Eelmine nädal saime tuttavaks ühe toreda eesti naisega, kes ka oma perega Bratislavasse elama asus järgnevaks kolmeks aastaks. Kuuleb härra rohkem eesti keelt ja eesti laule (tegu endise muusikaõpetajaga) ja mis mul selle vastu saaks olla! Ehk ühel päeval lähme neile külla ka kassi vaatama!
Majja toodi pott ja turvavahendid (noh, et pliidiust ei saaks avada ja vitriinkapiust samuti, sest neist oleks ühtkomateist ju hädasti vaja võtta). Lisaks oli viimne aeg tõsta ümber kemikaalid ja pesupulbrid jms, et keegi nende kallale ei pääseks.
Härra arvab endiselt, et ta on haavamatu ja võitmatu ja ohutunnet pole kah absoluutselt tekkinud. Ühel päeval sai põmaki ühe käega virutatud kapiuks kinni, kui teise käe sõrmed seal vahel olid. Ja siis ikka see tool ronib ette pead lööma ja prügikast kukub meelega otsa ja ema püksid vajuvad alla kui neist kinni hoida ja nii palju asju, mis pahandama ajab! Lisaks süveneb arvamus, et polegi vaja tugedest kinni hoida ja saab vabalt ka niisama seistud (tegelikult ikka ei saa küll, aga eks see õppimine nii käibki!).
Aga õnneks käib suurem osa tegudest rõõmsa näoga! Ema kutsub praegust aega "pahareti eaks", sest just nii see välja näeb! Ei hooli ei'dest ja keeludest, vaid naerab näkku ja sööb paberit või kuskilt leitud kalevi kommi (mille pakendit oskab juba varases nooruses osavalt avada) või kaablit või tooli...
Aga öösel jätkub unesaaga hoolimata, et on pime ja on jahe ja justkui oleks kõik eeldused suurepäraseks uneks... Ja äratus on 5-6 vahel. Täiesti uskumatu, et sealmaal tagasi oleme, aga mis sa teed. Õnneks päeval magab hea meelega juba toas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar