Ema räägib naljajuttu
Issiga
Issi tuli Eestisse
Sain endale isikliku tooli!kolmapäev, 29. juuni 2011
nüüd ma tean
milleks on olemas kaenlaauk - selleks, et üks pisike peake sinna alla ilusasti pikali olles mahuks. Ja kui külili pikutada ning jalad krõnksu tõmmata, siis kaenlaaugu ja jalgade vahele jääv ala sobib suurepäraselt ühele põnnile öiseks unelemiseks. Uneks pole mõtet seda iga tunni tagant ärkamistega pikitud ööd küll nimetada. Aga vähemalt on kaenlaaugul ka otstarve, mille nüüd teada olen saanud:)
esmaspäev, 27. juuni 2011
keeramisest
Tuulasin natuke netis ringi ja leidsin ühe ülinaljaka postituse, millest nii mõnigi osa ka härra kohta käib:D
"Laisk on ta küll, ei tunne huvi isegi mänguasjade vastu, ei viitsi end nendeni küündida. Parema meelega lutsib ta oma pöialt, mida ma aga teha ei lase. Kui annan mänguasja pihku, siis ta hoiab seda seni kuni see näppude vahelt maha pudeneb ja sinna see siis jääbki. Kõhuli talle ka ei meeldi olla, nii kui kõhuli panen siis on nagu metssiga ninapidi maas kinni ja nõuab häälekalt selili tagasi panekut. Panen selili, siis on seal seni kuni igav hakkab ja siis nõuab sülle.Teeme harjutusi, aitame ühte jalga ette tõsta, et siis keha järgi tõstaks kuid sinna ta jääbki niimoodi - paneb peakese maha ja mõnuleb. Ühesõnaga jube laisk on keerama ja üritama. Istub ilusasti muidu kui teda toetada ja hoida, kuid päris iseseisvalt veel ei istu.Öösiti pean ka mina tema külge keerama kui tal ühel küljel magamisest villand saab.Luti üritab ta kuigi palju ise endale suhu pista kui see on suust välja kukkunud kuid tihti paneb ta selle valet otsapidi suhu ja siis nõuab õigesti panemist.Vajab palju tähelepanu. Üksi pikalt ta ei ole. Kogu aeg peab kussutama ja mussutama. Üksi maas olles nõuab tähelepanu, kui kedagi ligi pole, siis sõimab telekat..."
viide: http://www.perekool.ee/index.php?id=43747&class=forum&action=post&post=4670534
"Laisk on ta küll, ei tunne huvi isegi mänguasjade vastu, ei viitsi end nendeni küündida. Parema meelega lutsib ta oma pöialt, mida ma aga teha ei lase. Kui annan mänguasja pihku, siis ta hoiab seda seni kuni see näppude vahelt maha pudeneb ja sinna see siis jääbki. Kõhuli talle ka ei meeldi olla, nii kui kõhuli panen siis on nagu metssiga ninapidi maas kinni ja nõuab häälekalt selili tagasi panekut. Panen selili, siis on seal seni kuni igav hakkab ja siis nõuab sülle.Teeme harjutusi, aitame ühte jalga ette tõsta, et siis keha järgi tõstaks kuid sinna ta jääbki niimoodi - paneb peakese maha ja mõnuleb. Ühesõnaga jube laisk on keerama ja üritama. Istub ilusasti muidu kui teda toetada ja hoida, kuid päris iseseisvalt veel ei istu.Öösiti pean ka mina tema külge keerama kui tal ühel küljel magamisest villand saab.Luti üritab ta kuigi palju ise endale suhu pista kui see on suust välja kukkunud kuid tihti paneb ta selle valet otsapidi suhu ja siis nõuab õigesti panemist.Vajab palju tähelepanu. Üksi pikalt ta ei ole. Kogu aeg peab kussutama ja mussutama. Üksi maas olles nõuab tähelepanu, kui kedagi ligi pole, siis sõimab telekat..."
viide: http://www.perekool.ee/index.php?id=43747&class=forum&action=post&post=4670534
teisipäev, 21. juuni 2011
mõõtmed 5,5 kuud
Viimase 2 kuu jooksul on härra kahanenud 1,5 cm ja Eesti õe mõõdu järgi on 67 cm pikk:D Sellest hoolimata hakkavad 74 riided väikseks jääma ja tuleb 80 peale üle vaikselt minna. Aga ma ei öelnud seal ka miskit selle kohta.
Kaaluks saime 9,1 kg, mis tähendab, et ei tulegi enam kilo kuuga! Ja kui arvasin, et nüüdseks on 10 käes, siis eksisin. Ja see teeb heameelt!
Muidu öeldi, et tegu on laisa ja mugava poisiga (et ei keera veel kõhuli ja pöörelda ka enam ei viitsi). Et võimelge rohkem (mida me teeme umbes 3 korda päevas), laske rohkem omaette olla ja mängida, et siis ehk keerutab ja keerab rohkem (ainult et härra omaette olemine tähendab tihti tema lakke vahtimist või ema vahtimist - mänguasjad pole pooltki nii toredad ja kindlasti ei motiveeri need teda kuskile poole nüüd keerama). Aga - kui rohkem võimlust siis rohkem võimlust ja las ta siis vahib seda lage oma mänguasjade kõrval omaette...
Mina ikka arvan, et kui poiss tahab ükspäev keerata, küll ta siis keerab. Ükskõik kas ma võimlen temaga päevad läbi või mitte.
Ahjaa, lisatoitu peaks ikka nüüd ka kohe ja palju andma. No mõeldes tagasi tänase kartulipüree söömisele, mis okserefleksi mitu korda härras esile kutsus... Ja lõpuks ikka pahandama ajas... Siis kuidas ei tea see kohe ja palju nüüd välja peaks tulema? Lisaks EI MEELDI MULLE ÜLDSE, kuidas iga arst erinevat asja räägib!
Kaaluks saime 9,1 kg, mis tähendab, et ei tulegi enam kilo kuuga! Ja kui arvasin, et nüüdseks on 10 käes, siis eksisin. Ja see teeb heameelt!
Muidu öeldi, et tegu on laisa ja mugava poisiga (et ei keera veel kõhuli ja pöörelda ka enam ei viitsi). Et võimelge rohkem (mida me teeme umbes 3 korda päevas), laske rohkem omaette olla ja mängida, et siis ehk keerutab ja keerab rohkem (ainult et härra omaette olemine tähendab tihti tema lakke vahtimist või ema vahtimist - mänguasjad pole pooltki nii toredad ja kindlasti ei motiveeri need teda kuskile poole nüüd keerama). Aga - kui rohkem võimlust siis rohkem võimlust ja las ta siis vahib seda lage oma mänguasjade kõrval omaette...
Mina ikka arvan, et kui poiss tahab ükspäev keerata, küll ta siis keerab. Ükskõik kas ma võimlen temaga päevad läbi või mitte.
Ahjaa, lisatoitu peaks ikka nüüd ka kohe ja palju andma. No mõeldes tagasi tänase kartulipüree söömisele, mis okserefleksi mitu korda härras esile kutsus... Ja lõpuks ikka pahandama ajas... Siis kuidas ei tea see kohe ja palju nüüd välja peaks tulema? Lisaks EI MEELDI MULLE ÜLDSE, kuidas iga arst erinevat asja räägib!
emmaljungade paraad
toimub Õismäe tiigi ääres igapäevaselt 12-1 ajal pärastlõunal. Eile olime meie siis ainsad, kellel polnudki emmaljungat (see on ülikallis lapsevanker). Ja polnud ka vankril auto numbrimärgi sarnast nimesilti (kas see 16-aastaselt pannaksegi siis lapsele ostetud BMW-le ümber, lisatakse ainult number lõppu - Amalija 1 jne?).
Ma ei mõista seda eesti emmaljunga hullust ja ma arvan, et ka rootslased (emmaljunga autorid) seda ei mõistaks. Aga lõpuks - kui vanemale on oluline, et laps sõidaks 1000 euroses valgest nahast jungas, siis kes olen mina seda arvustama.
Ma ei mõista seda eesti emmaljunga hullust ja ma arvan, et ka rootslased (emmaljunga autorid) seda ei mõistaks. Aga lõpuks - kui vanemale on oluline, et laps sõidaks 1000 euroses valgest nahast jungas, siis kes olen mina seda arvustama.
"härra tiigri" (nagu Murphy) seadused
Mida kaugemale sa oled vankriga kodust läinud, seda suurema tõenäosusega ärkab beebi üles paha tujuga.
Mida kaugemale sa oled vankriga kodust läinud, seda kõvemini hakkab beebi ärgates lohutamatult nutma.
Mida lähemal sa oled vankriga kodule, lootes beebi ärkamisel kiiresti ja valutult tuppa saada, seda suurema tõenäosusega magab beebi 40 minuti asemel 1,5-2 tundi ning sina jalutad ümber maja kümnendat-kahekümnendat ringi.
Mida valjemad hääled (auto, lennuk jms), seda paremini beebi magab. Mida vaiksemad hääled (ema aevastab, keerab raamatulehte jms), seda suurema tõenäosusega ärkab beebi solvunud nutuga üles.
Öösel ärkab beebi alati siis üles, kui sul on kõige kõige magusam uni peal.
Ja tunni pärast ärkab ta uuesti üles, just siis, kui oled peale 40 minutilist lakke vahtimist suutnud uuesti uinuda.
Isegi kui sa hommikul kella 6-7.30-ni liikumatult üritad lebada, et beebi ometi magaks, ning siis seljavalu või jala krampi minemise tõttu ühe imeväikese liigutuse teed, saab beebi kohe innustust hommikuseks ülestõusuks.
Beebi nihelemine ja jaur öösel on pöördvõrdelises seoses sinu väsimusega.
Beebi omaette mängimine on pöördvõrdelises seoses sellega, kuivõrd oleks sul vaja, et ta 10 minutit omaette mängiks (et süüa teha, tube koristada vms). Kui sul otseselt midagi vaja teha ei ole, siis ta võib vabalt kasvõi pool tunnikest omaette olla.
Beebi paha tuju põhjust ei suuda sa kunagi täpselt paika panna (hambad? halb uni? puuksud? midagi muud?).
Beebi halb tuju haihtub otsemaid, kui teda asutada musitama, hüpitama, kukil kandma, kätel kandma, kõhukotis kandma.
Mida kaugemale sa oled vankriga kodust läinud, seda kõvemini hakkab beebi ärgates lohutamatult nutma.
Mida lähemal sa oled vankriga kodule, lootes beebi ärkamisel kiiresti ja valutult tuppa saada, seda suurema tõenäosusega magab beebi 40 minuti asemel 1,5-2 tundi ning sina jalutad ümber maja kümnendat-kahekümnendat ringi.
Mida valjemad hääled (auto, lennuk jms), seda paremini beebi magab. Mida vaiksemad hääled (ema aevastab, keerab raamatulehte jms), seda suurema tõenäosusega ärkab beebi solvunud nutuga üles.
Öösel ärkab beebi alati siis üles, kui sul on kõige kõige magusam uni peal.
Ja tunni pärast ärkab ta uuesti üles, just siis, kui oled peale 40 minutilist lakke vahtimist suutnud uuesti uinuda.
Isegi kui sa hommikul kella 6-7.30-ni liikumatult üritad lebada, et beebi ometi magaks, ning siis seljavalu või jala krampi minemise tõttu ühe imeväikese liigutuse teed, saab beebi kohe innustust hommikuseks ülestõusuks.
Beebi nihelemine ja jaur öösel on pöördvõrdelises seoses sinu väsimusega.
Beebi omaette mängimine on pöördvõrdelises seoses sellega, kuivõrd oleks sul vaja, et ta 10 minutit omaette mängiks (et süüa teha, tube koristada vms). Kui sul otseselt midagi vaja teha ei ole, siis ta võib vabalt kasvõi pool tunnikest omaette olla.
Beebi paha tuju põhjust ei suuda sa kunagi täpselt paika panna (hambad? halb uni? puuksud? midagi muud?).
Beebi halb tuju haihtub otsemaid, kui teda asutada musitama, hüpitama, kukil kandma, kätel kandma, kõhukotis kandma.
kolmapäev, 15. juuni 2011
ampsud ja aken
Saime tänu heale sõber Kristelile enda kasutusse väga mõnusa vankri. Ja lisaks mugavusele on tal ka ees aken, kust härral meeldib väga peale ärkamist välja vaadata - ikka neid autosid ja busse ja muud sellist! Mitte linnukesi või puulehti - see on igav!
Härra on mõned päevad saanud ka püreesid maitsta, aga ta pole nüüd küll mingi fänn. Ja milleks, kui vahukoor ikka vabalt voolab tema suhu? Kõrvits oli eriline väkk, ega seejärgi pakutud ploom nüüd ka väga ei läinud. Vett ja teed on ka pakutud, aga see on ka ikka üsna vastik solk tema arvates. Vaatame mis seis mõne nädala pärast on.tiiger eestis
on täiesti kohanenud! Voodi on saanud omaks ja kass on saanud omaks ja lamp ja aknatagused autod ja raamaturiiul ja muidugi maailma parimad lapsehoidjad. Ja läks see kõik üsna valutult seekord.
Härra ise on aga tädi K sõnade järgi hetkel nagu väike kapsauss - kõhuli pannes hakkab aga tagumikku upakile ajama ja jalgadega siblima ja nii ta siis siblib ennast kohe ka kõhult ära selili. Passi ise kõhuli eks, kui niiväga tahad. Muidugi see oskus on haihtunud siis, kui paha tuju - siis oskab härra kõhuli ainult lennukit teha ja häälekalt kurta maailma ebaõigluse üle.
Lisaks ei meeldi talle üldse kohe, et ema siin pidevalt käed rüpes istub, kui lapsehoidjad toimetavad. Kohe kui näeb seda luusi, hakkab jälle kaeblema, et tule võta ja kanna mind kätel, mis sa istud seal jalad seinal! Õige muidugi ka!
Öisest trallist sai emal nii küllalt, et nüüd on 3 eine reegel ööseks kehtestatud. Hea küll, iga 3 tunni tagant saab süüa, aga ülejäänud aja tuleb lutiga leppida. Mis härrale väga ei meeldi, protest kestab ikka minuteid, aga mis sa ikka selle seinaga vaidled. Muidugi tegelikult ei saa öelda, et ema unel mingit vahet oleks - lutti tuleb tunduvalt kauem suus hoida ja käega toetada (tore on ju seda suust ära kiskuda ja siis veelgi häälekamalt kurta suure ebaõigluse üle), piimaleti avamine oleks minupoolselt tunduvalt lihtsam teha ja saaks kiiresti uuesti uinuda. Aga olen kah sama jonnakas nagu härra ja vot ei ava.
Äratus on eesti aja järgi tunduvalt mõistlikum, 7.30-8.30 - slovakkia ajas aga täpselt nii nagu varem (6.30-7.30). Endale tundub mõnusam neid numbreid lihtsalt kellalt näha:) Õhtune magamaminek siis seal 8-9 vahel. Vahepeale mahub ikka 4 õueskäiku (uinakut) ja siis vaba aeg tegelustekil ja mähkimislaual ja süles.
Ja lisaks muidugi - kõik toredad külalised, kes meil juba käinud on! Nii tore nii tore on näha ja suhelda ja olla! Pisikesed tegelased ja nende tublid emmed! Vot nüüd saan alles aru, millest Slovakkias ilma olen... Lisaks veel palju toredaid külalisi oodata, lastega ja lasteta! Härral ka vähem aega kurta ja rohkem uudistada:)
Aga tegelikult vaatan teda ja ikka imestan, et selline tore tegelane minu juurde on tulnud. Iga päev olen tänulik!
Härra ise on aga tädi K sõnade järgi hetkel nagu väike kapsauss - kõhuli pannes hakkab aga tagumikku upakile ajama ja jalgadega siblima ja nii ta siis siblib ennast kohe ka kõhult ära selili. Passi ise kõhuli eks, kui niiväga tahad. Muidugi see oskus on haihtunud siis, kui paha tuju - siis oskab härra kõhuli ainult lennukit teha ja häälekalt kurta maailma ebaõigluse üle.
Lisaks ei meeldi talle üldse kohe, et ema siin pidevalt käed rüpes istub, kui lapsehoidjad toimetavad. Kohe kui näeb seda luusi, hakkab jälle kaeblema, et tule võta ja kanna mind kätel, mis sa istud seal jalad seinal! Õige muidugi ka!
Öisest trallist sai emal nii küllalt, et nüüd on 3 eine reegel ööseks kehtestatud. Hea küll, iga 3 tunni tagant saab süüa, aga ülejäänud aja tuleb lutiga leppida. Mis härrale väga ei meeldi, protest kestab ikka minuteid, aga mis sa ikka selle seinaga vaidled. Muidugi tegelikult ei saa öelda, et ema unel mingit vahet oleks - lutti tuleb tunduvalt kauem suus hoida ja käega toetada (tore on ju seda suust ära kiskuda ja siis veelgi häälekamalt kurta suure ebaõigluse üle), piimaleti avamine oleks minupoolselt tunduvalt lihtsam teha ja saaks kiiresti uuesti uinuda. Aga olen kah sama jonnakas nagu härra ja vot ei ava.
Äratus on eesti aja järgi tunduvalt mõistlikum, 7.30-8.30 - slovakkia ajas aga täpselt nii nagu varem (6.30-7.30). Endale tundub mõnusam neid numbreid lihtsalt kellalt näha:) Õhtune magamaminek siis seal 8-9 vahel. Vahepeale mahub ikka 4 õueskäiku (uinakut) ja siis vaba aeg tegelustekil ja mähkimislaual ja süles.
Ja lisaks muidugi - kõik toredad külalised, kes meil juba käinud on! Nii tore nii tore on näha ja suhelda ja olla! Pisikesed tegelased ja nende tublid emmed! Vot nüüd saan alles aru, millest Slovakkias ilma olen... Lisaks veel palju toredaid külalisi oodata, lastega ja lasteta! Härral ka vähem aega kurta ja rohkem uudistada:)
Aga tegelikult vaatan teda ja ikka imestan, et selline tore tegelane minu juurde on tulnud. Iga päev olen tänulik!
kolmapäev, 8. juuni 2011
võitlusvaim
on härral väga suur! Kui ta kuulis kuskil kuu aega tagasi ühe teise beebsu rekordist einestada öö jooksul umbes 15 korda, hakkas ta sedamaid rühkima selle suurepärase eesmärgi poole. Ma pakun, et praegu oleme seal 6-8 eine kandis, aga ega mul pole tegelikult enam õrna aimugi. Olen kaotanud igasuguse võime lugeda neid lugematuid ampse, mis ööjooksul erinevatel külgedel toimuvad. Ja püüa sa petta, et samal küljel 45 minutit hiljem proovid läbi ajada - kohe teada, et petukaup!
esmaspäev, 6. juuni 2011
tiiger bratislavast tallinnasse
ehk siis olemegi kohal! Oeh!
Reis oli sujuvam, kui ma lootsin. Siiski - mida harvem, seda parem.
Kõigepealt pean ütlema suure aitäh-i kõigile lennujaama ja lennukite teeninduspersonalile, tänu kelleta üksinda imikuga reisida oleks võimatu. Kõigepealt tuli turvakontrollis seekord ka kõhukott eemaldada ning siis oli kasu kahest ninnu-nännu turvakontrollitädist, kes tiigri kohe enda embusse haarasid ja slovaki keeles temaga vestlust pidama asusid:) Hiljem aitasid muidugi tiigri kõhule tagasi.
Järgnes ootesaal, kus imikuga reisides oled alati tähelepanukeskpunktis ( või tundub see lihtsalt nii?), sest kõik jõllitavad kas ja millal su laps ometi häält teeb ja ega te ometi sama lennuki peale tule. Tuleme tuleme:) Esimene lend oli siis üliväikeses fokkeris, kus kokku heal juhul 50 kohta. Meie jaoks oli jäetud ainus vaba koht meie kõrvale - aitäh tsehhi õhule selle eest! Lisaks lasti meid enne teisi kannatamatult järjekorras passivaid inimesi sisse. Kuna pisike fokker oli väga lärmakas ja väga rappuv, siis härrale sobis see suurepäraselt mõnusa uinaku tegemiseks. Ehk siis esimene reis magatigi ilusasti maha.
Praha lennujaamas tutvusime ema-lapse toaga, mis oli üsna armas ja vaikne paik. Sai normaalset mähkimislauda vahelduseks kasutada (muidu igalpool ju need plastmassist seina küljes rippuvad üliväikesed jublakad, mis kohe-kohe tunduvad alla kukkuvat). Tiiger sai lasta oma kajakahüüetel kaikuda ning rahus natukene jalgu sirutada. Lisaks kohtas ühte teist Budapesti reisivat titat, kes tema huilgeid suht üllatunult kuulas. Ja oligi aeg teise lennuki jaoks.
Seal paluti jälle lastega reisijatel peale ronida kõigepealt, mis aga suure lennuki puhul sugugi hea mõte pole. Sest arvata, et lastele meeldib tohutult siis istuda oma istmel järgnevad 20 minutit ja oodata kuni kõik ülejäänud reisijad peale kobivad, siis veel lisaks mõned minutid hilinenud reisijate ootamiseks, siis "sorry for delay - heavy traffic over poland (pooltel meie reisidel on see kusjuures!)". No ei vaimustanud see härrat sugugi mitte! Lisaks väsimus ka peal, aga keegi ei tantsuta, lennuk ei liigu - kuidas siis niimodi uinuda saab. Samuti oli lennukis päris mitu teist last ja iga kord kui härral silm juba vajus, tegi mõni teine paar kriiset ja oli silm jälle lahti ja tuju veel halvem. Lõpuks aga väike unemati tuli, kuid lennukisõit seda kuidagi ei pikendanud. Mis tähendas 2 tunnise sõidu kohta ema nahast välja pugemist, et tiigrit istudes lõbustada ning lõpus siiski 30 minutilist tantsulkat kõhukotis vahekäigus, et kõiki kaasreisijaid lõbustada. Aga vähemalt oli tiiger rahul ja ilmselt ka teised reisijad:)
Aga lõpuks ootas meid Tallinn ja lapsehoidjad ja tuuleke ja koobas ja kõik muu:)
Reis oli sujuvam, kui ma lootsin. Siiski - mida harvem, seda parem.
Kõigepealt pean ütlema suure aitäh-i kõigile lennujaama ja lennukite teeninduspersonalile, tänu kelleta üksinda imikuga reisida oleks võimatu. Kõigepealt tuli turvakontrollis seekord ka kõhukott eemaldada ning siis oli kasu kahest ninnu-nännu turvakontrollitädist, kes tiigri kohe enda embusse haarasid ja slovaki keeles temaga vestlust pidama asusid:) Hiljem aitasid muidugi tiigri kõhule tagasi.
Järgnes ootesaal, kus imikuga reisides oled alati tähelepanukeskpunktis ( või tundub see lihtsalt nii?), sest kõik jõllitavad kas ja millal su laps ometi häält teeb ja ega te ometi sama lennuki peale tule. Tuleme tuleme:) Esimene lend oli siis üliväikeses fokkeris, kus kokku heal juhul 50 kohta. Meie jaoks oli jäetud ainus vaba koht meie kõrvale - aitäh tsehhi õhule selle eest! Lisaks lasti meid enne teisi kannatamatult järjekorras passivaid inimesi sisse. Kuna pisike fokker oli väga lärmakas ja väga rappuv, siis härrale sobis see suurepäraselt mõnusa uinaku tegemiseks. Ehk siis esimene reis magatigi ilusasti maha.
Praha lennujaamas tutvusime ema-lapse toaga, mis oli üsna armas ja vaikne paik. Sai normaalset mähkimislauda vahelduseks kasutada (muidu igalpool ju need plastmassist seina küljes rippuvad üliväikesed jublakad, mis kohe-kohe tunduvad alla kukkuvat). Tiiger sai lasta oma kajakahüüetel kaikuda ning rahus natukene jalgu sirutada. Lisaks kohtas ühte teist Budapesti reisivat titat, kes tema huilgeid suht üllatunult kuulas. Ja oligi aeg teise lennuki jaoks.
Seal paluti jälle lastega reisijatel peale ronida kõigepealt, mis aga suure lennuki puhul sugugi hea mõte pole. Sest arvata, et lastele meeldib tohutult siis istuda oma istmel järgnevad 20 minutit ja oodata kuni kõik ülejäänud reisijad peale kobivad, siis veel lisaks mõned minutid hilinenud reisijate ootamiseks, siis "sorry for delay - heavy traffic over poland (pooltel meie reisidel on see kusjuures!)". No ei vaimustanud see härrat sugugi mitte! Lisaks väsimus ka peal, aga keegi ei tantsuta, lennuk ei liigu - kuidas siis niimodi uinuda saab. Samuti oli lennukis päris mitu teist last ja iga kord kui härral silm juba vajus, tegi mõni teine paar kriiset ja oli silm jälle lahti ja tuju veel halvem. Lõpuks aga väike unemati tuli, kuid lennukisõit seda kuidagi ei pikendanud. Mis tähendas 2 tunnise sõidu kohta ema nahast välja pugemist, et tiigrit istudes lõbustada ning lõpus siiski 30 minutilist tantsulkat kõhukotis vahekäigus, et kõiki kaasreisijaid lõbustada. Aga vähemalt oli tiiger rahul ja ilmselt ka teised reisijad:)
Aga lõpuks ootas meid Tallinn ja lapsehoidjad ja tuuleke ja koobas ja kõik muu:)
laupäev, 4. juuni 2011
tiiger reisib
hoolimata sellest, et talle reisida ei meeldi. Ehk siis ema kuulub nende palju kirutud lapsepiinajate hulka, kellest ka eelpool juttu on olnud. Seekord aga reisis ta kõigest 5 km kaugusele kenasse linnakesse, hotelli, mille tiigri vanavanaema oli leidnud ja kuhu meiega minna soovis.
Idee tundus alguses väga hea, nii tore ju, saab natukeseks rutiinist eemale ja pole kodust ka kaugel. Nii et härra ema täitsa ootas seda reisi. Läks aga nii nagu enamasti läheb - hoopis teisiti, kui plaanitud.
Väljasõidu hommikul oli emal kurk valus, päevaks oli palavik kohal, aga otsustasime siiski minna. Võõras kohas on härra muidugi hoopis teine härra kui muidu - voodis magada ei kõlba, mänguasju vaadata ei kõlba, ainult süles ja siis ka ikka võiks ringi kõndida mitte paigal olla. Lootsime küll, et ehk nüüd suurem ja ei ole sellist probleemi nagu Prahas oli, aga jah. Ja nii me siis tassisime ja tantsisime teda aga kõhukotis magama (ikka vähemalt 30 minutit tantsu ja puusanõksutamist, et härral silm looja vajuks - ja seda mitu korda päevas pluss õhtul). Ema istus toas, lürpis teed juua ja puhkus missugune eks. Ja samal ajal muidugi oli toas 26 kraadi ja õues 32, nagu siin viimased nädalad igal pool on. Lõpuks tulime päev varem koju. Selline oligi meie kauaoodatud puhkus.
Aga ega sellest emale ei piisa. Homme istutab ta ennast ja härrat lausa kahele lennukile, et siis seal kõiki reisijaid lõbustada, ehk lausa mõned salvavad märkused enda pihta saada. Parem ei pane kirja kui suured hirmud mul selle toreda ettevõtmisega seoses on, sest ma tõesti tean mida härra reisimisest arvab. Ja kuna asi päädib ju Eestisse jõudmisega, mis talle ka nüüdseks uus koht on, siis suure tõenäosusega hakkab jälle pihta üks magamamineku tramburai. Sellele lisada veel päevane süles tassimine.... Oh, pessimist kirjutab siin praegu:) Õnneks on meil seal 2 maailma parimat lapsehoidjat, kes ei karda härra tiigriga maadelda:) Ja noh, on teised emad hakkama saanud kuidagi, küll saame meie ka!
Idee tundus alguses väga hea, nii tore ju, saab natukeseks rutiinist eemale ja pole kodust ka kaugel. Nii et härra ema täitsa ootas seda reisi. Läks aga nii nagu enamasti läheb - hoopis teisiti, kui plaanitud.
Väljasõidu hommikul oli emal kurk valus, päevaks oli palavik kohal, aga otsustasime siiski minna. Võõras kohas on härra muidugi hoopis teine härra kui muidu - voodis magada ei kõlba, mänguasju vaadata ei kõlba, ainult süles ja siis ka ikka võiks ringi kõndida mitte paigal olla. Lootsime küll, et ehk nüüd suurem ja ei ole sellist probleemi nagu Prahas oli, aga jah. Ja nii me siis tassisime ja tantsisime teda aga kõhukotis magama (ikka vähemalt 30 minutit tantsu ja puusanõksutamist, et härral silm looja vajuks - ja seda mitu korda päevas pluss õhtul). Ema istus toas, lürpis teed juua ja puhkus missugune eks. Ja samal ajal muidugi oli toas 26 kraadi ja õues 32, nagu siin viimased nädalad igal pool on. Lõpuks tulime päev varem koju. Selline oligi meie kauaoodatud puhkus.
Aga ega sellest emale ei piisa. Homme istutab ta ennast ja härrat lausa kahele lennukile, et siis seal kõiki reisijaid lõbustada, ehk lausa mõned salvavad märkused enda pihta saada. Parem ei pane kirja kui suured hirmud mul selle toreda ettevõtmisega seoses on, sest ma tõesti tean mida härra reisimisest arvab. Ja kuna asi päädib ju Eestisse jõudmisega, mis talle ka nüüdseks uus koht on, siis suure tõenäosusega hakkab jälle pihta üks magamamineku tramburai. Sellele lisada veel päevane süles tassimine.... Oh, pessimist kirjutab siin praegu:) Õnneks on meil seal 2 maailma parimat lapsehoidjat, kes ei karda härra tiigriga maadelda:) Ja noh, on teised emad hakkama saanud kuidagi, küll saame meie ka!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)