on nüüd tiigril suus. Tegelikult üleeilsest ehk 28ndast juulist. 2 alumist ja üks ülemine (aga mitte üleval keskel vaid üleval vasaku külje peal:D).
Sügelevad teised!
laupäev, 30. juuli 2011
autojuhid
Vahel mulle tundub, et on suur hunnik autojuhte, kes on lihtsalt idioodid. No mitte isegi selles mõttes, et nad purjuspäi rooli istuvad ja inimesi alla ajavad ja jalgratastele otsa sõidavad ja roolis magama jäävad jms. Vaid selles mõttes, et kui sul on laps ja lapsevanker ja siis sa pead liiklema nende idioodistunud autojuhtidega üheskoos tänavatel.
Võibolla see järgnev kehtib küll ainult õismäe autoomanike kohta. Kes ei raatsi autole parkimisplatsile kohta muretseda ja pargivad siis igalpool majade ümber - seal kus võib ja seal kus ei või ja igalpool läheduses ka veel. Eriti tore on, kui nad pargivad ennast kõnniteele muidugi. Niimodi, et lapsevankriga sa ei mahu sealt mööda. Ja siis pead minema autoteele. Kus autod isegi ei võta kiirendust maha ja tuhisevad sult nii lähedalt mööda, et hea kui vankri ja varbad eest saad korjatud. Hea, et signaali ei lase - Slovakkia autojuhid teeksid kindlasti kohe seda ka (nad lasevad sulle ka signaali seal, kui sebral ületad teed - noh, et mis sa oled mul ees, kui Mina siin sõidan!). Ja vankriga on ju lõpp tore ukerdada jalakäijateteel ja siis autoteel ja siis jälle jalakäijateteel...
Ja nagu sellest Õismäe autojuhtide panusest veel vähe oleks, siis nad ju jätavad auto kuskile maja ette ja ise ilmselgelt elavad ja töötavad hoopis teises kohas (autost võimalikult kaugel). Ja siis need auto signalisatsioonid pidevalt undavad - öösel ja päeval ja öösel ja päeval. 10-30 sekundit vahepeal vahet ja jälle otsast peale. Ja niimodi tunde järjest.
Kusjuures ükskord kui pidin mööduma ühest järjekordselt undavast pannist, kus kõrval üks mees oma viimaseid päevi raseda naisega irvitas, mõtlesin küll, et vaata kuidas siis suur nali selle kisava panni üle on, kui su oma laps magab ja te selle auto signalisatsiooni vaigistada ei suuda. Siis vist polegi enam nii naljakas...
Aga noh, need on need emade mõtted, kelle jaoks lapse uni kõige püham asi on:) Samas aga - kui lennukites ja bussides ja poodides ja igalpool mujal vaadatakse su paar minutit karjuvat last sellise pahameelega (umbes, et hea ema küll, ei suuda oma last vaigistada), siis kuidas autoomanike vastu mingit sellist pahameelset suhtumist pole... (kui nende auto päev läbi üle Õismäe karjub, ja tõesti, ükski laps siiski üle Õismäe karjuda ei suuda päev otsa)? Võibolla, et neid on niipalju rohkem? Või et, nad ei tunne, et peaksid auto omamise pärast koguaeg kodus istuma, et mitte häirida kaaskodanikke..?
Võibolla see järgnev kehtib küll ainult õismäe autoomanike kohta. Kes ei raatsi autole parkimisplatsile kohta muretseda ja pargivad siis igalpool majade ümber - seal kus võib ja seal kus ei või ja igalpool läheduses ka veel. Eriti tore on, kui nad pargivad ennast kõnniteele muidugi. Niimodi, et lapsevankriga sa ei mahu sealt mööda. Ja siis pead minema autoteele. Kus autod isegi ei võta kiirendust maha ja tuhisevad sult nii lähedalt mööda, et hea kui vankri ja varbad eest saad korjatud. Hea, et signaali ei lase - Slovakkia autojuhid teeksid kindlasti kohe seda ka (nad lasevad sulle ka signaali seal, kui sebral ületad teed - noh, et mis sa oled mul ees, kui Mina siin sõidan!). Ja vankriga on ju lõpp tore ukerdada jalakäijateteel ja siis autoteel ja siis jälle jalakäijateteel...
Ja nagu sellest Õismäe autojuhtide panusest veel vähe oleks, siis nad ju jätavad auto kuskile maja ette ja ise ilmselgelt elavad ja töötavad hoopis teises kohas (autost võimalikult kaugel). Ja siis need auto signalisatsioonid pidevalt undavad - öösel ja päeval ja öösel ja päeval. 10-30 sekundit vahepeal vahet ja jälle otsast peale. Ja niimodi tunde järjest.
Kusjuures ükskord kui pidin mööduma ühest järjekordselt undavast pannist, kus kõrval üks mees oma viimaseid päevi raseda naisega irvitas, mõtlesin küll, et vaata kuidas siis suur nali selle kisava panni üle on, kui su oma laps magab ja te selle auto signalisatsiooni vaigistada ei suuda. Siis vist polegi enam nii naljakas...
Aga noh, need on need emade mõtted, kelle jaoks lapse uni kõige püham asi on:) Samas aga - kui lennukites ja bussides ja poodides ja igalpool mujal vaadatakse su paar minutit karjuvat last sellise pahameelega (umbes, et hea ema küll, ei suuda oma last vaigistada), siis kuidas autoomanike vastu mingit sellist pahameelset suhtumist pole... (kui nende auto päev läbi üle Õismäe karjub, ja tõesti, ükski laps siiski üle Õismäe karjuda ei suuda päev otsa)? Võibolla, et neid on niipalju rohkem? Või et, nad ei tunne, et peaksid auto omamise pärast koguaeg kodus istuma, et mitte häirida kaaskodanikke..?
pühapäev, 24. juuli 2011
17 juuli
hakkas härra roomama! Ja nüüd päris aktiivne siblimine käib põrnikal põrandal. Vahepeal muidugi roomatakse emale või vanaemale jalgade ette, patsutatakse varbaid ja tehakse lennukit, mis siis tähendab, et nüüd ja kohe oleks sülle vaja. Aga muidu ikka nende kõigetoredamate asjade suunas, nagu prügikühvel, tolmused nurgad, paberirulli juurde paberit sööma, lillepoti juurde mulda manustama, mobiiltelefoni või fotoaparaadi poole, kaableid sikutama jne jne.
Oskus ise tuli Peipsi ääres, suure tõenäosusega tänu lapsehoidja/kass Richardile, kelle poole oli selline rutt minna - patsutama ja sikutama ja naeratama jms. Richard on ka ainuke tegelane, kes siiani on härralt pälvinud ainult õrnu häälitsusi ja laiu naeratusi (teised on ikka mörinat ja jorinat ka tihti väärt olnud).
Peipsi ääres suvitasime 2 nädalat, tiigril oli seal täitsa tore, ma arvan! Sai männiokkaid ja puupurukesi õues süüa, rannas liiva süüa (tegu on pidevas näljas oleva lapsega:P), kassile naeratada, palju õues olla, võrkkiiges kiikuda, vaikuses kärus maja ees puhata, varblasevannis käia, kaminatuld vaadata, roomata, puristada, musihääli teha, võimelda, sai paljupalju musisid vanaemalt ja ristiemalt (noh, ema ka mõne ikka andis) ja muidugi - sai igal ööl emaga kirglikke öid kõrvuti veeta (noh, et ikka iga tunni tagant süüa nõuda ja lutile suu kriipsuks teha ja mitte uinuda jne jne).
Lisan ühe video peipsi äärest, sest see on nii tore lihtsalt:)
Oskus ise tuli Peipsi ääres, suure tõenäosusega tänu lapsehoidja/kass Richardile, kelle poole oli selline rutt minna - patsutama ja sikutama ja naeratama jms. Richard on ka ainuke tegelane, kes siiani on härralt pälvinud ainult õrnu häälitsusi ja laiu naeratusi (teised on ikka mörinat ja jorinat ka tihti väärt olnud).
Peipsi ääres suvitasime 2 nädalat, tiigril oli seal täitsa tore, ma arvan! Sai männiokkaid ja puupurukesi õues süüa, rannas liiva süüa (tegu on pidevas näljas oleva lapsega:P), kassile naeratada, palju õues olla, võrkkiiges kiikuda, vaikuses kärus maja ees puhata, varblasevannis käia, kaminatuld vaadata, roomata, puristada, musihääli teha, võimelda, sai paljupalju musisid vanaemalt ja ristiemalt (noh, ema ka mõne ikka andis) ja muidugi - sai igal ööl emaga kirglikke öid kõrvuti veeta (noh, et ikka iga tunni tagant süüa nõuda ja lutile suu kriipsuks teha ja mitte uinuda jne jne).
Lisan ühe video peipsi äärest, sest see on nii tore lihtsalt:)
neljapäev, 7. juuli 2011
muust...
Mis hetkel ja miks juhtub see, et laps enam ei naera, ei taha naerda...? Kui ometi kõik beebid hakkavad peale sündi naeratama ja siis naerma - nii ennastunustavalt, kaasahaaravalt, rõõmsalt. Mis hetkel see kaob inimese elust ja tundub, nagu polegi enam midagi, mis võiks rõõmu valmistada? Mis hetkel kaob see elujanu, rõõm elus olemisest? Mis hetkel kaovad need ilusad naeratused, naerulõkatused? Miks???
Hüvasti, Hannes.
Hüvasti, Hannes.
kolmapäev, 6. juuli 2011
reede, 1. juuli 2011
ahjaa
Sööb see mees nüüd hea isuga ja kõike, mis pakutakse! Väga väga tubli!
Ja puristamine on viimased päevad ka meid saatnud. Et nagu ikka korralikult - keel huulte vahele ja siis aga lasen! Väga naljakas:)
Ja puristamine on viimased päevad ka meid saatnud. Et nagu ikka korralikult - keel huulte vahele ja siis aga lasen! Väga naljakas:)
keeramisest loodetavasti viimast korda
Ja see juhtuski, täpselt nn viimasel päeval enne, kui oleks juba kahtlaseks kiskunud:D Ehk siis, päev enne 6 elukuu täitumist, hakkas härra kõhuli keerama!
Mis täna õhtul tähendas süles magamaminekut, sest voodis tuli kohe ja koguaeg kõhuli keerata, aga nii ju ei saa magama jääda! Ainult appi hüüda. Pärast kolmandat katset andsin alla.
Ja mõtlesin ka veel, et härra on ikka ilusasti oma öötegevusi mulle serveerinud. Kunagi ju ärkas 12, siis 4 ja siis hakkas tihedam ärkamine. Nüüd, viimased kuu või kaks on ärkamised liikunud sujuvalt 11, 1, 3, 5, 6.30 ja 7.30 üles. Enamasti kaasnevad siis ka eined. Vahel ema pressib lutti ja härra tigetseb nii, et maja kajab mitu minutit. Aga andis mulle aega harjumiseks siis, nagu tundub:P
Sõbranna just kirjutas, kuidas ta oma sama vanale lapsele nn unekooli tegi ja peale 4ndat ööd on olnud elu nagu lill. Laps magab öö otsa, on päeval rõõmu ja rõõsa ja ei mingit magama kussutamist ja kaisus magamist, mis neile probleemiks oli. Aga jah, 4 ööd nuttu? Nagu et, 4 ööd...? Mitte 4 minutit ega isegi 4 tundi, vaid vahelduva eduga 4 ööd...? Uhh. Tahaks ju ka magada. Nii väga tahaks. Aga ma olen hetkel liiga väsinud, et miskitki ette võtta. Aga küll läheb ilusamaks see asi.
Ja homme on härra tiigri ristimine!
Mis täna õhtul tähendas süles magamaminekut, sest voodis tuli kohe ja koguaeg kõhuli keerata, aga nii ju ei saa magama jääda! Ainult appi hüüda. Pärast kolmandat katset andsin alla.
Ja mõtlesin ka veel, et härra on ikka ilusasti oma öötegevusi mulle serveerinud. Kunagi ju ärkas 12, siis 4 ja siis hakkas tihedam ärkamine. Nüüd, viimased kuu või kaks on ärkamised liikunud sujuvalt 11, 1, 3, 5, 6.30 ja 7.30 üles. Enamasti kaasnevad siis ka eined. Vahel ema pressib lutti ja härra tigetseb nii, et maja kajab mitu minutit. Aga andis mulle aega harjumiseks siis, nagu tundub:P
Sõbranna just kirjutas, kuidas ta oma sama vanale lapsele nn unekooli tegi ja peale 4ndat ööd on olnud elu nagu lill. Laps magab öö otsa, on päeval rõõmu ja rõõsa ja ei mingit magama kussutamist ja kaisus magamist, mis neile probleemiks oli. Aga jah, 4 ööd nuttu? Nagu et, 4 ööd...? Mitte 4 minutit ega isegi 4 tundi, vaid vahelduva eduga 4 ööd...? Uhh. Tahaks ju ka magada. Nii väga tahaks. Aga ma olen hetkel liiga väsinud, et miskitki ette võtta. Aga küll läheb ilusamaks see asi.
Ja homme on härra tiigri ristimine!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)