tiiger bratislavast tallinnasse

ehk siis olemegi kohal! Oeh!
Reis oli sujuvam, kui ma lootsin. Siiski - mida harvem, seda parem.
Kõigepealt pean ütlema suure aitäh-i kõigile lennujaama ja lennukite teeninduspersonalile, tänu kelleta üksinda imikuga reisida oleks võimatu. Kõigepealt tuli turvakontrollis seekord ka kõhukott eemaldada ning siis oli kasu kahest ninnu-nännu turvakontrollitädist, kes tiigri kohe enda embusse haarasid ja slovaki keeles temaga vestlust pidama asusid:) Hiljem aitasid muidugi tiigri kõhule tagasi.
Järgnes ootesaal, kus imikuga reisides oled alati tähelepanukeskpunktis ( või tundub see lihtsalt nii?), sest kõik jõllitavad kas ja millal su laps ometi häält teeb ja ega te ometi sama lennuki peale tule. Tuleme tuleme:) Esimene lend oli siis üliväikeses fokkeris, kus kokku heal juhul 50 kohta. Meie jaoks oli jäetud ainus vaba koht meie kõrvale - aitäh tsehhi õhule selle eest! Lisaks lasti meid enne teisi kannatamatult järjekorras passivaid inimesi sisse. Kuna pisike fokker oli väga lärmakas ja väga rappuv, siis härrale sobis see suurepäraselt mõnusa uinaku tegemiseks. Ehk siis esimene reis magatigi ilusasti maha.
Praha lennujaamas tutvusime ema-lapse toaga, mis oli üsna armas ja vaikne paik. Sai normaalset mähkimislauda vahelduseks kasutada (muidu igalpool ju need plastmassist seina küljes rippuvad üliväikesed jublakad, mis kohe-kohe tunduvad alla kukkuvat). Tiiger sai lasta oma kajakahüüetel kaikuda ning rahus natukene jalgu sirutada. Lisaks kohtas ühte teist Budapesti reisivat titat, kes tema huilgeid suht üllatunult kuulas. Ja oligi aeg teise lennuki jaoks.
Seal paluti jälle lastega reisijatel peale ronida kõigepealt, mis aga suure lennuki puhul sugugi hea mõte pole. Sest arvata, et lastele meeldib tohutult siis istuda oma istmel järgnevad 20 minutit ja oodata kuni kõik ülejäänud reisijad peale kobivad, siis veel lisaks mõned minutid hilinenud reisijate ootamiseks, siis "sorry for delay - heavy traffic over poland (pooltel meie reisidel on see kusjuures!)". No ei vaimustanud see härrat sugugi mitte! Lisaks väsimus ka peal, aga keegi ei tantsuta, lennuk ei liigu - kuidas siis niimodi uinuda saab. Samuti oli lennukis päris mitu teist last ja iga kord kui härral silm juba vajus, tegi mõni teine paar kriiset ja oli silm jälle lahti ja tuju veel halvem. Lõpuks aga väike unemati tuli, kuid lennukisõit seda kuidagi ei pikendanud. Mis tähendas 2 tunnise sõidu kohta ema nahast välja pugemist, et tiigrit istudes lõbustada ning lõpus siiski 30 minutilist tantsulkat kõhukotis vahekäigus, et kõiki kaasreisijaid lõbustada. Aga vähemalt oli tiiger rahul ja ilmselt ka teised reisijad:)
Aga lõpuks ootas meid Tallinn ja lapsehoidjad ja tuuleke ja koobas ja kõik muu:)