Prahasse. 4 tundi ja 10 minutit. Ja rongisõit ei mõju beebidele sama rahustavalt, nagu autosõit. Kui taksos teel rongijaama uni hakkas peale 5 minutit võimust võtma, siis rongis seda küll ei juhtunud. Terve sõidu peale tuli kokku 30 minutit uinakut, ülejäänud aeg läks siis Tiigri lõbustamisele. Ma arvan, et 2 tundi sellest lõbustasime ka kaasreisijaid Tiigrit süles edasi-tagasi tassides. Aga nad ilmselt tundsid sellest rohkem rõõmu, kui Tiigri kopsumahu imetlemisest tundnud oleks. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, aga no mugav see üritus nüüd ka polnud. Jubedam on ilmselt alles ees, sest tagasisõit on meil õhtusel ajal ning 2 tundi sellest peaks juba härral ööuni olema. Mida ta vaevalt seal alustab. Õhtuti üldse on ta juba rohkem väsinud ja halvemas tujus, magamaminek on koduski vaevalisem nii et see tore seiklus ootab nii meid kui kaasreisijaid teisipäeval ees. Mul on natukene kahju isegi neist teistest inimestest (muidugi härrast on mul kõige rohkem kahju selle reisimise pärast), kes on endale esimesse klassi pileti ostnud (meie issi otsustas, et härral ei kõlba reisida rongiga madalamas klassis kui nr 1:D) ja siis seal 3,5 kuuse beebiga kokku satuvad:) Kui lennukiga slovakkiasse tulime esimesel kuul, siis mõlemas lennukis vahetas meie kõrval istuma pidanud mees enda koha kohe ümber kui nägi meie saabumist. Kuigi seal Tiiger oli veel nii pisike, et magas kõik maha. Aga niipalju siis inimeste beebiarmastusest:)
Aga lõpuks jõudsime Prahasse kohale, ilm on siin sama ilus kui Bratislavas, eelmine nädal oli juba väga soe, kuni 30 kraadi väljas ja siin on samamoodi.
Algus oli raske, Tiiger oli ilmselgelt häiritud sellest kõigest - uus koht, vanaema ja tema kaaslane keda pole tükk aega näinud, pikk reis seljataga - ja nii ta oligi eile natukene õnnetu ja süles suurema osa ajast. Tänaseks on ta loonud sõprusssuhted vanaemaga ja kõlbab juba ka siinseid laelampe vaadata. Ja muid asju ka muidugi. Lisaks on siinsel vanaemal võimlemispall, mis nii härrale kui mulle koosolemiseks täitsa meeldib.
Mina aga tõeliselt imestan, kuidas Tiiger teab, et nüüd on ööunne mineku aeg. Kui kodus oleme jah üritanud rutiini teha, et vann ja pidzaama ja oma voodi jms, siis siin jäi see kõik ära, aga härra ikka kuidagi ikka sai aru mis toimub ning magamaminek võttis kauem aega aga ööunne ta siis jäi.
Ja Tiigri emal ka muidugi hea elu, ei pea süüa tegema ja kõik aina tegeleks härraga. Eriti issi (noh, pole raske arvata mis põhjustel:D).
Kui nüüd veel loota, et allergia natukene taandub (sest sõitsime ju nn suvest kevadesse ja sain uuesti allergia tagasi) ja saaks Vltava jõe äärde korragi jalutama, no küll see oleks alles tore!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar