Aga tagasi mõeldes...
12 kuud tagasi ja natuke peale tuli väike vääks meie juurde, oli ilus nagu ilmaime ja magas ööd läbi, kuni kästi hakata iga 3 tunni tagant äratama ja söötma. Hakkasimegi (nüüd ärkab siis enamjaolt iga 40 min tagant ise ja nõuab midagi, kes teab mida...).
Esimesel kuul ei toimunud ööunne minek enne 12, enamasti aga 2 ajal öösel, peale mõnetunnist nuttu puuksu-krooksu teemadel. Vähemalt kord nädalas oli ka kella 2-4. öömaraton, kes teab mis teemadel. Muidu magas palju, sõi palju (no pea 2 kg endale kuuga juurde!) ja istus kõhukotis palju:)
Teisel kuul saabusime Bratislavasse, päeval magas süles ja ema luges aga ajakirju ning vahtis filme. Ema sõi endiselt riisiputru ja tatraputru, et ometi mitte gaasivalusid põhjustada (mis sellest hoolimata kestsid). Ning sai lahti lisaks rasedusaegsetele kilodele ka raseduseelsetest 6st kilost (mis nüüdseks pea kõik on tagasi tulnud koos mcdolandsi einete ja koka koolaga muidugi)
Kolmas kuu algas trill ja trall, sest enam ei sobinud magada ei süles ega voodis, ei lutiga ega ilma. Alustasime lutivahetuskampaaniaid ning 4-5 korda päevas vankerdamist õues. Tuletan meelde, et öösel endiselt tegime ka trilli ja tralli.
5 kuu oli madalseis täielik ja väsimus oligi vist kõik, mis järgi oli.
Õnneks 6 kuul jõudsime Eestisse, kus tegusad vanaema ja ristiema võtsid ohjad veidi ka enda kätte. Lisaks otsustas härra, et oleks aeg hakata tegutsema ja ennast keerama, millele järgnes
7ndal kuul ka roomamine.
8 kuu saabusime tagasi Bratislavasse ja kärutasime õues kõigest 3 korda päevas. Enamasti küll istusime juba maja taga ja lugesime raamatuid ja ajakirju. Ning tänu sellele päevad läbi õues istumisele, tean ilmselt kõiki majaelanikke. Nagu issi ütleb, et kui majas toimuks kuritegu, oleks mina esimene inimene, kellega politsei peaks rääkima:)
9ndal kuul juhtus ime, et voodisse magama minek ei olnudki enam vastumeelne! See tähendas, et hommikust und hakkasime koos tegema toas, mis tähendas omakorda, et ema ei olnud enam väsimusest vaevatud!
10 kuu saabus juba kõndimine, mis nüüdseks ehk 12 kuuks on kasvanud suureks iseseisev-olemine perioodiks. Enam ei lubata mähkmeid vahetada, riideid vahetada, toita, potitada ja veel vähem siis küüsi lõigata või hambaid puhastada. Joostakse eest minema lihtsalt ja jauratakse kah juurde. Tahetakse sama sööki, mis emal-isal ees on. Ühesõnaga teatakse ise palju paremini, kuidas elu ja olu peaks olema! Öösel - endiselt sama seis, nagu eelnevad 12 kuud, ärgatakse keskmiselt 5-8 korda ööjooksul.
Aga noh, seal probleemide ja probleemide kõrval, või õigemini ees, on üks üliarmas poiss, keda võikski imetlema jääda. Nii magamisajal (kas pole mitte ilus, kui laps magab?) kui päeval, kui ta eest ära tormab, dadagaga räägib, puristab, toitu seljataha peidab ja teeb näo, et midagi enam järgi pole, hommikul issile sussid voodisse paneb (tõuse ometi!), vetsu järgi jookseb ja naeratab kui talle uks avatakse, riiuleid põrandale laiali korrastab, piparkoogi vorme ühest kausist teise tõstab, kõdiralli ajal naerust väänleb, sülle ronib, diskot tehes rokib käed üleval ja juuksed lehvimas, kahte lutti korraga suhu üritab saada, jne jne jne.
Me oleme väga tänulikud, et härra pole haige olnud! Kõige raskem hetk aasta jooksul oli, kui tiiger kukkus õnnetult, hoides oma igemesügajat suus, selle otse kurku. Siis oli küll mure maailma suur.
Ja nüüd tean, et kui lapsena on kõige suurem hirm see, et sinu vanemaga midagi võib juhtuda, et ta võib surra, siis ise vanemaks saades tuleb see hirm sama suurelt tagasi... Et sinu lapsega võib midagi juhtuda... Et see lihtsalt on võimalik...
Meil on olnud imeilusaid hetki, palju palju toredaid hetki, mitmeid raskeid hetki ja ka väga raskeid hetki. Jah, suhtele on kindlasti lapse saamine tõsine proovikivi ja saan aru, miks paljud vanemad lähevad lahku enne lapse aastaseks saamist. Ja saan ka aru vanematest, kes oma lapse peale häält tõstavad või isegi talle haiget teevad. Saan aru sellest Tundest. Aga kui palju on meil juures Õnne, tänu sellele pisikesele tegelasele (noh, see ei ole nii silmnähtav öösel kell 2 last paludes, et ta uuesti uinuks). Vot seda õnne, mida varem isegi mitte ei tundnud. Sellist soojust ja rõõmu... Siirust... Jah. Seda kõike on meie elus nüüd palju!
Ja iga päev tänan ma Jumalat, et ta sellise pisikese ime minu ellu tõi. Et ma seda kunagi ära ei unustaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar