Eile läks härra ilusasti ise istuma ja istus korralikult ikka veidi aega, enne kui küljeli vajus! Aga polnud mingis poolistukil asendis, vaid korralikult istus, käed õhus ja sirgelt.
Väga uhke ema:) Täna kordas ka seda.
Ja täna siis ajas ennast voodi najale esimest korda püsti! Suht varsti küll käis kummuli ka, aga ikkagi esimest korda. Püsti muidugi ainult olekski, ükskõik mille toel või najal. Enamasti peab see ema olema, kelle otsas turnida.
Nüüd võiks aja maha võtta, et homme ei tuleks isalt juba kondoome küsima vms:P Selle baabaatamise peale tundub, et pole seegi aeg väga kaugel, kui õhtul "tere isa" öeldakse:)
pühapäev, 28. august 2011
neljapäev, 25. august 2011
Saime ülevalt 4nda hamba ka lõpuks kätte. Nüüd siis 6 hambaga poiss meil kodus. Praegu järgmisi tulemas ei näe, ehk on veidi aega rahu siis oodata?
Bratislavas endiselt 36 kraadi, homme tipphetk 38. Korter maha ei jahtu ja toas päeval 28 kraadi. Öösel langeb 26 peale ehk. Õudus kuubis.
Härra õnneks magab, aga nagu talle sobiv, siis ikka vankris. Toas tuleb ehk 30 minutit ja valma, õues 35 kraadiga me siis varjus praadime ja teeme 1,5 tunnise une. No mis teha, kui härra nii on otsustanud. Lisaks on igapäevane rutiin teha ka 30 minutiline jalutuskäik üleval olles, enamasti on tiiger siis vankris kõhuli, aken eest avatud ja vahib sealt välja. Istudes on ka vahel, poes ja muudes kohtades, kus vanker ei liigu, sest siis ta tahaks sealt kohe ise välja hüpata (noh, sikutab ennast poolistuli ja hakkab üle äärte tulema). Aga talle meeldib muidu kõhuli rohkem - las siis olla!
Aga see 30 minutiline jalutuskäik on muidugi see nädal suur trenn olnud. Väljas 35 kraadi, aga meie kõnnime autotee ääres päikese käes ja vaatame autosid:D Tiiger on rahul, ema teeb kõrvalepõike jätsiputka juurde ja saab endale pehmet jäätist, ja on ka rahul:)
Ööd on endiselt segased, vesi läheb aegajalt kaubaks, lutt läheb ainult vahetult peale rinda, nüüd ei saa hammastega ka seda kõike välja vabandada. Kuumusega küll natuke, sest ärkab 6-7 vahel, normaalse kliimaga nihkus ärkamine meil ju 8 peale.
Lisaks on emme-(rinna)-haigus ka päevasel ajal meie kaaslaseks (mulle tundub), kui tuleb ennast järjepidevalt nühkida kõikide ema riiete ja tema enda vastu, närida ja hammustada ja süüa teda ja tema riideid, trügida emast läbi ja otsa ja kurta muidugi ka, kui ema rohkem kui meetri kaugusel on. Aga eks seegi on omamoodi tore (kuigi härrale ei meeldi, kui tema üle naerdakse, kellele meeldiks?).
Lisaks on hästi armas, kuidas härra õuna ja kurki sööb ja siis omaette mõmiseb:D sülitab tükid välja ja paneb uuesti suhu söömiseks, kuni need on väga väikesed. Aga see mõmin, mis kõike saadab - mõnutaat!
Bratislavas endiselt 36 kraadi, homme tipphetk 38. Korter maha ei jahtu ja toas päeval 28 kraadi. Öösel langeb 26 peale ehk. Õudus kuubis.
Härra õnneks magab, aga nagu talle sobiv, siis ikka vankris. Toas tuleb ehk 30 minutit ja valma, õues 35 kraadiga me siis varjus praadime ja teeme 1,5 tunnise une. No mis teha, kui härra nii on otsustanud. Lisaks on igapäevane rutiin teha ka 30 minutiline jalutuskäik üleval olles, enamasti on tiiger siis vankris kõhuli, aken eest avatud ja vahib sealt välja. Istudes on ka vahel, poes ja muudes kohtades, kus vanker ei liigu, sest siis ta tahaks sealt kohe ise välja hüpata (noh, sikutab ennast poolistuli ja hakkab üle äärte tulema). Aga talle meeldib muidu kõhuli rohkem - las siis olla!
Aga see 30 minutiline jalutuskäik on muidugi see nädal suur trenn olnud. Väljas 35 kraadi, aga meie kõnnime autotee ääres päikese käes ja vaatame autosid:D Tiiger on rahul, ema teeb kõrvalepõike jätsiputka juurde ja saab endale pehmet jäätist, ja on ka rahul:)
Ööd on endiselt segased, vesi läheb aegajalt kaubaks, lutt läheb ainult vahetult peale rinda, nüüd ei saa hammastega ka seda kõike välja vabandada. Kuumusega küll natuke, sest ärkab 6-7 vahel, normaalse kliimaga nihkus ärkamine meil ju 8 peale.
Lisaks on emme-(rinna)-haigus ka päevasel ajal meie kaaslaseks (mulle tundub), kui tuleb ennast järjepidevalt nühkida kõikide ema riiete ja tema enda vastu, närida ja hammustada ja süüa teda ja tema riideid, trügida emast läbi ja otsa ja kurta muidugi ka, kui ema rohkem kui meetri kaugusel on. Aga eks seegi on omamoodi tore (kuigi härrale ei meeldi, kui tema üle naerdakse, kellele meeldiks?).
Lisaks on hästi armas, kuidas härra õuna ja kurki sööb ja siis omaette mõmiseb:D sülitab tükid välja ja paneb uuesti suhu söömiseks, kuni need on väga väikesed. Aga see mõmin, mis kõike saadab - mõnutaat!
teisipäev, 23. august 2011
http://tikrike.blogspot.com/2011/08/unekool-beebi-vaatenurgast.html
sama toimub ka meil öösiti, eriti see 10 minutilise pausiga variant. Ainult et mina olen täiesti välja õpetatud ja söödangi iga tunni tagant. Suurepäraselt treenitud ema, kas pole!
sama toimub ka meil öösiti, eriti see 10 minutilise pausiga variant. Ainult et mina olen täiesti välja õpetatud ja söödangi iga tunni tagant. Suurepäraselt treenitud ema, kas pole!
Esimesed silbid, mis pidevalt kasutusel on, on "aba" ja "avva".
Enamus aega alustab härra kohe-kohe sprinti, ehk siis on jooksu lähtekohal - jalad ja käed maas ning tagumik õhus, moodustades kolmnurga. Enamasti siiski järgneb sprint roomates. Vahel võtab algasendi ka toetades käsi kuskile kõrgemale, aga kolmnurk moodustub siiski suhteliselt sarnane.
Istuma oskab aegajalt ise tulla külje pealt, aga istumas ei püsi (toetamiseks on ju ema). Enamasti aga külitab käsi maas ja passib sealt ringi.
Muidu on nädalaks vähemalt lubatud keskmiselt 36 kraadi, nii et meie meeleolu ka vastav.
Enamus aega alustab härra kohe-kohe sprinti, ehk siis on jooksu lähtekohal - jalad ja käed maas ning tagumik õhus, moodustades kolmnurga. Enamasti siiski järgneb sprint roomates. Vahel võtab algasendi ka toetades käsi kuskile kõrgemale, aga kolmnurk moodustub siiski suhteliselt sarnane.
Istuma oskab aegajalt ise tulla külje pealt, aga istumas ei püsi (toetamiseks on ju ema). Enamasti aga külitab käsi maas ja passib sealt ringi.
Muidu on nädalaks vähemalt lubatud keskmiselt 36 kraadi, nii et meie meeleolu ka vastav.
esmaspäev, 15. august 2011
tegemised 7 kuud
Öösel:
Sama. Eile suudeti isegi naabrid kell 3 öösel üles ajada. Sest lisaks sellele, et iga tunni tagant või nii oleks vaja rinda suhu ja kohe, oli peale einet üks vähkremine ja algas nutt otsast peale. Ei aidanud kaissu võtmine, luti toppimine (toppimine jah, sest suu pigistatakse kinni ja karjutakse ja puristatakse sellise häälega, nagu ma üritaks teda tappa selle lutiga), sülle võtmine, kussutamine, laul ja kõik muu selline. Ja nagu imelik 3 minutit peale einet uuesti rind lahti kiskuda. Ja saimegi naabrid üles, sest no kui minuti jooksul rinda pole avatud, siis on ju röök kohal. Ma tõesti mõtlen, et kuidas kõik teised lapsed on saadud üles kasvatatud ilma selle öise risti ja viletsuseta ja naabrid ka sealjuures ellu jäänud (noh need lapsed, keda ka kaisus hoitud ja pidevalt toidetud seal). Ma kahtlen, kas meil jäävad, kui öist söömist hakkame võõrutama. Tõesti kahtlen.
Ja mis mind ajab vihaseks, on see, et üritasin algusest peale vastupidist saavutada. Ala et kui laps kaisus siis ta magab paremini ja hea turvaline tal, ja et söödad last siis kui ta tahab, siis paari kuu möödudes enam ta seda ei vaja ja lõpetab ise ära. Üks suur BLAAA on see! Sest nüüd on meil nutt ja röök tõesti igal ööl, kui pidevalt rind suus ei tilpne. Aga sellest ükski psühholoog ega tunnustatud raamat ega keegi teine ei räägi. Et jaa, vastsündinule on see ja teine hea, aga lõpuks oled üksi oma iga mõne minuti tagant virguva lapsega, kes tahab kaissu ja rinda ja kaissu ja rinda ja nii, et sina absoluutselt ei maga. Seda avastad ikka ise.
Nojah, see selleks.
Päeval:
On see mees väga tubli ja asjalik! Kondab mööda tube ringi, on suutnud mu arvuti ekraanipildi tagurpidi keerata mingi ainult talle teada oleva lühikombinatsiooniga ja klaviatuuri klahvid ära muuta; on wc harja kiskunud ja tahaks sõrmi pistikusse panna, topib välisjalanõusid rõõmuga suhu ja vankri rattad on ka muidugi toredad. Kuuma ahjuukse vastas on korduvalt kätt hoidnud, kusjuures ise hakkab nutma, aga kätt ära ei võta (kui keegi teab, mida sinna ahjuukse ette panna, on soovitused teretulnud!). Lemmiktoit on kooritud õun, nädalaga saime vist 2 kilose kotiga hakkama. Aga sööb hea meelega kõike. Ainult mul pole õrna aimugi kui palju talle peaks süüa andma. Praegu saab 3 korda päevas, kuskil 300 grammi ehk? Aga tundub, et tahaks rohkem saada. Päevauinakute kohapealt on segaduses, tahaks ilmselt 2 teha, aga tihti ei tule 2 pikka välja ja siis tuleb ikka 3 teha. Aga see õhtuuinakule minek on, noh, tihti suure protestiga siis. Ja rõõm on muidugi, et viimased 2 nädalat on ärganud 7.30-8 ajal. See on ikka uskumatu rõõm, kui ei pea kell 6 ennast üles ajama! Magama läheb umbes 8.30-9 ajal.
Ja eile olid 2 kikut veel otsad välja torganud. Ma arvan, et kohe-kohe tuleb see ülemine keskmine ka ja siis ongi üleval 4 kikut väljas. Muidugi tahaks loota, et siis hakkame me öösiti ka magama, aga ma sügavalt kahtlen selles:)
Muud asjad:
Slovakkias valmivad viinamarjad! Meie maja kõrval asuvast aiast kasvavad kõik viljad väljaspoole ja olen sealt ühe marja ka juba näpanud! Esimest korda elus, võtta viinamarja oksa küljest! Viinamarjade hinnad muidugi poodides ka väga odavad, ja ploomidel ka.
Avastasin, et siinsete poodide ostukäru jaoks kõlbab kasutada ka eesti 1 kroonine (muidu peaks 1 euro või 5 slovakkia krooni olema, mida mul aga kunagi pole kotis). Nii et tore avastus:)
Sama. Eile suudeti isegi naabrid kell 3 öösel üles ajada. Sest lisaks sellele, et iga tunni tagant või nii oleks vaja rinda suhu ja kohe, oli peale einet üks vähkremine ja algas nutt otsast peale. Ei aidanud kaissu võtmine, luti toppimine (toppimine jah, sest suu pigistatakse kinni ja karjutakse ja puristatakse sellise häälega, nagu ma üritaks teda tappa selle lutiga), sülle võtmine, kussutamine, laul ja kõik muu selline. Ja nagu imelik 3 minutit peale einet uuesti rind lahti kiskuda. Ja saimegi naabrid üles, sest no kui minuti jooksul rinda pole avatud, siis on ju röök kohal. Ma tõesti mõtlen, et kuidas kõik teised lapsed on saadud üles kasvatatud ilma selle öise risti ja viletsuseta ja naabrid ka sealjuures ellu jäänud (noh need lapsed, keda ka kaisus hoitud ja pidevalt toidetud seal). Ma kahtlen, kas meil jäävad, kui öist söömist hakkame võõrutama. Tõesti kahtlen.
Ja mis mind ajab vihaseks, on see, et üritasin algusest peale vastupidist saavutada. Ala et kui laps kaisus siis ta magab paremini ja hea turvaline tal, ja et söödad last siis kui ta tahab, siis paari kuu möödudes enam ta seda ei vaja ja lõpetab ise ära. Üks suur BLAAA on see! Sest nüüd on meil nutt ja röök tõesti igal ööl, kui pidevalt rind suus ei tilpne. Aga sellest ükski psühholoog ega tunnustatud raamat ega keegi teine ei räägi. Et jaa, vastsündinule on see ja teine hea, aga lõpuks oled üksi oma iga mõne minuti tagant virguva lapsega, kes tahab kaissu ja rinda ja kaissu ja rinda ja nii, et sina absoluutselt ei maga. Seda avastad ikka ise.
Nojah, see selleks.
Magatakse aga oma voodis nüüd juba 2 nädalat. St siis võrevoodil üks külg eest ära ja magab seal, iga tunni tagant käib süles einel ja siis tagasi voodi. See muudatus läks suhteliselt ilusasti, aga arvestades et magama panen teda sinna olles ka ise poolenisti tema voodis, siis noh, ega tal vist vahet pole:)
Päeval:
On see mees väga tubli ja asjalik! Kondab mööda tube ringi, on suutnud mu arvuti ekraanipildi tagurpidi keerata mingi ainult talle teada oleva lühikombinatsiooniga ja klaviatuuri klahvid ära muuta; on wc harja kiskunud ja tahaks sõrmi pistikusse panna, topib välisjalanõusid rõõmuga suhu ja vankri rattad on ka muidugi toredad. Kuuma ahjuukse vastas on korduvalt kätt hoidnud, kusjuures ise hakkab nutma, aga kätt ära ei võta (kui keegi teab, mida sinna ahjuukse ette panna, on soovitused teretulnud!). Lemmiktoit on kooritud õun, nädalaga saime vist 2 kilose kotiga hakkama. Aga sööb hea meelega kõike. Ainult mul pole õrna aimugi kui palju talle peaks süüa andma. Praegu saab 3 korda päevas, kuskil 300 grammi ehk? Aga tundub, et tahaks rohkem saada. Päevauinakute kohapealt on segaduses, tahaks ilmselt 2 teha, aga tihti ei tule 2 pikka välja ja siis tuleb ikka 3 teha. Aga see õhtuuinakule minek on, noh, tihti suure protestiga siis. Ja rõõm on muidugi, et viimased 2 nädalat on ärganud 7.30-8 ajal. See on ikka uskumatu rõõm, kui ei pea kell 6 ennast üles ajama! Magama läheb umbes 8.30-9 ajal.
Ja eile olid 2 kikut veel otsad välja torganud. Ma arvan, et kohe-kohe tuleb see ülemine keskmine ka ja siis ongi üleval 4 kikut väljas. Muidugi tahaks loota, et siis hakkame me öösiti ka magama, aga ma sügavalt kahtlen selles:)
Muud asjad:
Slovakkias valmivad viinamarjad! Meie maja kõrval asuvast aiast kasvavad kõik viljad väljaspoole ja olen sealt ühe marja ka juba näpanud! Esimest korda elus, võtta viinamarja oksa küljest! Viinamarjade hinnad muidugi poodides ka väga odavad, ja ploomidel ka.
Avastasin, et siinsete poodide ostukäru jaoks kõlbab kasutada ka eesti 1 kroonine (muidu peaks 1 euro või 5 slovakkia krooni olema, mida mul aga kunagi pole kotis). Nii et tore avastus:)
laupäev, 6. august 2011
minuarust on küll tore, et lapsed kasvavad (vähemalt mingi eani siis:))!
Sest üks 7 kuune põnn on ikka märksa toredam seltskond, kui 2 kuune, olgem aus. Vähemalt mulle küll! Põrnikas, kes ise saab juba mööda elamist ringi kolada, igasugu "pähh" asju suhu toppida ja ema juures köögis askeldada (oma poti ja kulbiga loomulikult); tolmuimeja ja mopiga koristada aidata (noh, üritades siis tolmuimeja kaablit maitsta või masinat patsutada või siis moppi taga ajada); vanemate söögiajal istuda oma toolis ja kõigetähtsama näoga kurki, porgandit või õuna süüa (pigem hammustada sealt tükke välja ja neid siis välja sülitada, aga tähtis ikka!) ning toidupoes käies kärus istudes või kõhutades ringi vahtida (mitte nagu varem, kui tuli loota, et härra üles ei ärka oma pisiunest seal).
Ja enamasti tuleb lõuna ajal ka pikk uni välja juba!
No ikka tunduvalt tunduvalt toredam ju!
Muidugi on beebid toredad, aga veel toredam on, kui beebi asemele tekib üks iseseisev ja asjalik tegelane!
Ja enamasti tuleb lõuna ajal ka pikk uni välja juba!
No ikka tunduvalt tunduvalt toredam ju!
Muidugi on beebid toredad, aga veel toredam on, kui beebi asemele tekib üks iseseisev ja asjalik tegelane!
neljapäev, 4. august 2011
öised tegemised
Ma ei tea, kuidas paljudele see lapse kasvatamise öine osa nii kergelt läheb. Ma olen väsimusest lõhkemas, kui härra peale igat tundi aega uuesti rinda nõuab. Noh, ja viimane nädal oleks tundki luksus. Nüüd ta arvab, et rind peaks avanema iga 10 minuti tagant. Nagu, et iga 10 minuti tagant....:SSS (Jah, vahepeal tuleb siiski 1-2 ühe kuni kahe tunnist und ja ülejäänud siis selline, ettekujuteldamatu).
See söömiste arv on kindlasti üks kahekohaline number, aga mul pole aimugi milline. Veel vähem on mul aimu kuidas sellest lahti saada. Sest eile üritasin esimest sööki nihutada tunni võrra (härra sööb õhtul kausitäie putru kell 8 ja muidugi rinda ja kell 11 ei kannata ta enam sekunditki siis ilma uue eineta olla). Aga see nihutamine ei nihkunud kuskile, sest härra lihtsalt röökis ennast siniseks. Peale 15 minutit sai siis süüa muidugi.
Aga järgmisest-ülejärgmisest nädalast proovime sellest lahti saada. Ja minna oma voodisse magama (noh, lahtise küljega minu poole, aga asi seegi).
Ma ei tea kuidas need ööd nii kohutavaks on läinud ja ma ei mõista, kuidas mõned lapsed jätavad ise öised söömised vaikselt ära. Kas tõesti on selliseid lapsi...? Uskumatu.
See söömiste arv on kindlasti üks kahekohaline number, aga mul pole aimugi milline. Veel vähem on mul aimu kuidas sellest lahti saada. Sest eile üritasin esimest sööki nihutada tunni võrra (härra sööb õhtul kausitäie putru kell 8 ja muidugi rinda ja kell 11 ei kannata ta enam sekunditki siis ilma uue eineta olla). Aga see nihutamine ei nihkunud kuskile, sest härra lihtsalt röökis ennast siniseks. Peale 15 minutit sai siis süüa muidugi.
Aga järgmisest-ülejärgmisest nädalast proovime sellest lahti saada. Ja minna oma voodisse magama (noh, lahtise küljega minu poole, aga asi seegi).
Ma ei tea kuidas need ööd nii kohutavaks on läinud ja ma ei mõista, kuidas mõned lapsed jätavad ise öised söömised vaikselt ära. Kas tõesti on selliseid lapsi...? Uskumatu.
esmaspäev, 1. august 2011
tagasi blavas
Härra on koos emaga tagasi Bratislavas. Jah, kahju on. Aga samas oli jälle tore näha, kuidas isa ja poeg kohtusid. Ja meil on siin armas korter ja tore ja vaikne naabruskond (täna sain aru, et ikka väga vaikne, võrreldes Õismäe lärmiga. Või siis käin siin õigetes kohtades jalutamas:)). Saab rahus istuda iga päev pingil ja ei pea vankrit nagu hull loksutama, et igasugune kisa-kära härrat üles ei ajaks. Lisaks on isa kaunistanud meie elamise seinad kõiksugu Tiigri pildikestega, mis palju kodusemaks elamise teevad.
Aga reisist. Lennureis - noh, nagu lennureisi imikuga võib ette kujutada. Algul jälle istusime 20 minutit lennukis ja ootasime õhkutõusmist. Tõusmise ajaks oli härra üsna pahur, ei aidanud kurgid, lutt, veepudel ega ka rind, millega hoogsalt vehkisin, et tiigrit ometi vaigistada (maandumisel pidin sama tegema ja ega see seal kitsa istme peal see mingi lihtne töö ole, kui sul on pahas tujus imik, kes tahaks midagi, aga mittemidagi pakutavast). Rinda ilmselgelt siis mitte, hoolimata mu ponnistustest. Endal muidugi ka suur rõõm seal inimeste ees ja vahel toppida imikule rinda, kes tegelikult seda nagu ei tahagi.
Aga vahepealne aeg oli täitsa ok, härra tegi kerge uinaku ning suhtles meie kõrval istuva (õnneks siiski üks vaba koht oli vahel) itaalia mehega. Ja itaallased on ju kõik lastesõbrad, ükskõik kas noored või vanad. Ja too ka kohe hakkas peitust mängima ja tiigrile muusikat laskma (no sellest diskost härra küll midagi ei arvanud - mees küsis mult et "does he like music - all babies like music" - no mis ma kostma oleks pidanud - et tal täitsa savi sellest diskost:D). Aga ta lõbustas päris aktiivselt tiigrit ja oli üldse sõbralik, mis meestest lennureisijate juures tavapärane pole. Seega läks meil hästi!
Prahas oli päevane vahepeatus ja siis hommikul rongi peale. Selgus, et pühapäeva hommikul on juba rongid täiesti täis, mis viimane tund reisist tähendas rongi vahekäigus istuvaid inimesi, täiesti puudulikku õhuvaru ning pahas tujus tiigrit. Aga noh, 4 tunni peale üks tund halba tuju teisel rändamispäeval - täitsa arusaadav! Ega ma ju ise ka mingis supertujus polnud selle kõige peale.
Bratislavas ma arvan, et ta kahjuks meie elamist ära ei tundnud. Aga ega ma muidugi tea ka. Nüüdseks on muidugi kõik avastatud, mis varem isegi avastamata - roomatud on läbi nii kööginurk, vannituba kui ka muud kohad. Isegi diivanialune tunnel on juba läbitud. Munakivisillutis ikka töötab uinutamisel väga hästi. Ööd on väga rasked, kuna lutiga pole mõtet üritadagi teda öösel tagasi magama saada. Ja söömine (või midagi selle sarnast) on nii tihe, et eile olid paar magamisvahet lausa 10 minuti pikkused. Ma ei ole lugenud, kui palju kordi ta öösel rinda saab, söömiseks ei tasu seda igatahes nimetada ja magamiseks samuti mitte. Aga noh, vähemalt on meie vahel suur kõikehõlmav kirg.
Ja kõige hullem. Naistepäeval tehti meile juba "rõõmu", et siis iga tänavalaterna küljes olevast kõlarist kanti meile üle kontserti - mängiti muusikat ja seletati jms. Terve päev! Jaluta siis vankriga, kui sul iga 10 meetri järel jälle kõlar ja igasugune jama sealt kostab, ja ikka väga valjusti! Nagu oleks seal kontserdil kohapeal olnud. Ja täna - jalutan südamerahus ja äkki kõlab üle terve piirkonna jälle kõlaritest mingi ping pong ja siis kukub üks naine seletama. Mingi info misiganes asja kohta - 5 minutit lihtsalt seletab! Kujutage ette, et piirkond mis on mustamäe suurune, on kaetud iga 10 meetri järel kõlaritega, ja siis edastatakse inimestele infot läbi selle suurepärase üllitise! Ja kõik lapsed, kes magavad, saavad rõõmuga ärgata. Oh, ma ütlesin vahepeal lihtsalt omaette valjusti sellele tädile, et ta ometi vait jääks! Härra tegi iga kõlari juures silma lahti ja mul polnud kuskile põgeneda ega jääda! Viha oli ikka taevani. Mitte et ma vene aega teaks, aga millegipärast tundus see nii sealt ajast - et kallid kamraadid, täna on päev kui... jne jne. Järeldus - ei tasu jalutada, püsi oma maja taga (õnneks seal kõlarit pole):)
Aga reisist. Lennureis - noh, nagu lennureisi imikuga võib ette kujutada. Algul jälle istusime 20 minutit lennukis ja ootasime õhkutõusmist. Tõusmise ajaks oli härra üsna pahur, ei aidanud kurgid, lutt, veepudel ega ka rind, millega hoogsalt vehkisin, et tiigrit ometi vaigistada (maandumisel pidin sama tegema ja ega see seal kitsa istme peal see mingi lihtne töö ole, kui sul on pahas tujus imik, kes tahaks midagi, aga mittemidagi pakutavast). Rinda ilmselgelt siis mitte, hoolimata mu ponnistustest. Endal muidugi ka suur rõõm seal inimeste ees ja vahel toppida imikule rinda, kes tegelikult seda nagu ei tahagi.
Aga vahepealne aeg oli täitsa ok, härra tegi kerge uinaku ning suhtles meie kõrval istuva (õnneks siiski üks vaba koht oli vahel) itaalia mehega. Ja itaallased on ju kõik lastesõbrad, ükskõik kas noored või vanad. Ja too ka kohe hakkas peitust mängima ja tiigrile muusikat laskma (no sellest diskost härra küll midagi ei arvanud - mees küsis mult et "does he like music - all babies like music" - no mis ma kostma oleks pidanud - et tal täitsa savi sellest diskost:D). Aga ta lõbustas päris aktiivselt tiigrit ja oli üldse sõbralik, mis meestest lennureisijate juures tavapärane pole. Seega läks meil hästi!
Prahas oli päevane vahepeatus ja siis hommikul rongi peale. Selgus, et pühapäeva hommikul on juba rongid täiesti täis, mis viimane tund reisist tähendas rongi vahekäigus istuvaid inimesi, täiesti puudulikku õhuvaru ning pahas tujus tiigrit. Aga noh, 4 tunni peale üks tund halba tuju teisel rändamispäeval - täitsa arusaadav! Ega ma ju ise ka mingis supertujus polnud selle kõige peale.
Bratislavas ma arvan, et ta kahjuks meie elamist ära ei tundnud. Aga ega ma muidugi tea ka. Nüüdseks on muidugi kõik avastatud, mis varem isegi avastamata - roomatud on läbi nii kööginurk, vannituba kui ka muud kohad. Isegi diivanialune tunnel on juba läbitud. Munakivisillutis ikka töötab uinutamisel väga hästi. Ööd on väga rasked, kuna lutiga pole mõtet üritadagi teda öösel tagasi magama saada. Ja söömine (või midagi selle sarnast) on nii tihe, et eile olid paar magamisvahet lausa 10 minuti pikkused. Ma ei ole lugenud, kui palju kordi ta öösel rinda saab, söömiseks ei tasu seda igatahes nimetada ja magamiseks samuti mitte. Aga noh, vähemalt on meie vahel suur kõikehõlmav kirg.
Ja kõige hullem. Naistepäeval tehti meile juba "rõõmu", et siis iga tänavalaterna küljes olevast kõlarist kanti meile üle kontserti - mängiti muusikat ja seletati jms. Terve päev! Jaluta siis vankriga, kui sul iga 10 meetri järel jälle kõlar ja igasugune jama sealt kostab, ja ikka väga valjusti! Nagu oleks seal kontserdil kohapeal olnud. Ja täna - jalutan südamerahus ja äkki kõlab üle terve piirkonna jälle kõlaritest mingi ping pong ja siis kukub üks naine seletama. Mingi info misiganes asja kohta - 5 minutit lihtsalt seletab! Kujutage ette, et piirkond mis on mustamäe suurune, on kaetud iga 10 meetri järel kõlaritega, ja siis edastatakse inimestele infot läbi selle suurepärase üllitise! Ja kõik lapsed, kes magavad, saavad rõõmuga ärgata. Oh, ma ütlesin vahepeal lihtsalt omaette valjusti sellele tädile, et ta ometi vait jääks! Härra tegi iga kõlari juures silma lahti ja mul polnud kuskile põgeneda ega jääda! Viha oli ikka taevani. Mitte et ma vene aega teaks, aga millegipärast tundus see nii sealt ajast - et kallid kamraadid, täna on päev kui... jne jne. Järeldus - ei tasu jalutada, püsi oma maja taga (õnneks seal kõlarit pole):)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)