kolmapäev, 21. detsember 2011

kõik need esimesed korrad...

Ehk siis nädalavahetusel sai õues esimest korda jala maha toetada! Härra muidugi, ema on jalga juba tükk aega maha toetanud. Käisime mänguväljakul, tiiger kiikus veidi ja siis läks valvet pidama. Mina arvasin, et jookseb kohe kõike näppima ja katsuma, aga ei - härra oli nagu vahva sõdur ja vaatles kõrvalt toimuvat - seisis paigal nagu pisike soolasammas ja jälgis, kuidas suuremad poisid liivakastis autodega mängisid, kuidas tüdrukud ronimispuudel ronisid, vaatas ja vaatas... Ja muidugi, ega selliseid asju varem pole näinud! Alles peale pikemaajalist vaatlust tuli ka paar sammu... ütlemaks emale, et aeg oleks nüüd magama visata!:)

Ja siis sai veel esimest korda ema-isaga täpselt sama sööki söödud! Muidugi on varem antud ahjukartulit-porgandit jms, aga ilma maitseaineteta. Seekord siis oligi sama söök, kusjuures väga maitsev söök - http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=9600#start, tiigris küll vaimustust ei tekitanud, aga natuke kõlbas võtta küll (ilma fetata varianti siis tal). Ega enam see söömine ka mingi lihtne töö pole, sest tahaks alati sama, mis need suured söövad ja siis tahaks seda ka kuidagi ise süüa, aga ei tule välja! Ja siis ajab närvi ja vihale ja ei sobi ja ei maitse nagu ka lisaks kõigele muule... Ja kui veel see ema peaks midagi enamat endale suhu pistma (näiteks shokolaadi) - mismõttes Mulle ei anta???

Ja esimest korda saime ka vaktsineerimise kõrvalmõjud, ehk siis nutune laps, keda miski ei rahusta, kes tund varem ööunne läks ja kes nüüd ärkab nii tihti, kui vähegi võimalik:( Nii kahju on tiigrist... Kuigi kui eelmises postituses oli kirjas, et härra magab peale võõrutust 7.30ni, siis see oli muidugi üksik öö ja praegu ärgatakse ikka 5-10 korda öösel ja kolitakse poole pealt emale kaissu. Asja ei parandanud ka võrevoodile ette pandud 4-s sein, mis veel pahasemaks ajab. Siiski ilma öise söömiseta on need ärkamised kergemad (4-nda seinaga muidugi jälle raskemad, kuna tuleb ennast istuli ajada).

Muidu on ka natukene keerulisemad ajad, kui vahepeal, sest - "ei tohi" on mingi suvaline väljend, mida ema võib ju öelda, aga mis mittemidagi ei tähenda (huvitav, et mõni aeg tagasi sai sellest väga hästi aru). Mis tähendab, et kõik võimalik rändab tualettpotti või prügikasti või vanni, kust ema käib siis asju taga otsimas ja välja õngitsemas. Lisaks on ema muutunud hammustamisobjektiks, keda käiaksegi iga 5 minuti tagant hammustamas! Ja nagu ütlesin, "ei tohi", on suvaline väljend, mille peale vaid õlgu kehitada. Vanniskäigu ainukene võlu on praegu visata sealt kõikvõimalikke asju välja, sealhulgas oma märga vannilappi, lelusid ja shampoonipudeleid, mis näppu jäävad. Ja kui midagi käest ära võetakse või ei anta soovitut, siis hoidke alt (ka naabrid, sest nemad kohe kindlasti kuulevad toimuvat ebaõiglust...). Lisaks on suur rõõm kolgerdada ustega, neid lahti-kinni paugutada, pliidiukse küljes rippuda kuni see lahti kukub, riiulite sisu põrandatele laotada, pesukuivatusresti vastu radiaatorit taguda, lauda mööda tuba ringi lükata jne jne. Riietamine on vastunäidustatud,mähkmete panemine veelgi enam. Ühemõtteline solvang! Ja ma olen täiesti kindel, et mõndasid asju tehakse täiesti meelega - peale korduvaid "ei tohi" ütlemisi lausa hea meelega! Paha tuju võib tulla peale täiesti ootamatult ja mittemillestki, ning siis alles asjad hakkavad lendama, tihtilugu emale vastu vahtimist.

Aga varsti läheb Tiiger pikale reisile - Bratislava Praha 4 tunnine rongireis, 3 päeva hiljem Praha Tallinn lennureis ja siis mõni päev hiljem veel Tallinn Põltsamaa autoreis:) Nii et palju on meid ees ootamas ja ootame ise ka juba väga! Esimesed jõulud ju ikkagi!

kolmapäev, 14. detsember 2011

hakkame jälle magama ehk võõrutus

Käis see siis nii, et kõigepealt jäid ära päevased söögikorrad, mis põhjustasid rahutuid öid paaril esimesel päeval. Koguaeg vaja öösel just ema katsuda ja näppida ja katsuda ja kiskuda ja... Nagu kirepaarike olime seal tagatoas, ühe käed pidevalt mu kehal ringi kobamas:) Päeval polnud sellest miskit, sest keefir maitseb ka hea ja piimasegu on ju väga nämma!
Ja siis jäi ära üks öine eine, mis läks kergelt, ning viimasena ehk üleeile ka teine eine. Kerge protest oli, et mismõttes kaissu sain, aga rinda ei pakutagi?Aga ei midagi hullu (meenutades paari kuu tagust olukorda, kus üritasime öist võõrutust läbi viia ja see viimane kella 5-ne eine lihtsalt ei jäänudki ära - kui süüa ei antud, oli 2-tunnine nutt). Ja mis siis täna öösel härra tegi? Magas! No algul ärkas 2 korda üles, sest ema polnud veel kõrvale jõudnud talle ja polnud kedagi katsuda:P Aga siis - kuni 7.30ni magas mees oma voodis, keerutas seal küll ringi ja katsus ka hoolega, et ema alles on, aga ei roninud kaissu, ei küsinud piima, ei küsinud vett... Ei küsinud isegi lutti. Põhimõtteliselt siis kuskil 12st kuni 7.30ni. Esimest korda. Meeldejääv öö. Ema oli lausa väsinud hommikul sellest suurest magamisest!:)
Kas sellise asja saavutamiseks ongi vaja rinnaandmisest loobuda?

teisipäev, 13. detsember 2011

enda üle olen ka uhke!

Ütleb siis tiigri ema, kes viimase aasta, tegelikult pigem küll poolaasta jooksul on teinud mitmeid kulinaariakatsetusi. Tiiger istub sellel ajal enamasti kannatlikult seljakotis, vähemalt 30 mintsa küll. Ja et ka tulevikus meeles oleks KUI tubli ma ikka olnud olen, siis parimad leitud retseptid märgime siin ka ära!

Tuunikalapasta (lihtne ja väga hea!) - midagi sarnast, aga ilma oliivideta - http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=6165
Pasta peekoni, päikesekuivatatud tomatite ja koorega - midagi sarnast, aga ilma veinita http://lemmikud.wordpress.com/2010/12/23/pasta-paikesekuivatatud-tomatite-ja-peekoniga/
pasta bolognese - noh, hakkliha, tomatikaste ja voila:)

Kotletid - 0,5 kg hakkliha, 2 muna, 1 suur sibul - sibul hakkida ja praadida, piimas leotada 6-7 tk saia pehmeks ja pudistada sõrmede vahel pehmeks. Lisada maitseaineid, lasta taignal seista ja praadida riivsaiaga või ilma. Maitsev!

Sinihallitusjuustukaste - tehtud nii lillkapsa kui liha kui kanaga- http://koogikatsed.blogspot.com/2009/07/imelihtne-sinihallitusjuustu-kaste.html

Leivasupp - http://www.heamaitse.ee/2010/01/22/klassikaline-leivasupp/ (no oli palju musta leiba:P)
vaarika-hapukoorekook - http://kokkama.blogspot.com/2009/12/piparkoogine-vaarika-hapukoorekook.html (oli palju piparkoogitainast)
shokolaadibrownie- teadatuntud lihtne retsept, kus koos suhkur, shoks, muna ja... polegi muud:)

Siis veel risotto - noh, juurviljasegu, riis ja misiganes liha ning kas punane või valge kaste juures
viineripirukad - ikka lehttainas ja viiner juustuga sisse:)

Praegu ei tulegi rohkem meelde! Aga jah, olen küll tubli!

reede, 9. detsember 2011

12. jookseb

Põhimõtteliselt oleme me oma elamises asjad väga valesti korraldanud. Mõtleb härra. Noh, näiteks mis hea pärast peaks olema riided kapis, kui palju parem on nendega hullata põrandal? Ja käterätid kapis - no tõesti! Pudelid ja purgid riiulites? Kes tuli selliste naljakate mõtete peale...?

Noh ja siis on ju tore küll tõsta klotsikesi ja muid pisividinaid ühest karbist teise, panna kaant peale (ema abiga) ja siis seda rõõmsalt eemaldada, aga... Palju toredam on minna selle klotsikastiga prügikasti ette ja ükshaaval neid asju prügikasti visata! Või siis minna vanni ette, ja neid vanni visata! Vot need on õiged kohad lapse asjadele! (Ja ma olen kindel, et varsti on ka tualettpott üks hoiustamispaik).

Siis milleks ometi on välja mõeldud riided ja mähkmed? Ei millekski muuks, kui laste kiusamiseks! Et ema saaks taga ajada mingi särgikesega või paluda noormeest, et too heidaks ennast armulikult pikali mähkmepanekuks. Ja kõige rumalamad asjad on veel jalanõud! No tõesti, nüüd hakati veel neid ka jalga toppima. Paljajalu on ju suurepärane kõndida! Miks on vaja mingeid raskeid kolakaid endaga kaasas tassida? Nii et parem haarame need riided endaga kaasa ja lähme viskame prügikasti! Vot nii!

Siis üks täiesti mõttetu asi on tekk. Vot seal all jalad käivadki viuh-viuh, kuni tekk peal pole (ema rõõmuks on olemas laste magamiskotid - milline suurepärane leiutis!). No ega võrevoodi, külgedega või ilma, pole ka mingi suurem asi koht. Vanemate voodi - vot see on koht magamiseks!

Aga muidu oleme maganud tunduvalt paremini viimasel kuul (küll vahelduvate halvemate päevadega) ja enamasti veame 8ni lausa voodis välja. Mõned päevad isegi 8.30ni. Täiesti uskumatu. Aga uinakute ajal muidugi peaks ema kõrval pikutama, muidu jääb uinak 5 min pikkuseks... Njah. Ise harjutasid sellise harjumuse, nüüd aga pikuta, ema!

pühapäev, 4. detsember 2011

kui aastat kokku hakata tõmbama

siis on väga põnev aasta olnud! Ühest äärmusest teise ja siis jälle tagasi ja eks see ju ikka veel kestab!
Aga tagasi mõeldes...

12 kuud tagasi ja natuke peale tuli väike vääks meie juurde, oli ilus nagu ilmaime ja magas ööd läbi, kuni kästi hakata iga 3 tunni tagant äratama ja söötma. Hakkasimegi (nüüd ärkab siis enamjaolt iga 40 min tagant ise ja nõuab midagi, kes teab mida...).
Esimesel kuul ei toimunud ööunne minek enne 12, enamasti aga 2 ajal öösel, peale mõnetunnist nuttu puuksu-krooksu teemadel. Vähemalt kord nädalas oli ka kella 2-4. öömaraton, kes teab mis teemadel. Muidu magas palju, sõi palju (no pea 2 kg endale kuuga juurde!) ja istus kõhukotis palju:)
Teisel kuul saabusime Bratislavasse, päeval magas süles ja ema luges aga ajakirju ning vahtis filme. Ema sõi endiselt riisiputru ja tatraputru, et ometi mitte gaasivalusid põhjustada (mis sellest hoolimata kestsid). Ning sai lahti lisaks rasedusaegsetele kilodele ka raseduseelsetest 6st kilost (mis nüüdseks pea kõik on tagasi tulnud koos mcdolandsi einete ja koka koolaga muidugi)
Kolmas kuu algas trill ja trall, sest enam ei sobinud magada ei süles ega voodis, ei lutiga ega ilma. Alustasime lutivahetuskampaaniaid ning 4-5 korda päevas vankerdamist õues. Tuletan meelde, et öösel endiselt tegime ka trilli ja tralli.
5 kuu oli madalseis täielik ja väsimus oligi vist kõik, mis järgi oli.
Õnneks 6 kuul jõudsime Eestisse, kus tegusad vanaema ja ristiema võtsid ohjad veidi ka enda kätte. Lisaks otsustas härra, et oleks aeg hakata tegutsema ja ennast keerama, millele järgnes
7ndal kuul ka roomamine.
8 kuu saabusime tagasi Bratislavasse ja kärutasime õues kõigest 3 korda päevas. Enamasti küll istusime juba maja taga ja lugesime raamatuid ja ajakirju. Ning tänu sellele päevad läbi õues istumisele, tean ilmselt kõiki majaelanikke. Nagu issi ütleb, et kui majas toimuks kuritegu, oleks mina esimene inimene, kellega politsei peaks rääkima:)
9ndal kuul juhtus ime, et voodisse magama minek ei olnudki enam vastumeelne! See tähendas, et hommikust und hakkasime koos tegema toas, mis tähendas omakorda, et ema ei olnud enam väsimusest vaevatud!
10 kuu saabus juba kõndimine, mis nüüdseks ehk 12 kuuks on kasvanud suureks iseseisev-olemine perioodiks. Enam ei lubata mähkmeid vahetada, riideid vahetada, toita, potitada ja veel vähem siis küüsi lõigata või hambaid puhastada. Joostakse eest minema lihtsalt ja jauratakse kah juurde. Tahetakse sama sööki, mis emal-isal ees on. Ühesõnaga teatakse ise palju paremini, kuidas elu ja olu peaks olema! Öösel - endiselt sama seis, nagu eelnevad 12 kuud, ärgatakse keskmiselt 5-8 korda ööjooksul.

Aga noh, seal probleemide ja probleemide kõrval, või õigemini ees, on üks üliarmas poiss, keda võikski imetlema jääda. Nii magamisajal (kas pole mitte ilus, kui laps magab?) kui päeval, kui ta eest ära tormab, dadagaga räägib, puristab, toitu seljataha peidab ja teeb näo, et midagi enam järgi pole, hommikul issile sussid voodisse paneb (tõuse ometi!), vetsu järgi jookseb ja naeratab kui talle uks avatakse, riiuleid põrandale laiali korrastab, piparkoogi vorme ühest kausist teise tõstab, kõdiralli ajal naerust väänleb, sülle ronib, diskot tehes rokib käed üleval ja juuksed lehvimas, kahte lutti korraga suhu üritab saada, jne jne jne.

Me oleme väga tänulikud, et härra pole haige olnud! Kõige raskem hetk aasta jooksul oli, kui tiiger kukkus õnnetult, hoides oma igemesügajat suus, selle otse kurku. Siis oli küll mure maailma suur.

Ja nüüd tean, et kui lapsena on kõige suurem hirm see, et sinu vanemaga midagi võib juhtuda, et ta võib surra, siis ise vanemaks saades tuleb see hirm sama suurelt tagasi... Et sinu lapsega võib midagi juhtuda... Et see lihtsalt on võimalik...

Meil on olnud imeilusaid hetki, palju palju toredaid hetki, mitmeid raskeid hetki ja ka väga raskeid hetki. Jah, suhtele on kindlasti lapse saamine tõsine proovikivi ja saan aru, miks paljud vanemad lähevad lahku enne lapse aastaseks saamist. Ja saan ka aru vanematest, kes oma lapse peale häält tõstavad või isegi talle haiget teevad. Saan aru sellest Tundest. Aga kui palju on meil juures Õnne, tänu sellele pisikesele tegelasele (noh, see ei ole nii silmnähtav öösel kell 2 last paludes, et ta uuesti uinuks). Vot seda õnne, mida varem isegi mitte ei tundnud. Sellist soojust ja rõõmu... Siirust... Jah. Seda kõike on meie elus nüüd palju!

Ja iga päev tänan ma Jumalat, et ta sellise pisikese ime minu ellu tõi. Et ma seda kunagi ära ei unustaks!