veel liivakastist

Meil oli täna mitu väga ebameeldivat juhtumist liivakastis (ehk mänguväljakul), et need teemad ikka veel tekitavad küsimusi minu peas. Kuidas oleks õige käituda? Mida peaks tegema ja lapsele seal õpetama? Milline lähenemine oleks parim?
Liivakasti ääres kohtuvad kõik erinevad kasvatusstiilid. Ja neid on vist sama palju, kui emasidki. Igal ühel oma nägemus ja oma kasvatus, omad soovid ja ootused ning käitumismustrid. Ja Slovakkia liivakastikultuur erineb Eesti omast selles mõttes ilmselt oluliselt, et siin on see "kõik on kõigi oma" ikka väga juurdunud. Ja mulle see lihtsalt ei sobi! Väga mitmel põhjusel. Näiteks tänane päev.
Läksime liivakasti rattaga. A jätkas rattasõitu ka liivakasti ümber. Tuli üks poiss, temast veidi vanem (rääkis vähemalt, muidu ei tea tema vanust). Tahtis ka A rattaga sõita. A aga tahtis ise sõita oma rattaga. Poiss ei jätnud jonni, kõndis tema kõrval, pani käed ratta lenksule (no tegemist on umbes plastmassist jooksurattaga, Eestis pole need väga popid, aga siin enamus üle aastaseid siis istuvad taoliste rataste peal ja lükkavad ennast nendega jalgadega edasi). Ühel hetkel hakkas A-d isegi jälitama ja A hakkas kartma. Hirmust hakkas ta eriti kiiresti sõitma ning oleks peaaegu autoteele sõitnud (mis on liivakastist ikka paarikümne meetri kaugusel). Mina jooksin järel ja karjusin, et ta peatuks, poiss jooksis A järel, et ratast saada - teise poisi ema istus rahulikult pingil sõbrannaga. Poiss tahtis vahetust teha, pakkus meile pidevalt oma autot, aga A ei olnud vahetusest huvitatud. Ühesõnaga - poiss on harjunud, et kui annan midagi, siis ka saan seda mida tahan - ja seekord ei saanud. Ja see ei sobinud talle. Ühel hetkel, kui A sõidust ära tüdines ja poiss selle ratta peale sai, hakkas ta poolmeelega A-le otsa sõitma (no kes teab, kui meelega 2-aastane oma asju teeb, ikka proovib, et kas tohib või mitte, kui tahtmine on). Ikka külje pealt või eest, kus iganes A ka oli. Poisi ema oli ikka seal, kus varemgi, polnud tal ühtegi kommentaari ka selles osas.
Samal ajal, samal mänguväljakul kiusas ka üks A vanune tüdruk (kuskil 1,5-2 aasta vahel) ühte poissi - lõi teda, viskas teda mänguasjadega, ja mida emad tegid - vaatasid pealt ja ajasid juttu! Poiss karjus eiei ja tüdruk aga jätkast kiusu.
See tuletab mulle vägisi meelde Gordoni perekooli raamatut, kus oli kirjas laste omavaheliste tülide lahendamisest "erapooletuks" jäämine. Ehk siis, et las lapsed lahendavad ise oma tülid - neil on selleks oskused olemas. Vanem kas ei tee välja, või siis esitab lihtsalt suunavaid küsimusi (ala ma näen, et te tahate mõlemad selle rattaga mängida, mida me teha võiks, et te mõlemad rahul oleksite?). Noh, umbes nii. Kõnelevate laste puhul ehk isegi toimib, aga kuidas need "poolkõnelejad" peaksid ise omavahel siis asju klaarima? Tõugeldes, asju käest ära võttes, karjudes? Suurema või vanema õigusega? Vägivallaga?
Järgmisel mänguväljakul sarnased probleemid. Lahkudes korraks liivakastist ja jättes oma asjad sinna, olid need tagasi tulles omastatud teiste laste poolt. A aga tahtis oma traktorit. Läks seda teiselt poisilt tagasi võtma, aga too muidugi ei tahtnud anda. Lükkas aga A-d ja keeldus seda tagastamast. A nuttis pisarad silmis, aga ma isegi ei tea, kus selle poisi vanemad olid. Mina ei läinud ka seekord vägivaldselt seda talt tagasi võtma, sest ükskord olen seda võõra lapsega teinud ja selle kisa peale jooksid ka "kadunud" vanemad kohale oma lapsukest lohutama. Jätsime siis traktori poisile ja vaatasime ise teisi asju. Mõne aja pärast poiss viskas traktori meie juurde.
Ühel hetkel oli see aga jälle keset liivakasti ning kui A seda tagasi tooma läks, jooksis kohale uus poiss, kes jällegi tõuklema hakkas ja selle A käest ära kiskus. Tema enda mänguasja! A-l jälle nutt ja pisarad, seekord õnneks oli seal ka teine isa, kes käskis traktori tagasi anda. Viisime traktori vankrisse ära, sest ilmselgelt ei saa me seda üldse liivakastis välja võttagi, ilma et mingid probleemid tekiksid! Nii palju siis meie mänguasjadest!
Minul aga mitmed mõtted. Esiteks, kui Slovakid ise ilmselt arvavad, et kõik mänguasjad liivakastis on ühised ja jagame kõike lähenemine on lastele tore (selles mõttes on, et koguaeg on ju uued asjad, millega mängida ja üldiselt lastele meeldib, välja arvatud siis väiksematele), siis kui palju on ka koguaeg skandaale! Kelleltki võetakse käest midagi ära; kellelegi ei taheta tema asja tagasi anda - koguaeg käib üks võitlus ja kisa ja nutt! Ja vägivald, mida õpitakse! A on juba praktiseerinud väljaspool mänguväljakut väiksemalt lapselt asja ära võtmist - kas ta oleks seda teinud ka siis, kui temalt kunagi poleks midagi ära võetud käest? Kas see lähenemine, et las lapsed ise lahendavad oma asju, ikka toimib? Jah toimib küll kuidagi, aga kas ka õiglaselt? Ja kas laste mänguväljakul on vaja õiglust või tulebki õiglus ja õigus alles vanemana teemaks? Et lapsed peavadki jagama ja loovutama ja sõna kuulama, kuni nad siis muid asju tegema peavad hakkama?
Kas ta üldse õpib praegu seal mänguväljakul midagi positiivset? Seda küll, et tore on teiste asju vaadata, aga kõik muu? Et oma asju pean andma kui teised tahavad, oma asju ei saa tagasi, kui neid tagasi tahan - mulle tundub, et ta justkui kaotab siis üldse kontrolli selle üle, kes on tema "mina", mis on tema "oma", mida ta võib ja ei või, millele tal on õigus. Ja minu arust just seda ta praegu arenguliselt vajab - seda "minu oma", mitte midagi muud. Noh, raamatute järgi vajab ta muidugi ka praegu seda, ma ise nii tark ka ei ole:)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et huvitav kumb lähenemine on parem lastele? Kas see, et igaüks mängib oma asjadega või siis tõesti see, et kõik siin on meie kõigi oma ja kasutada? Sest lasteaias nagunii on - aga kui vanalt see tegelikult lapsele sobib? Ja ehk kodus või oma asjadega õues olles ei pea olema?
Lõpuks muidugi kasvavad kõik lapsed suureks, ühel või teisel viisil.