Jõudis ka meie elamisse kätte aeg, mil tähtsusetu sõna "aitäh" majapidamisse sigines! Tegelikult lausa paar päeva tagasi ja no küll ma olin uhke, kui seda sõna esmakordselt kuulsin! Olen seda lisatoidu andmisest saadik öelnud härrat söögitoolist eemaldates - A ütleb aitäh. Ja nüüd siis ütleski!
Muidugi, kui kõik olulisemad sõnad suus on, siis võib ju ka muud sõnad ära õppida. Kõik eritüüpi masinad ju selged...:)
Ning mis eriti tore, vahel suudab ta täiesti arusaadavalt ennast mulle väljendada olulistel teemadel! No tambai, buss, põka ja kombain sada korda päevas pole minu jaoks eriti oluline vestlus. Aga täna peale vanni ütles näiteks kilm (külm), kui läksime jahedasse magamistuppa! Ja söögi kohta ütles laua taga kuum - mina siis tõttasin söögikausiga akna alla seda jahutama! Aga mis häda tõtata, kui laps ennast väljendab!
Küll oleks tore, kui pissimise kohta ka ükskord mõni sõna tuleks, mitte ei peaks me endiselt M.Jacksoni jalgevahe hüpitamise liigutuse peale jooksma. Õues paksu jopega on sellest veel eriliselt keeruline aru saada.
Aga lisaks toredatele sõnadele oli täna selline rõõmus päev, mil A otsustas, et tema enam lõunauinakut ei vaja! See on üks ajaraisk, seal voodis lihtsalt lebada. Järjekindlad ema ja isa ei andnud järgi - kõigepealt pidi vaene laps emaga pool tunnikest seal vedelema, siis tulime teise tuppa tagasi mängima. Poole tunni pärast uuesti, aga siis juba keelduti minemast. Isa meelitas mingite videote näitamisega telefonist, aga kui video läbi, oli laps plaksti suures toas. Lõpuks oli kell 3 ning oioioi milline üliergas pahurus meiega koos oli! Kilked, karjed, jonn. Palusin härdalt isa, et ta võtaks lapse endaga tööle kaasa, aga ta keeldus. Varem on ta tahtnud härrat küll tööle viia, kuna väike laps on ju "pussymagnet", kui nii öelda. Täna ta arvas, et sellises seisus härral oleks suure tõenäosusega vastupidine efekt:P
Nii et võtsime hoopis välja vankri, mis pole vist kuu aega vähemalt õues käinud. Ning läksime õue oma peaaegu kahest uinutama. Noh, isa saatsime trammi peale ja tööle ning minu ülesandeks jäi siis uinutamine. Peale mitmeid vestluste algatusi teemadel "buss", "tambai" ning "põka", mis ei pälvinud minu poolt mingeid reageeringuid, mõistis härra, et mul on tõsi taga. Ning ehk 15 minutit võttis tal uinumine aega? Kell 4, pärastlõunal siis oli lõpptulemus käes.
Ning ööunne minnes tähendas see väike nali emale 1 tundi näperdamist. Ma olin valmis hullemaks, kuigi üks tund järjepidevat näperdamist on ka päris karm.
Homme on igatahes nii, et isa läheb lapse ja vankriga kell 1 õue. Ja tehku nad seal mis teevad, aga kella 3-ni nad seal viibivad ning loodetavasti üks ka selle aja sees magab!
Ma kardan kõige rohkem, et kui tõesti härrale nüüdsest tundub, et talle enam polegi lõunaund vaja, siis mina seda üle ei ela. Sõna otseses mõttes - 7 hommikul kuni 8.30 õhtul - see pole mulle võimetekohane. Loodame siiski, et härra mõtleb ümber!
Ja tõesti, me ju viime teda kaks korda päevas õue värske õhu kätte, kus ta ise peab kõndima pikki tiire - kuidas ometi laps väsinud pole?
esmaspäev, 19. november 2012
neljapäev, 15. november 2012
mõni päev lihtsalt ongi selline
et oi-oi-oi.
Alustuseks hommikune õueskäik, mille käigus härra kõndis südamerahuga porimülkasse. Sinna ta jalad muidugi kinni jäid ning sinna ta ka ümber kukkus. Sealt ma ta välja õngitsesin ning sain selle käigus ka enda riided mõnusalt poriseks. Muidugi, mitte ligilähedalegi tema poriduseastmele. Algul ta nagu püüdis mulle teha veel nägu, et teda on solvatud ja haavatud ja tema sai tohutult haiget seal pehme pori sees, aga nähes minu nägu (ilmselt siis väga pahase ning väga-väga pahase vahel) läks suu kohe tavaliseks tagasi ning kriu jäi tulemata. Vaatas mulle ärevalt otsa ning üritas hoopis kallistama tulla! Et noh, võta see pori palun minu pealt ära ning sülle võiksid ka muuseas võtta! Mina, ebastandartne ema nagu ma olen, lükkasin oma last aina endast eemale ning ei suutnud lõpetada küsimast, et miks ometi sul sinna oli vaja minna? Vastust ei saanud. Noh, miks küsimused ei meeldi ju kellelegi! Aga oma porist kinnast näitas mulle kodutee jooksul veel umbes mitukümmend korda, et ometi temasugune puhas inimene peab sellise porise kindaga nüüd olema! Jah, minu kodus elab tõesti väike pedant (ma korjan härra vannisoleku ajal vannist väikse topsiga aina tema riideebemeid, millele härra oma näpukest suunab ning aegajalt saan ka põrandalt niidijuppe või muid sodisid üles võtta, kuna need härrat liigselt erutavad).
Seejärel üritasin härrale selgeks teha, et ma olen ikka veel pahane (mida ma ka olin, kuigi ma saan ju aru, et ta polnud ennast meelega poriseks teinud, aga pahane olin sellegipoolest) ning et läheme nüüd kiiremas korras koju. Aga püüa sa ühte peaaegu kahest koju saada, kui sa ei saa tal käest kinni hoida (sest see tilgub porist!). Inimesed jalutasid vastu ning vestlesid A-ga teemal, et kuidas su ema küll su jalanõus puhtaks saab - aga tema on ju meil nagu linnuke oksal, teda see mõte ei heidutanud:) Soovis vahepeal isegi koduteel liivakasti põike teha, mille ma karmilt ära keelasin!
Mulle järgnes kodus tunnike küürimist, mida härra oma rõõmsa lauluga pealtvaatajana saatis. Jah, ebastandardse emana ei toonud see mu küürimishetkedesse suuremat valgustust ning rõõmu, pigem üritasin härrat teise tuppa mängima saata. Ta ei läinud, muidugi.
Ka lõunauinak oli viimasele ajale kohaselt lühike, tund ja 15 minutit ehk tuli välja? Milleks magada, kui on toredamatki teha!
Ja ega päev ühe häppeningiga läbi saa! Kui olin ennast piisavalt kogunud, otsustasin õhtuks teha maitsvat ja tervislikku kana-suvikõrvitsa vormirooga (retsepti võtsin viimasest Eesti Naisest ja puha)! Tund aega söögitegu (härra veetis siis isaga õues aega) ning sööma. Aga nagu võis ette arvata - igasugused riisi ja kana ja tomatit sisaldavad road on härra jaoks mõttetud! Natukene toidus sonkimist, selle lusikaga näo ette toomist ning siis oksenäo tegemist, riisiterade õngitsemist ning lauale ajamist ning mõndade poolkogemata maha viskamist... Vahepeal ka kanatükid lähevad taldrikuäärel kujutletava autoga sõitma, tehes rõõmsalt prmm prmm... Igavusest kallas härra endale kõrisse lauaääres istudes pudelitäie vett ning siis oli ühtäkki ja korraga muidugi vaja potile söögitoolist hüpata. Noh, veidi hilja oli see mõte endale teostuse leidnud, seega söök söömata ning püksid märjad (loe emale natukene veel riideid pesta - mis ta muidu küll teeks?). Potti vannitoas puhastades kuulsin väikest plärtsu ning tagasi tulles oli härra suutnud oma toidukausi põrandale kukutada (suure tõenäosusega bussiga sinna otsa sõites - ei tasu küsida miks peavad bussid sõitma söögilaual, kuna jällegi on tegemist miks küsimusega, mis vastuse võlgu jääb). Vaatas mulle väga süütul ilmel küll otsa, aga see teda ei päästnud. Mina olin juba muutunud tigedaks herilaseks. Et natukenegi rahuneda, viisin härra väikse tooliga teise tuppa ning palusin tal seal veidi istuda ning oma elu üle järgi mõelda:) Esimest korda kusjuures. Ta ilmselgelt ei taibanud selle "kasvatuslikku" suunitlust või siis minu jaoks "aeg-maha" suunitlust ning üsna rõõmsalt istus seal toolil. Mina natukene rahunesin teises toas ja ma arvan, et ta oli päris rahul, et ta minuga ühes ruumis viibima ei pidanud:) (minust on last kasvatades või siis pigem lapsega koos elades saanud ettearvamatu koleerik, kes ägestub pisiasjade peale ning siis ei suuda enam rahuneda - tegelikult tunnen ma ennast aegajalt lihtsalt äärmiselt oskamatuna, kahjuks). Igatahes mõne minuti pärast läksin küsisin, kas ta mõtles natukene toiduga mängimise üle, tema tegi mähh, võttis tooli kaenlasse ja tõi selle mänguasjade juurde tagasi. Tegemist oli siis pisikese mõmmitooliga:P Ma ei tea mida ta seal mõtles ja kas mõtles, aga mina igatahes sain enda mõtted paremini kokku kogutud!
Ning õhtu lõpetuseks järgnes pesude kuivamapanek (minu poolt), mille ajal härra suutis isa riided kapist välja sikutada. Nagu siis ühe riiulitäie. Et mul ikka veel midagi toredat teha oleks, oma igaval õhtul!
Aga vormiroa juurde tagasi tulles - 7.30 pakkusin talle uuesti süüa (eesmärgiga MITTE kell 6 hommikul hakata vestlema teemadel mämm-mämm, kui ema tõesti väga tahaks magada!) ning tegin temaga leebe diili, et sööd natukene soolastoitu ja siis saad küpsist. Noh, 3 lusikatäit niimodi läkski, aga siis hakkas kerge protest. Seega tegime veelgi leebema diili, et lusikatäis vormirooga ja siis küpsis jne. Sõime ära kausitäie vormirooga ja 5 küpsist. Valed kasvatusvõtted jms, aga ma loodan hommikul 7-ni magada!
Ja ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, et laps jätab söögi järgi või kõike ei taha - aga ideaalses A maailmas sööksime me ainult vorsti-sinki, pitsat, pastat ning kaaniksime mahla. Noh, õunu-ploome ilmselt sööksime ka. Ideaalses minu maailmas sööme me ka neid asju, aga mitte pidevalt ja koguaeg. Seega minu arvates pole laps päris pädev otsustama, et mida tema sööb või ei söö. Jah, ta ei pea kaussi tühjaks sööma, aga ta peab natukene sööma. Kui mitte nüüd, siis tunni aja pärast. Või noh, millalgi. Õnneks meil enamasti töötab selline motivaator, nagu äädikane hapukurk:D Sellega saavad ka tervislikumad palad sisse söödud! Kuigi ega kurta ei saa - A sööb hea meele ja hea isuga ning enamusi toite (v.a. siis eespool nimetatud kana-riisi või liha-riisi road). Äärmiselt hea isuga, tegelikult:)
Oli selline pikk päev!
Alustuseks hommikune õueskäik, mille käigus härra kõndis südamerahuga porimülkasse. Sinna ta jalad muidugi kinni jäid ning sinna ta ka ümber kukkus. Sealt ma ta välja õngitsesin ning sain selle käigus ka enda riided mõnusalt poriseks. Muidugi, mitte ligilähedalegi tema poriduseastmele. Algul ta nagu püüdis mulle teha veel nägu, et teda on solvatud ja haavatud ja tema sai tohutult haiget seal pehme pori sees, aga nähes minu nägu (ilmselt siis väga pahase ning väga-väga pahase vahel) läks suu kohe tavaliseks tagasi ning kriu jäi tulemata. Vaatas mulle ärevalt otsa ning üritas hoopis kallistama tulla! Et noh, võta see pori palun minu pealt ära ning sülle võiksid ka muuseas võtta! Mina, ebastandartne ema nagu ma olen, lükkasin oma last aina endast eemale ning ei suutnud lõpetada küsimast, et miks ometi sul sinna oli vaja minna? Vastust ei saanud. Noh, miks küsimused ei meeldi ju kellelegi! Aga oma porist kinnast näitas mulle kodutee jooksul veel umbes mitukümmend korda, et ometi temasugune puhas inimene peab sellise porise kindaga nüüd olema! Jah, minu kodus elab tõesti väike pedant (ma korjan härra vannisoleku ajal vannist väikse topsiga aina tema riideebemeid, millele härra oma näpukest suunab ning aegajalt saan ka põrandalt niidijuppe või muid sodisid üles võtta, kuna need härrat liigselt erutavad).
Seejärel üritasin härrale selgeks teha, et ma olen ikka veel pahane (mida ma ka olin, kuigi ma saan ju aru, et ta polnud ennast meelega poriseks teinud, aga pahane olin sellegipoolest) ning et läheme nüüd kiiremas korras koju. Aga püüa sa ühte peaaegu kahest koju saada, kui sa ei saa tal käest kinni hoida (sest see tilgub porist!). Inimesed jalutasid vastu ning vestlesid A-ga teemal, et kuidas su ema küll su jalanõus puhtaks saab - aga tema on ju meil nagu linnuke oksal, teda see mõte ei heidutanud:) Soovis vahepeal isegi koduteel liivakasti põike teha, mille ma karmilt ära keelasin!
Mulle järgnes kodus tunnike küürimist, mida härra oma rõõmsa lauluga pealtvaatajana saatis. Jah, ebastandardse emana ei toonud see mu küürimishetkedesse suuremat valgustust ning rõõmu, pigem üritasin härrat teise tuppa mängima saata. Ta ei läinud, muidugi.
Ka lõunauinak oli viimasele ajale kohaselt lühike, tund ja 15 minutit ehk tuli välja? Milleks magada, kui on toredamatki teha!
Ja ega päev ühe häppeningiga läbi saa! Kui olin ennast piisavalt kogunud, otsustasin õhtuks teha maitsvat ja tervislikku kana-suvikõrvitsa vormirooga (retsepti võtsin viimasest Eesti Naisest ja puha)! Tund aega söögitegu (härra veetis siis isaga õues aega) ning sööma. Aga nagu võis ette arvata - igasugused riisi ja kana ja tomatit sisaldavad road on härra jaoks mõttetud! Natukene toidus sonkimist, selle lusikaga näo ette toomist ning siis oksenäo tegemist, riisiterade õngitsemist ning lauale ajamist ning mõndade poolkogemata maha viskamist... Vahepeal ka kanatükid lähevad taldrikuäärel kujutletava autoga sõitma, tehes rõõmsalt prmm prmm... Igavusest kallas härra endale kõrisse lauaääres istudes pudelitäie vett ning siis oli ühtäkki ja korraga muidugi vaja potile söögitoolist hüpata. Noh, veidi hilja oli see mõte endale teostuse leidnud, seega söök söömata ning püksid märjad (loe emale natukene veel riideid pesta - mis ta muidu küll teeks?). Potti vannitoas puhastades kuulsin väikest plärtsu ning tagasi tulles oli härra suutnud oma toidukausi põrandale kukutada (suure tõenäosusega bussiga sinna otsa sõites - ei tasu küsida miks peavad bussid sõitma söögilaual, kuna jällegi on tegemist miks küsimusega, mis vastuse võlgu jääb). Vaatas mulle väga süütul ilmel küll otsa, aga see teda ei päästnud. Mina olin juba muutunud tigedaks herilaseks. Et natukenegi rahuneda, viisin härra väikse tooliga teise tuppa ning palusin tal seal veidi istuda ning oma elu üle järgi mõelda:) Esimest korda kusjuures. Ta ilmselgelt ei taibanud selle "kasvatuslikku" suunitlust või siis minu jaoks "aeg-maha" suunitlust ning üsna rõõmsalt istus seal toolil. Mina natukene rahunesin teises toas ja ma arvan, et ta oli päris rahul, et ta minuga ühes ruumis viibima ei pidanud:) (minust on last kasvatades või siis pigem lapsega koos elades saanud ettearvamatu koleerik, kes ägestub pisiasjade peale ning siis ei suuda enam rahuneda - tegelikult tunnen ma ennast aegajalt lihtsalt äärmiselt oskamatuna, kahjuks). Igatahes mõne minuti pärast läksin küsisin, kas ta mõtles natukene toiduga mängimise üle, tema tegi mähh, võttis tooli kaenlasse ja tõi selle mänguasjade juurde tagasi. Tegemist oli siis pisikese mõmmitooliga:P Ma ei tea mida ta seal mõtles ja kas mõtles, aga mina igatahes sain enda mõtted paremini kokku kogutud!
Ning õhtu lõpetuseks järgnes pesude kuivamapanek (minu poolt), mille ajal härra suutis isa riided kapist välja sikutada. Nagu siis ühe riiulitäie. Et mul ikka veel midagi toredat teha oleks, oma igaval õhtul!
Aga vormiroa juurde tagasi tulles - 7.30 pakkusin talle uuesti süüa (eesmärgiga MITTE kell 6 hommikul hakata vestlema teemadel mämm-mämm, kui ema tõesti väga tahaks magada!) ning tegin temaga leebe diili, et sööd natukene soolastoitu ja siis saad küpsist. Noh, 3 lusikatäit niimodi läkski, aga siis hakkas kerge protest. Seega tegime veelgi leebema diili, et lusikatäis vormirooga ja siis küpsis jne. Sõime ära kausitäie vormirooga ja 5 küpsist. Valed kasvatusvõtted jms, aga ma loodan hommikul 7-ni magada!
Ja ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, et laps jätab söögi järgi või kõike ei taha - aga ideaalses A maailmas sööksime me ainult vorsti-sinki, pitsat, pastat ning kaaniksime mahla. Noh, õunu-ploome ilmselt sööksime ka. Ideaalses minu maailmas sööme me ka neid asju, aga mitte pidevalt ja koguaeg. Seega minu arvates pole laps päris pädev otsustama, et mida tema sööb või ei söö. Jah, ta ei pea kaussi tühjaks sööma, aga ta peab natukene sööma. Kui mitte nüüd, siis tunni aja pärast. Või noh, millalgi. Õnneks meil enamasti töötab selline motivaator, nagu äädikane hapukurk:D Sellega saavad ka tervislikumad palad sisse söödud! Kuigi ega kurta ei saa - A sööb hea meele ja hea isuga ning enamusi toite (v.a. siis eespool nimetatud kana-riisi või liha-riisi road). Äärmiselt hea isuga, tegelikult:)
Oli selline pikk päev!
reede, 9. november 2012
ISE Loom
Meiega on märkamatult koos elama asunud üks täiesti uus elukas, keda kutsutakse ISE Loomaks. Tegelikult polegi nii väga tegu ISE loomaga, kui loomuga, ehk siis küsimus pole ise tegemises, vaid ise tahtmistes. Ja no küll neid on sellel isel palju! Vahel ikka paneb lausa imestama, et nii suur ise on nii väikse härra sees! Kuigi eks ka emal-isal seda iseloomu jagub!
Kõige-kõige keerulisem on hetkel seda väikest härrat riidesse saada! No küll on tore joosta rõõmsa näoga eest ära, kui ema või isa sukkpükstega järel silkab ja härrat samal ajal palub, et too endale lubaks sukad jalga tõmmata. Aga hoia sa, kui siis härra kinni püütakse - siis on ebaõiglus ja pikalivisked või siis vähkremine süles ja karjed üle korteri! Ei saa heaga, ei saa halvaga, üldse kohe ei saa. Läbirääkimised ei toimi, sest kui ei taha siis ei taha! Toas nagu ka ei tahaks nüüd järgmised paar kuud istuda...
Isa on vahel väga pahur, kui on härraga hommikupooliku õues veetnud. Sest kuna härra nüüd vankrita õues käib ja eelkõige jalutab, siis enamasti otsustab ta kõige kaugemas paigas, et enam tema ei kõnni! Ei, tema tahaks hoopis ennast istuma asetada või selili visata tee peale! Mitte pahas tujus, vaid ise on väga õnnelik oma saavutuse üle! Sina ootad ja tema pikutab tee peal - kas pole mitte tore mäng! Ja kui siis teda püsti lähed tõstma, siis ega jalad on muutunud märkamatult makaronideks - ei kanna noh! Küll talle endale valmistab rõõmu see maailma toredaim mäng - oma vanemaid testida ja proovile panna. Ning muidugi, lõpuks lasta oma vanematel ennast süles tassida. Ja ma pean ütlema, et 2 korda päevas 15 kg väikest härrat kodutänavas süles tassida on ikka korralik trenn! Ramboema nagu ma olen, ma muidugi ei kurda;)
Lisaks need väiksed keeldumised ja tahtmised, mis päev läbi meie elu valitsevad... Aga eks meil tule ette ka koostööaltimaid hetki:)
Ning härra on hakanud sõnu õppima! Osad sõnad talle meeldivad eriti, osad on tema jaoks väga olulised! Need pole tüüpilised aitäh-palun-anna-tere sõnad - neid meie majas ei tunta. Meie majas räägitakse sõnu nagu buss, tambai (tramvaj tsehhi keeles ehk tramm), kombai (kombain eesti-tsehhi keeles), põka (traktor), bagi (bagr tsehhi keeles ehk kopaga laadur), piip (mida need autod teevad), viiu-viiu (vilkuriga autod). Siis on veel piim (kuna meil käib tänavanurgas piimaauto, mis laulab:)), jää, tee, koka (ema koka koola:P), mämm-mämm, mamm (marjakrõpsud), maaga (mahl), pom (ploom), baaba (banaan), mõngi (mõngel), jaba (saba), jaapa (saapad), jape (jope), pöia pöia (kindad ehk pöial pöidla auku), ah-ah (kutsu) tita, mimmi (mõmmi), kaka (nii kaka kui ka kakao:)), kaa (tähendab nii raadiot, valgusfoori, tänavalaternat jms asju) ja gaa (tähendab palli ehk goal'i). Praegu ei tule rohkem meelde. Muidugi mina olen endiselt mama ja issi on tata. Kuigi ta ka ennast samastab tata-ga, sest kui küsida kes tegi või kelle kõht see on, siis vastus on ikka alati tata:). Aga üks pidev mõistatamine on viimasel ajal, et aru saada mida hetkel mulle räägitakse. Vahel näen näost, et olen täiesti valel teel ja mulle ei tasu üldse midagi rääkida:) Vahel õnneks saan aru ka:)
Kõige-kõige keerulisem on hetkel seda väikest härrat riidesse saada! No küll on tore joosta rõõmsa näoga eest ära, kui ema või isa sukkpükstega järel silkab ja härrat samal ajal palub, et too endale lubaks sukad jalga tõmmata. Aga hoia sa, kui siis härra kinni püütakse - siis on ebaõiglus ja pikalivisked või siis vähkremine süles ja karjed üle korteri! Ei saa heaga, ei saa halvaga, üldse kohe ei saa. Läbirääkimised ei toimi, sest kui ei taha siis ei taha! Toas nagu ka ei tahaks nüüd järgmised paar kuud istuda...
Isa on vahel väga pahur, kui on härraga hommikupooliku õues veetnud. Sest kuna härra nüüd vankrita õues käib ja eelkõige jalutab, siis enamasti otsustab ta kõige kaugemas paigas, et enam tema ei kõnni! Ei, tema tahaks hoopis ennast istuma asetada või selili visata tee peale! Mitte pahas tujus, vaid ise on väga õnnelik oma saavutuse üle! Sina ootad ja tema pikutab tee peal - kas pole mitte tore mäng! Ja kui siis teda püsti lähed tõstma, siis ega jalad on muutunud märkamatult makaronideks - ei kanna noh! Küll talle endale valmistab rõõmu see maailma toredaim mäng - oma vanemaid testida ja proovile panna. Ning muidugi, lõpuks lasta oma vanematel ennast süles tassida. Ja ma pean ütlema, et 2 korda päevas 15 kg väikest härrat kodutänavas süles tassida on ikka korralik trenn! Ramboema nagu ma olen, ma muidugi ei kurda;)
Lisaks need väiksed keeldumised ja tahtmised, mis päev läbi meie elu valitsevad... Aga eks meil tule ette ka koostööaltimaid hetki:)
Ning härra on hakanud sõnu õppima! Osad sõnad talle meeldivad eriti, osad on tema jaoks väga olulised! Need pole tüüpilised aitäh-palun-anna-tere sõnad - neid meie majas ei tunta. Meie majas räägitakse sõnu nagu buss, tambai (tramvaj tsehhi keeles ehk tramm), kombai (kombain eesti-tsehhi keeles), põka (traktor), bagi (bagr tsehhi keeles ehk kopaga laadur), piip (mida need autod teevad), viiu-viiu (vilkuriga autod). Siis on veel piim (kuna meil käib tänavanurgas piimaauto, mis laulab:)), jää, tee, koka (ema koka koola:P), mämm-mämm, mamm (marjakrõpsud), maaga (mahl), pom (ploom), baaba (banaan), mõngi (mõngel), jaba (saba), jaapa (saapad), jape (jope), pöia pöia (kindad ehk pöial pöidla auku), ah-ah (kutsu) tita, mimmi (mõmmi), kaka (nii kaka kui ka kakao:)), kaa (tähendab nii raadiot, valgusfoori, tänavalaternat jms asju) ja gaa (tähendab palli ehk goal'i). Praegu ei tule rohkem meelde. Muidugi mina olen endiselt mama ja issi on tata. Kuigi ta ka ennast samastab tata-ga, sest kui küsida kes tegi või kelle kõht see on, siis vastus on ikka alati tata:). Aga üks pidev mõistatamine on viimasel ajal, et aru saada mida hetkel mulle räägitakse. Vahel näen näost, et olen täiesti valel teel ja mulle ei tasu üldse midagi rääkida:) Vahel õnneks saan aru ka:)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)