Aga muidu on öine tegevus suht sama. 11.30 kolitakse nihver-nahveri ja jorina peale ema kõrvale, 1-2 ajal on eine, 2.30 on mingi probleem ning vahetatakse külge/pakutakse lutti, 4.30 jälle mingi probleem ning vahetatakse külge/pakutakse lutti/aidatakse puukse välja, 5.20 - probleem, mis päädib einega, 6.30 probleem, mida püütakse lutiga lahendada, enamasti lõppeb einega, järgneb väike uni kuni 7.30, kuid enamasti ei järgne ning 6.40 on ülesse tõus (vahel muidugi ka isegi 5.30).
Lisaks on täna päevauned olnud skandaalsed, võiks öelda, et pill tuleb pika ilu peale. Kui peale voodisse ronimist siis see suur lõbu ja naermine hakkab, ega siis ju enam magama ei taha minna! Peale 3ndat katset ning 3 tundi üleval olekut (enamasti siis 1,5 kuni 2) ema lihtsalt hoidis teda voodis ja see muidugi ei teinud asja paremaks. Ja lõpuks oli meil mõlemil pill, mis härrat veel rohkem endast välja viis. Ma imestan, et keegi naabruskonnast meile lastekaitset kohale ei ole saatnud, sest see ikka kestis ja kestis. Põhimõtteliselt ma ju piinan oma last, vähemalt väljendab ta ennast nii. Sunnin siis vägivaldselt magama. Njah.
Ahjaa, lisaks see lause, et vanemateks kasvatakse koos lastega. Ma tunnen küll täna, et pole kuskile poole kasvanud. Peaks ja tahaks, aga näe, ei oska või olen suutmatu lihtsalt. Ikka on skandaalid, ikka viivad need mind ka endast välja ning ikka ei suuda ma neid lahendada:( Ja ma tunnen, et just nendel päevadel, kui kurnatus ja väsimus on kõige suurem, on probleemid kõige lihtsamad tekkima ja ei jagu lihtsalt empaatiat:( Ei mulle ega talle.
Ehk täna on parem öö ja homme parem päev? Tasub loota!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar