veel liivakastist

Meil oli täna mitu väga ebameeldivat juhtumist liivakastis (ehk mänguväljakul), et need teemad ikka veel tekitavad küsimusi minu peas. Kuidas oleks õige käituda? Mida peaks tegema ja lapsele seal õpetama? Milline lähenemine oleks parim?
Liivakasti ääres kohtuvad kõik erinevad kasvatusstiilid. Ja neid on vist sama palju, kui emasidki. Igal ühel oma nägemus ja oma kasvatus, omad soovid ja ootused ning käitumismustrid. Ja Slovakkia liivakastikultuur erineb Eesti omast selles mõttes ilmselt oluliselt, et siin on see "kõik on kõigi oma" ikka väga juurdunud. Ja mulle see lihtsalt ei sobi! Väga mitmel põhjusel. Näiteks tänane päev.
Läksime liivakasti rattaga. A jätkas rattasõitu ka liivakasti ümber. Tuli üks poiss, temast veidi vanem (rääkis vähemalt, muidu ei tea tema vanust). Tahtis ka A rattaga sõita. A aga tahtis ise sõita oma rattaga. Poiss ei jätnud jonni, kõndis tema kõrval, pani käed ratta lenksule (no tegemist on umbes plastmassist jooksurattaga, Eestis pole need väga popid, aga siin enamus üle aastaseid siis istuvad taoliste rataste peal ja lükkavad ennast nendega jalgadega edasi). Ühel hetkel hakkas A-d isegi jälitama ja A hakkas kartma. Hirmust hakkas ta eriti kiiresti sõitma ning oleks peaaegu autoteele sõitnud (mis on liivakastist ikka paarikümne meetri kaugusel). Mina jooksin järel ja karjusin, et ta peatuks, poiss jooksis A järel, et ratast saada - teise poisi ema istus rahulikult pingil sõbrannaga. Poiss tahtis vahetust teha, pakkus meile pidevalt oma autot, aga A ei olnud vahetusest huvitatud. Ühesõnaga - poiss on harjunud, et kui annan midagi, siis ka saan seda mida tahan - ja seekord ei saanud. Ja see ei sobinud talle. Ühel hetkel, kui A sõidust ära tüdines ja poiss selle ratta peale sai, hakkas ta poolmeelega A-le otsa sõitma (no kes teab, kui meelega 2-aastane oma asju teeb, ikka proovib, et kas tohib või mitte, kui tahtmine on). Ikka külje pealt või eest, kus iganes A ka oli. Poisi ema oli ikka seal, kus varemgi, polnud tal ühtegi kommentaari ka selles osas.
Samal ajal, samal mänguväljakul kiusas ka üks A vanune tüdruk (kuskil 1,5-2 aasta vahel) ühte poissi - lõi teda, viskas teda mänguasjadega, ja mida emad tegid - vaatasid pealt ja ajasid juttu! Poiss karjus eiei ja tüdruk aga jätkast kiusu.
See tuletab mulle vägisi meelde Gordoni perekooli raamatut, kus oli kirjas laste omavaheliste tülide lahendamisest "erapooletuks" jäämine. Ehk siis, et las lapsed lahendavad ise oma tülid - neil on selleks oskused olemas. Vanem kas ei tee välja, või siis esitab lihtsalt suunavaid küsimusi (ala ma näen, et te tahate mõlemad selle rattaga mängida, mida me teha võiks, et te mõlemad rahul oleksite?). Noh, umbes nii. Kõnelevate laste puhul ehk isegi toimib, aga kuidas need "poolkõnelejad" peaksid ise omavahel siis asju klaarima? Tõugeldes, asju käest ära võttes, karjudes? Suurema või vanema õigusega? Vägivallaga?
Järgmisel mänguväljakul sarnased probleemid. Lahkudes korraks liivakastist ja jättes oma asjad sinna, olid need tagasi tulles omastatud teiste laste poolt. A aga tahtis oma traktorit. Läks seda teiselt poisilt tagasi võtma, aga too muidugi ei tahtnud anda. Lükkas aga A-d ja keeldus seda tagastamast. A nuttis pisarad silmis, aga ma isegi ei tea, kus selle poisi vanemad olid. Mina ei läinud ka seekord vägivaldselt seda talt tagasi võtma, sest ükskord olen seda võõra lapsega teinud ja selle kisa peale jooksid ka "kadunud" vanemad kohale oma lapsukest lohutama. Jätsime siis traktori poisile ja vaatasime ise teisi asju. Mõne aja pärast poiss viskas traktori meie juurde.
Ühel hetkel oli see aga jälle keset liivakasti ning kui A seda tagasi tooma läks, jooksis kohale uus poiss, kes jällegi tõuklema hakkas ja selle A käest ära kiskus. Tema enda mänguasja! A-l jälle nutt ja pisarad, seekord õnneks oli seal ka teine isa, kes käskis traktori tagasi anda. Viisime traktori vankrisse ära, sest ilmselgelt ei saa me seda üldse liivakastis välja võttagi, ilma et mingid probleemid tekiksid! Nii palju siis meie mänguasjadest!
Minul aga mitmed mõtted. Esiteks, kui Slovakid ise ilmselt arvavad, et kõik mänguasjad liivakastis on ühised ja jagame kõike lähenemine on lastele tore (selles mõttes on, et koguaeg on ju uued asjad, millega mängida ja üldiselt lastele meeldib, välja arvatud siis väiksematele), siis kui palju on ka koguaeg skandaale! Kelleltki võetakse käest midagi ära; kellelegi ei taheta tema asja tagasi anda - koguaeg käib üks võitlus ja kisa ja nutt! Ja vägivald, mida õpitakse! A on juba praktiseerinud väljaspool mänguväljakut väiksemalt lapselt asja ära võtmist - kas ta oleks seda teinud ka siis, kui temalt kunagi poleks midagi ära võetud käest? Kas see lähenemine, et las lapsed ise lahendavad oma asju, ikka toimib? Jah toimib küll kuidagi, aga kas ka õiglaselt? Ja kas laste mänguväljakul on vaja õiglust või tulebki õiglus ja õigus alles vanemana teemaks? Et lapsed peavadki jagama ja loovutama ja sõna kuulama, kuni nad siis muid asju tegema peavad hakkama?
Kas ta üldse õpib praegu seal mänguväljakul midagi positiivset? Seda küll, et tore on teiste asju vaadata, aga kõik muu? Et oma asju pean andma kui teised tahavad, oma asju ei saa tagasi, kui neid tagasi tahan - mulle tundub, et ta justkui kaotab siis üldse kontrolli selle üle, kes on tema "mina", mis on tema "oma", mida ta võib ja ei või, millele tal on õigus. Ja minu arust just seda ta praegu arenguliselt vajab - seda "minu oma", mitte midagi muud. Noh, raamatute järgi vajab ta muidugi ka praegu seda, ma ise nii tark ka ei ole:)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et huvitav kumb lähenemine on parem lastele? Kas see, et igaüks mängib oma asjadega või siis tõesti see, et kõik siin on meie kõigi oma ja kasutada? Sest lasteaias nagunii on - aga kui vanalt see tegelikult lapsele sobib? Ja ehk kodus või oma asjadega õues olles ei pea olema?
Lõpuks muidugi kasvavad kõik lapsed suureks, ühel või teisel viisil.

20 kuud

Kõik tegemised tunduvad nii loomulikud, et keeruline on midagi erilist üldse välja tuua. Peale sõnade. Ega need sõnad väga tulla ei taha. Ja miks vajagi, kui ema ju kõike öhhe ja ähhe mõistab? Lisaks saab sõrmega nii kaua osutada ja ähhitada, kuni lõpuks ka ema mõistab, et jah, seal on lennuk või aa, sa tahad õuna!
Aga et ilusasti dokumenteeritud oleks, siis sõnad on tulnud järgmiselt.
Kõigepealt siis mama ja tata ehk tsehhi keelsed ema ja isa. Need õpetas T kavalalt A-le selgeks, vaadates igal hetkel A-ga omaette olles mitte just lastele sobivat tsehhi keelset muusikavideot, mille pealkiri on ka Mama a Tata. Noh umbes, et ema joob ja isa rokib ja mis nad siis kõike veel ei tee, need ema ja isa:P Aga igatahes tänu sellele räägib A siiani meiega ainult, kui mama ja tataga. Emmest-issist pole juttugi.
Neile lisandus mingi hetk siis gaa (goal), mis tähistab palli. Tuleb tunnistada, et aegajalt on keeruline vahet teha gaal (pallil) ja kaal (raadiol) ja kakaal (kaka) või isegi muudel kaa-del, mis ka midagi võivad tähistada. Siis on muidugi prmmprmm, mis on auto ja põka, mis on traktor. Prmmprmm võib olla ka tramm. Ja esimene eesti keelne sõna, mis viimased nädalad on tihti kasutusel, on buss. Küll see tuleb ilusasti välja - buss! Meil on muidugi bussipeatus ka sobivalt ligidal, et iga päev neid busse vaatamas käia. Ja buss tähistab ka bussipeatuse märki. Siis on veel jajaa, mis tähendab lutti ning mämm-mämm, mis tähendab suurt nälga. See on meil tihti kodus. Ja noh, paa on pusle, aeae on kiisu ja muud praegu ei tulegi meelde.
Päevakava on endine - 7.30 ajal üles, 1 ajal lõunaunele ja 9 ööunne. Vahepeale mahub 2 korda õueskäimist ning muud tegevused. Siiani pole olnud ööd, kus A ei ärkaks kordagi üles. Süvenenud on lutisoov (mida härra ärrituseks talle ainult uneajal antakse) ja vajadus magama jäädes magamapanejat näperdada, ehk siis pluusivarrukat kiskuda, näppudega trummeldada, silitada ja katsuda kätt jms.
Hetkel on väga omandihimuline, tema käest ei tohi ühtegi asja ära võtta ja teistelt võtaks ka hea meelega nende asjad ära. Keeruline on teiste laste seltskonnas hetkel olla, aga sellest kasvavad kõik lapsed välja (nii raamatud ütlevad!:)). ISE on ka väga oluline - käest kinni ei taha hoida, paljusid palutud asju ka ei tahaks nagu väga teha aegajalt. Siiski enamasti saame jutule ja asjad tehtud. Hambapesu käib kergemini, kui varem. Ainult söögiga mäng on selline asi hetkel, millest tahaks lahti saada. Ja söögi valimine ka muidugi. Kannatlikkust tuleb aina kasvatada ja kasvatada (minul!), siis saame oma päevadega ilma konfliktideta ühele poole.
Aeg on ka selline, et olen pidanud rohkem mõtlema oma seisukohtadele karistuse-kasvatuse-õpetamise valdkonnas. Midagi suurt pole välja mõelnud, karistamist siiani ei poolda ja õpetamise jaoks on justkui vara. Kasvatada aga veidi ikka tahaks, muidu kasvab ehk metsa poole?:) Noh, kasvavad muidugi ise ka, aga vabakasvatust kui sellist ka väga ei poolda. See teiste inimeste häirimine ja segamine just mulle ei meeldi, olen küll näinud lapsi, kes lennukis eesistet jalgadega taovad või toitu loobivad ja seetõttu tahaks nagu ise teisiti saada. Aga näe, ei tule praegu ka see kasvatamine välja!
Seega laveerime seal kuskil vahepeal. Proovin sõnadega, seletustega või kurja häälega, käime üheskoos teises toas rahunemas või A lahkub laua tagant, aga siiani see on justkui tulemuseta.
Ka on A muutunud väga tähelepanujanuseks ja ei luba emal-isal omavahel rääkida - hakkab kohe kõva häälega kisama/karjuma. Ja see harjumus on väga visa kaduma - siiani pole ükski meetod toiminud, et sellest lahti saada.
Selline on see meie kallis 20 kuune:)