Härra on koos emaga tagasi Bratislavas. Jah, kahju on. Aga samas oli jälle tore näha, kuidas isa ja poeg kohtusid. Ja meil on siin armas korter ja tore ja vaikne naabruskond (täna sain aru, et ikka väga vaikne, võrreldes Õismäe lärmiga. Või siis käin siin õigetes kohtades jalutamas:)). Saab rahus istuda iga päev pingil ja ei pea vankrit nagu hull loksutama, et igasugune kisa-kära härrat üles ei ajaks. Lisaks on isa kaunistanud meie elamise seinad kõiksugu Tiigri pildikestega, mis palju kodusemaks elamise teevad.
Aga reisist. Lennureis - noh, nagu lennureisi imikuga võib ette kujutada. Algul jälle istusime 20 minutit lennukis ja ootasime õhkutõusmist. Tõusmise ajaks oli härra üsna pahur, ei aidanud kurgid, lutt, veepudel ega ka rind, millega hoogsalt vehkisin, et tiigrit ometi vaigistada (maandumisel pidin sama tegema ja ega see seal kitsa istme peal see mingi lihtne töö ole, kui sul on pahas tujus imik, kes tahaks midagi, aga mittemidagi pakutavast). Rinda ilmselgelt siis mitte, hoolimata mu ponnistustest. Endal muidugi ka suur rõõm seal inimeste ees ja vahel toppida imikule rinda, kes tegelikult seda nagu ei tahagi.
Aga vahepealne aeg oli täitsa ok, härra tegi kerge uinaku ning suhtles meie kõrval istuva (õnneks siiski üks vaba koht oli vahel) itaalia mehega. Ja itaallased on ju kõik lastesõbrad, ükskõik kas noored või vanad. Ja too ka kohe hakkas peitust mängima ja tiigrile muusikat laskma (no sellest diskost härra küll midagi ei arvanud - mees küsis mult et "does he like music - all babies like music" - no mis ma kostma oleks pidanud - et tal täitsa savi sellest diskost:D). Aga ta lõbustas päris aktiivselt tiigrit ja oli üldse sõbralik, mis meestest lennureisijate juures tavapärane pole. Seega läks meil hästi!
Prahas oli päevane vahepeatus ja siis hommikul rongi peale. Selgus, et pühapäeva hommikul on juba rongid täiesti täis, mis viimane tund reisist tähendas rongi vahekäigus istuvaid inimesi, täiesti puudulikku õhuvaru ning pahas tujus tiigrit. Aga noh, 4 tunni peale üks tund halba tuju teisel rändamispäeval - täitsa arusaadav! Ega ma ju ise ka mingis supertujus polnud selle kõige peale.
Bratislavas ma arvan, et ta kahjuks meie elamist ära ei tundnud. Aga ega ma muidugi tea ka. Nüüdseks on muidugi kõik avastatud, mis varem isegi avastamata - roomatud on läbi nii kööginurk, vannituba kui ka muud kohad. Isegi diivanialune tunnel on juba läbitud. Munakivisillutis ikka töötab uinutamisel väga hästi. Ööd on väga rasked, kuna lutiga pole mõtet üritadagi teda öösel tagasi magama saada. Ja söömine (või midagi selle sarnast) on nii tihe, et eile olid paar magamisvahet lausa 10 minuti pikkused. Ma ei ole lugenud, kui palju kordi ta öösel rinda saab, söömiseks ei tasu seda igatahes nimetada ja magamiseks samuti mitte. Aga noh, vähemalt on meie vahel suur kõikehõlmav kirg.
Ja kõige hullem. Naistepäeval tehti meile juba "rõõmu", et siis iga tänavalaterna küljes olevast kõlarist kanti meile üle kontserti - mängiti muusikat ja seletati jms. Terve päev! Jaluta siis vankriga, kui sul iga 10 meetri järel jälle kõlar ja igasugune jama sealt kostab, ja ikka väga valjusti! Nagu oleks seal kontserdil kohapeal olnud. Ja täna - jalutan südamerahus ja äkki kõlab üle terve piirkonna jälle kõlaritest mingi ping pong ja siis kukub üks naine seletama. Mingi info misiganes asja kohta - 5 minutit lihtsalt seletab! Kujutage ette, et piirkond mis on mustamäe suurune, on kaetud iga 10 meetri järel kõlaritega, ja siis edastatakse inimestele infot läbi selle suurepärase üllitise! Ja kõik lapsed, kes magavad, saavad rõõmuga ärgata. Oh, ma ütlesin vahepeal lihtsalt omaette valjusti sellele tädile, et ta ometi vait jääks! Härra tegi iga kõlari juures silma lahti ja mul polnud kuskile põgeneda ega jääda! Viha oli ikka taevani. Mitte et ma vene aega teaks, aga millegipärast tundus see nii sealt ajast - et kallid kamraadid, täna on päev kui... jne jne. Järeldus - ei tasu jalutada, püsi oma maja taga (õnneks seal kõlarit pole):)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar