tabud

Ma olen mitu mitu korda mõelnud, kuidas lapse kasvatamisega on seotud nii mitu tabu. Aga üks on see, mis eriti hingel. Ehk siis see, et lapse kasvatamist tohiks kirjeldada ainult ülivõrretes ja positiivsete terminitega. Kui keegi küsib mis tunded sul on olla nüüd ema, siis alati loen ja kuulen vastuseid - suurepärane, ilus, kaunis jne jne. Ning alati eeldatakse, et sa nii vastad! Muidugi on see ka õige! Aga püüdke kellelegi öelda, et teie tunded on lisaks ka väsimus ja et ikka päris raske on - kohe vaadatakse pika pilguga ja mõeldakse, et ju sa ikka ei armasta oma last piisavalt vms. Või ainult tundub nii? Ehk siis lubatud on ainult positiivsed tunded? Justkui kui muu eluga seoses võid sa tunda ikka kõiki oma tundeid, siis ühtäkki pole need enam aktsepteeritud.
Igalt poolt kumab läbi suhtumine, et last kasvatatakse justkui mööda minnes, nagu see oleks nii lihtne (nagu oledki jalad seinal päev otsa ja siis lihtsalt keerad õhtul magama). Kusjuures eriti edastavad seda suhtumist just emad ise. Surfa kuskil foorumis ja pidevalt tundub, et kõigil on kuskilt roosamannamaalt tulnud lapsed, kes magavad päeval 5 tundi ja öösel 10 tundi ja siis söövad ning ülejäänud aja on tegelustekil ja mängivad rõõmsa näoga omaette tunde järjest. Ma lihtsalt ei usu seda! Ainult seda lugedes tekib tunne, et oled ikka ise hea õnnetusehunnik küll, et nii hästi hakkama ei saa. Et ikka vahelduva eduga võitled oma väsimuse ja üliväsimusega.
Aga miks on häbiasi öelda, et olen nii väsinud, et on raske, et on väga raske? Nagu üks inimene kirjutas selle peale: "inimeselt nõutakse emaduses seda rõõmsat ohvrit, oma vaeva ja valu unustamist ja särasilmselt kõrgelennuliste ja ilusate sõnade rääkimist". Aga miks?
Ma arvan, et ei pea alati jagama ainult seda rõõmu, võib jagada ka kõiki teisi tundeid. Ega seetõttu keegi ju oma last vähem ei armasta, et aegajalt väsinud on või tunneb, et ei jaksa. Ma arvan, et just head emad nii tunnevadki, sest nad tahavad lapsele palju anda! Vot!