ISE Loom

Meiega on märkamatult koos elama asunud üks täiesti uus elukas, keda kutsutakse ISE Loomaks. Tegelikult polegi nii väga tegu ISE loomaga, kui loomuga, ehk siis küsimus pole ise tegemises, vaid ise tahtmistes. Ja no küll neid on sellel isel palju! Vahel ikka paneb lausa imestama, et nii suur ise on nii väikse härra sees! Kuigi eks ka emal-isal seda iseloomu jagub!
Kõige-kõige keerulisem on hetkel seda väikest härrat riidesse saada! No küll on tore joosta rõõmsa näoga eest ära, kui ema või isa sukkpükstega järel silkab ja härrat samal ajal palub, et too endale lubaks sukad jalga tõmmata. Aga hoia sa, kui siis härra kinni püütakse - siis on ebaõiglus ja pikalivisked või siis vähkremine süles ja karjed üle korteri! Ei saa heaga, ei saa halvaga, üldse kohe ei saa. Läbirääkimised ei toimi, sest kui ei taha siis ei taha! Toas nagu ka ei tahaks nüüd järgmised paar kuud istuda...
Isa on vahel väga pahur, kui on härraga hommikupooliku õues veetnud. Sest kuna härra nüüd vankrita õues käib ja eelkõige jalutab, siis enamasti otsustab ta kõige kaugemas paigas, et enam tema ei kõnni! Ei, tema tahaks hoopis ennast istuma asetada või selili visata tee peale! Mitte pahas tujus, vaid ise on väga õnnelik oma saavutuse üle! Sina ootad ja tema pikutab tee peal - kas pole mitte tore mäng! Ja kui siis teda püsti lähed tõstma, siis ega jalad on muutunud märkamatult makaronideks - ei kanna noh! Küll talle endale valmistab rõõmu see maailma toredaim mäng - oma vanemaid testida ja proovile panna. Ning muidugi, lõpuks lasta oma vanematel ennast süles tassida. Ja ma pean ütlema, et 2 korda päevas 15 kg väikest härrat kodutänavas süles tassida on ikka korralik trenn! Ramboema nagu ma olen, ma muidugi ei kurda;)
Lisaks need väiksed keeldumised ja tahtmised, mis päev läbi meie elu valitsevad... Aga eks meil tule ette ka koostööaltimaid hetki:)
Ning härra on hakanud sõnu õppima! Osad sõnad talle meeldivad eriti, osad on tema jaoks väga olulised! Need pole tüüpilised aitäh-palun-anna-tere sõnad - neid meie majas ei tunta. Meie majas räägitakse sõnu nagu buss, tambai (tramvaj tsehhi keeles ehk tramm), kombai (kombain eesti-tsehhi keeles), põka (traktor), bagi (bagr tsehhi keeles ehk kopaga laadur), piip (mida need autod teevad), viiu-viiu (vilkuriga autod). Siis on veel piim (kuna meil käib tänavanurgas piimaauto, mis laulab:)), jää, tee, koka (ema koka koola:P), mämm-mämm, mamm (marjakrõpsud), maaga (mahl), pom (ploom), baaba (banaan), mõngi (mõngel), jaba (saba), jaapa (saapad), jape (jope), pöia pöia (kindad ehk pöial pöidla auku), ah-ah (kutsu) tita, mimmi (mõmmi), kaka (nii kaka kui ka kakao:)), kaa (tähendab nii raadiot, valgusfoori, tänavalaternat jms asju) ja gaa (tähendab palli ehk goal'i). Praegu ei tule rohkem meelde. Muidugi mina olen endiselt mama ja issi on tata. Kuigi ta ka ennast samastab tata-ga, sest kui küsida kes tegi või kelle kõht see on, siis vastus on ikka alati tata:). Aga üks pidev mõistatamine on viimasel ajal, et aru saada mida hetkel mulle räägitakse. Vahel näen näost, et olen täiesti valel teel ja mulle ei tasu üldse midagi rääkida:) Vahel õnneks saan aru ka:)