Kuna noormees läheneb juba vaikselt teise eluaasta täitumisele, tuleb ikka mõttesse, et peaks neist kahest olulisest asjast kuidagi lahti saama. Lutist ja vankrist siis. Aga kuidas - seda ma küll ei tea. Sest meie kodus ollakse neist sõltuvuses.
Lutiga veel varem sai, et üleval olles teda vaja ei olnud. Enam nii ei saa. Nüüd võiks see koguaeg suus tilbendada, kuigi õues veel saab ilma käidud. Muidu küsitakse iga sekund lutti (jaja-d), kuni ükskord selle ka prundiks ette saab.
Vanker on teine asi. Kui ometi saaks ainult vankris istuda ja ei peaks ise sammugi tegema. Aga ema ei luba! Ja kui vanker koju jätta siis noh, istumegi nii kaua asfaltil, kuni keegi härra süles koju tassib. Kui tema ikka otsustab, et enam ei jaksa, siis ei jaksagi. Ühe korra proovisime ja oleks ilmselt trammipeatusesse jäänudki, kui isa päästma poleks tulnud.
Seega käib koguaeg üks kavaldamine - loeme kõndides automarke või vaatame, kas näeme politseiautot, bussi või trammi; korjame kastaneid ja käbisid või vaatame puulehti; kõnnime trammipeatuseni või bussideni jalgsi jne. Aga miks ta niisama kõndida ei tahaks?
Ahjaa, sülle võtmine ja süles koju toomine pole meil variandiks. Ma isegi ei julge härrat kaalule panna, sest ta on nii hirmraske. Nagu minu kallis mees ütleb, olen ma rambonaine. Aga nii rambonaine ma veel ka pole, et teda süles õues tassida:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar