Kõik tegemised tunduvad nii loomulikud, et keeruline on midagi erilist üldse välja tuua. Peale sõnade. Ega need sõnad väga tulla ei taha. Ja miks vajagi, kui ema ju kõike öhhe ja ähhe mõistab? Lisaks saab sõrmega nii kaua osutada ja ähhitada, kuni lõpuks ka ema mõistab, et jah, seal on lennuk või aa, sa tahad õuna!
Aga et ilusasti dokumenteeritud oleks, siis sõnad on tulnud järgmiselt.
Kõigepealt siis mama ja tata ehk tsehhi keelsed ema ja isa. Need õpetas T kavalalt A-le selgeks, vaadates igal hetkel A-ga omaette olles mitte just lastele sobivat tsehhi keelset muusikavideot, mille pealkiri on ka Mama a Tata. Noh umbes, et ema joob ja isa rokib ja mis nad siis kõike veel ei tee, need ema ja isa:P Aga igatahes tänu sellele räägib A siiani meiega ainult, kui mama ja tataga. Emmest-issist pole juttugi.
Neile lisandus mingi hetk siis gaa (goal), mis tähistab palli. Tuleb tunnistada, et aegajalt on keeruline vahet teha gaal (pallil) ja kaal (raadiol) ja kakaal (kaka) või isegi muudel kaa-del, mis ka midagi võivad tähistada. Siis on muidugi prmmprmm, mis on auto ja põka, mis on traktor. Prmmprmm võib olla ka tramm. Ja esimene eesti keelne sõna, mis viimased nädalad on tihti kasutusel, on buss. Küll see tuleb ilusasti välja - buss! Meil on muidugi bussipeatus ka sobivalt ligidal, et iga päev neid busse vaatamas käia. Ja buss tähistab ka bussipeatuse märki. Siis on veel jajaa, mis tähendab lutti ning mämm-mämm, mis tähendab suurt nälga. See on meil tihti kodus. Ja noh, paa on pusle, aeae on kiisu ja muud praegu ei tulegi meelde.
Päevakava on endine - 7.30 ajal üles, 1 ajal lõunaunele ja 9 ööunne. Vahepeale mahub 2 korda õueskäimist ning muud tegevused. Siiani pole olnud ööd, kus A ei ärkaks kordagi üles. Süvenenud on lutisoov (mida härra ärrituseks talle ainult uneajal antakse) ja vajadus magama jäädes magamapanejat näperdada, ehk siis pluusivarrukat kiskuda, näppudega trummeldada, silitada ja katsuda kätt jms.
Hetkel on väga omandihimuline, tema käest ei tohi ühtegi asja ära võtta ja teistelt võtaks ka hea meelega nende asjad ära. Keeruline on teiste laste seltskonnas hetkel olla, aga sellest kasvavad kõik lapsed välja (nii raamatud ütlevad!:)). ISE on ka väga oluline - käest kinni ei taha hoida, paljusid palutud asju ka ei tahaks nagu väga teha aegajalt. Siiski enamasti saame jutule ja asjad tehtud. Hambapesu käib kergemini, kui varem. Ainult söögiga mäng on selline asi hetkel, millest tahaks lahti saada. Ja söögi valimine ka muidugi. Kannatlikkust tuleb aina kasvatada ja kasvatada (minul!), siis saame oma päevadega ilma konfliktideta ühele poole.
Aeg on ka selline, et olen pidanud rohkem mõtlema oma seisukohtadele karistuse-kasvatuse-õpetamise valdkonnas. Midagi suurt pole välja mõelnud, karistamist siiani ei poolda ja õpetamise jaoks on justkui vara. Kasvatada aga veidi ikka tahaks, muidu kasvab ehk metsa poole?:) Noh, kasvavad muidugi ise ka, aga vabakasvatust kui sellist ka väga ei poolda. See teiste inimeste häirimine ja segamine just mulle ei meeldi, olen küll näinud lapsi, kes lennukis eesistet jalgadega taovad või toitu loobivad ja seetõttu tahaks nagu ise teisiti saada. Aga näe, ei tule praegu ka see kasvatamine välja!
Seega laveerime seal kuskil vahepeal. Proovin sõnadega, seletustega või kurja häälega, käime üheskoos teises toas rahunemas või A lahkub laua tagant, aga siiani see on justkui tulemuseta.
Ka on A muutunud väga tähelepanujanuseks ja ei luba emal-isal omavahel rääkida - hakkab kohe kõva häälega kisama/karjuma. Ja see harjumus on väga visa kaduma - siiani pole ükski meetod toiminud, et sellest lahti saada.
Selline on see meie kallis 20 kuune:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar