende lapsed juba suuremad (üle 3-aastased) ning ilmselt lasteaiakogemustega. Tihti tulevad nad lapsega mänguväljakule nii, et lapsel pole üldse mänguasju kaasas. Mis tähendab, et laps tuleb teiste (enamasti väiksemate) mänguasju endale mängimiseks võtma. Kuna ema pole sealsamas, siis aegajalt laps võtab teisel (eelkõige just väiksemal lapsel) mänguasja ka otse käest ära. Laenatud mänguasjad veetakse tihti mööda mänguväljakut laiali ning hiljem käid ise neid ära korjamas (ema ju ei näe, sest ta räägib telefoniga või tegeleb muude asjadega). Seega võid soovi korral ise võõrast last korrale kutsuda või siis vaadata ainult, et ta teistele haiget ja liiga ei teeks ning lasta tal "olla". Seda vist kutsutakse ka vabakasvatuseks?
Ilmselgelt on viimane rühm kõige ebameeldivam (mulle!). Ebameeldivam ka selles suhtes, et üks asi on käia oma mänguasju eiteakust kokku korjamas mänguväljakult lahkudes (lootes, et nad üldse ikka kõik sinna on jäetud), teine asi on oma asju võõralt lapselt käest sikutada, kui ta keeldub seda tagasi andmast ning siis pistab röökima, nagu sa oleksid teda tappa püüdnud (mille peale lobiseja-ema kohale jõuab ning oma väikest kannatajat lohutama hakkab).
Lisaks kui ma ühest küljest mõistan, et lapsed peavad õppima jagama, siis teisest küljest - kui mina millegagi mängin või midagi kasutan ise (näiteks praegu oma arvutit) ja keegi selle mu käest ära sikutaks (ning keegi vanem sealjuures ütleks, et õpi nüüd jagama), siis ma küll õpiksin sellest ainult viha ja frustratsiooni. Ning lisaks veel ebaõnne ja pettumist. Ehk siis et kes tugevam sellel õigus? Ja ma olen tihti mõelnud, et kas seda lapsed õpivadki lasteaias? Teistelt asjade ära võtmist näiteks? Või seda õpitakse hoopis kodus, kui on mitu õde-venda koos ja igaüks tahaks ühe ja sama asjaga mängida?
Ma saan aru ka, et 4-5-aastast last võib jätta rahulikult omaette mängima, talle pole vaja ise liivakooke teha või teda liuvälja trepi peal turvata - aga samas peaks iga ema ISE vastutama, et sinu suurem ja tugevam ja targem laps väiksematele liiga ei tee, nende asju ära ei võta, neid ei tõuka ning nendest ette ei trüki erinevate ühisasjade kasutamisel. Ma arvan, et pole võõraste emade asi võõraid lapsi korrale kutsuda (kui just tungiv vajadus pole), iga vanem vaatab ikka oma lapse järgi. Ilmselgelt on neid arvamusi on väga palju erinevaid.
Muidugi olen ma veel mõelnud, et kas need kogemused oleksid teistsugused Eestis elades selles osas, et siin ma ei suuda nende väikeste lastega ka suhelda (pole mul talle mõtet öelda, et ma ei räägi slovaki keelt, ta ju ei saa aru, et ta mingit erikeelt räägib). Aga nii palju, kui Õismäel suvel sai käidud, olid seal enamuses vene lapsed, kellega samasugused probleemid oleks. Ma ei suudaks ka vene keeles öelda, et ole hea tüdruk ja anna see kühvel nüüd tagasi või et palun mine ja too meie ämber sealt põõsa alt nüüd tagasi. Või kasvõi, et väike poiss mängib praegu selle ämbriga, ära võta seda tema käest ära.
Ühesõnaga, suurte asjade kõrval tühised mõtted, mida liivakastiäärel mõlgutada:)
