hakkas härra roomama! Ja nüüd päris aktiivne siblimine käib põrnikal põrandal. Vahepeal muidugi roomatakse emale või vanaemale jalgade ette, patsutatakse varbaid ja tehakse lennukit, mis siis tähendab, et nüüd ja kohe oleks sülle vaja. Aga muidu ikka nende kõigetoredamate asjade suunas, nagu prügikühvel, tolmused nurgad, paberirulli juurde paberit sööma, lillepoti juurde mulda manustama, mobiiltelefoni või fotoaparaadi poole, kaableid sikutama jne jne.
Oskus ise tuli Peipsi ääres, suure tõenäosusega tänu lapsehoidja/kass Richardile, kelle poole oli selline rutt minna - patsutama ja sikutama ja naeratama jms. Richard on ka ainuke tegelane, kes siiani on härralt pälvinud ainult õrnu häälitsusi ja laiu naeratusi (teised on ikka mörinat ja jorinat ka tihti väärt olnud).
Peipsi ääres suvitasime 2 nädalat, tiigril oli seal täitsa tore, ma arvan! Sai männiokkaid ja puupurukesi õues süüa, rannas liiva süüa (tegu on pidevas näljas oleva lapsega:P), kassile naeratada, palju õues olla, võrkkiiges kiikuda, vaikuses kärus maja ees puhata, varblasevannis käia, kaminatuld vaadata, roomata, puristada, musihääli teha, võimelda, sai paljupalju musisid vanaemalt ja ristiemalt (noh, ema ka mõne ikka andis) ja muidugi - sai igal ööl emaga kirglikke öid kõrvuti veeta (noh, et ikka iga tunni tagant süüa nõuda ja lutile suu kriipsuks teha ja mitte uinuda jne jne).
Lisan ühe video peipsi äärest, sest see on nii tore lihtsalt:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar