Jõudis ka meie elamisse kätte aeg, mil tähtsusetu sõna "aitäh" majapidamisse sigines! Tegelikult lausa paar päeva tagasi ja no küll ma olin uhke, kui seda sõna esmakordselt kuulsin! Olen seda lisatoidu andmisest saadik öelnud härrat söögitoolist eemaldates - A ütleb aitäh. Ja nüüd siis ütleski!
Muidugi, kui kõik olulisemad sõnad suus on, siis võib ju ka muud sõnad ära õppida. Kõik eritüüpi masinad ju selged...:)
Ning mis eriti tore, vahel suudab ta täiesti arusaadavalt ennast mulle väljendada olulistel teemadel! No tambai, buss, põka ja kombain sada korda päevas pole minu jaoks eriti oluline vestlus. Aga täna peale vanni ütles näiteks kilm (külm), kui läksime jahedasse magamistuppa! Ja söögi kohta ütles laua taga kuum - mina siis tõttasin söögikausiga akna alla seda jahutama! Aga mis häda tõtata, kui laps ennast väljendab!
Küll oleks tore, kui pissimise kohta ka ükskord mõni sõna tuleks, mitte ei peaks me endiselt M.Jacksoni jalgevahe hüpitamise liigutuse peale jooksma. Õues paksu jopega on sellest veel eriliselt keeruline aru saada.
Aga lisaks toredatele sõnadele oli täna selline rõõmus päev, mil A otsustas, et tema enam lõunauinakut ei vaja! See on üks ajaraisk, seal voodis lihtsalt lebada. Järjekindlad ema ja isa ei andnud järgi - kõigepealt pidi vaene laps emaga pool tunnikest seal vedelema, siis tulime teise tuppa tagasi mängima. Poole tunni pärast uuesti, aga siis juba keelduti minemast. Isa meelitas mingite videote näitamisega telefonist, aga kui video läbi, oli laps plaksti suures toas. Lõpuks oli kell 3 ning oioioi milline üliergas pahurus meiega koos oli! Kilked, karjed, jonn. Palusin härdalt isa, et ta võtaks lapse endaga tööle kaasa, aga ta keeldus. Varem on ta tahtnud härrat küll tööle viia, kuna väike laps on ju "pussymagnet", kui nii öelda. Täna ta arvas, et sellises seisus härral oleks suure tõenäosusega vastupidine efekt:P
Nii et võtsime hoopis välja vankri, mis pole vist kuu aega vähemalt õues käinud. Ning läksime õue oma peaaegu kahest uinutama. Noh, isa saatsime trammi peale ja tööle ning minu ülesandeks jäi siis uinutamine. Peale mitmeid vestluste algatusi teemadel "buss", "tambai" ning "põka", mis ei pälvinud minu poolt mingeid reageeringuid, mõistis härra, et mul on tõsi taga. Ning ehk 15 minutit võttis tal uinumine aega? Kell 4, pärastlõunal siis oli lõpptulemus käes.
Ning ööunne minnes tähendas see väike nali emale 1 tundi näperdamist. Ma olin valmis hullemaks, kuigi üks tund järjepidevat näperdamist on ka päris karm.
Homme on igatahes nii, et isa läheb lapse ja vankriga kell 1 õue. Ja tehku nad seal mis teevad, aga kella 3-ni nad seal viibivad ning loodetavasti üks ka selle aja sees magab!
Ma kardan kõige rohkem, et kui tõesti härrale nüüdsest tundub, et talle enam polegi lõunaund vaja, siis mina seda üle ei ela. Sõna otseses mõttes - 7 hommikul kuni 8.30 õhtul - see pole mulle võimetekohane. Loodame siiski, et härra mõtleb ümber!
Ja tõesti, me ju viime teda kaks korda päevas õue värske õhu kätte, kus ta ise peab kõndima pikki tiire - kuidas ometi laps väsinud pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar