ütles Tiiger, kui lõpuks nägi oma tuttavaid ribikardinaid ja neile korra naeratas. Peale pikka pikka lohutamatut nuttu rongis ja taksos. Peale härra emal tekkinud tunnet, et tema on kõige hullem lapsepiinaja maailmas, et ta härra rongi peale vedas. Sest ööune ajal ei olnud seal ju pime ega polnud ka mõnusat voodit, vaid väga valge ja värisev. Lõpuks, peale tundi aega lohutamatut nuttu vajus ta kõhukotis magama.
Aga - kui arvata, et kuna Tiiger alles 10.30 voodisse tuttu sai, et ehk ta hommikul siis magaks kauem - seda küll ei juhtunud. 6.30 oli silm lahti, meel rõõmus ja ei mingi sööming ega lutt suutnud und pikemaks venitada.
Olles aus, siis terve see reis oli härrale ikka nii suur stress. Isegi kui ta mõnel päeval seal ka naeratas ja naeris, siis ikka nuttu oli tunduvalt rohkem ja lihtsalt kahju oli temast.
Aga nüüd on härra oma kodus ja vast paari päeva pärast on sama rahulik ja rõõmus, nagu oli enne seda suurt seiklust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar