Jõudis ka meie elamisse kätte aeg, mil tähtsusetu sõna "aitäh" majapidamisse sigines! Tegelikult lausa paar päeva tagasi ja no küll ma olin uhke, kui seda sõna esmakordselt kuulsin! Olen seda lisatoidu andmisest saadik öelnud härrat söögitoolist eemaldates - A ütleb aitäh. Ja nüüd siis ütleski!
Muidugi, kui kõik olulisemad sõnad suus on, siis võib ju ka muud sõnad ära õppida. Kõik eritüüpi masinad ju selged...:)
Ning mis eriti tore, vahel suudab ta täiesti arusaadavalt ennast mulle väljendada olulistel teemadel! No tambai, buss, põka ja kombain sada korda päevas pole minu jaoks eriti oluline vestlus. Aga täna peale vanni ütles näiteks kilm (külm), kui läksime jahedasse magamistuppa! Ja söögi kohta ütles laua taga kuum - mina siis tõttasin söögikausiga akna alla seda jahutama! Aga mis häda tõtata, kui laps ennast väljendab!
Küll oleks tore, kui pissimise kohta ka ükskord mõni sõna tuleks, mitte ei peaks me endiselt M.Jacksoni jalgevahe hüpitamise liigutuse peale jooksma. Õues paksu jopega on sellest veel eriliselt keeruline aru saada.
Aga lisaks toredatele sõnadele oli täna selline rõõmus päev, mil A otsustas, et tema enam lõunauinakut ei vaja! See on üks ajaraisk, seal voodis lihtsalt lebada. Järjekindlad ema ja isa ei andnud järgi - kõigepealt pidi vaene laps emaga pool tunnikest seal vedelema, siis tulime teise tuppa tagasi mängima. Poole tunni pärast uuesti, aga siis juba keelduti minemast. Isa meelitas mingite videote näitamisega telefonist, aga kui video läbi, oli laps plaksti suures toas. Lõpuks oli kell 3 ning oioioi milline üliergas pahurus meiega koos oli! Kilked, karjed, jonn. Palusin härdalt isa, et ta võtaks lapse endaga tööle kaasa, aga ta keeldus. Varem on ta tahtnud härrat küll tööle viia, kuna väike laps on ju "pussymagnet", kui nii öelda. Täna ta arvas, et sellises seisus härral oleks suure tõenäosusega vastupidine efekt:P
Nii et võtsime hoopis välja vankri, mis pole vist kuu aega vähemalt õues käinud. Ning läksime õue oma peaaegu kahest uinutama. Noh, isa saatsime trammi peale ja tööle ning minu ülesandeks jäi siis uinutamine. Peale mitmeid vestluste algatusi teemadel "buss", "tambai" ning "põka", mis ei pälvinud minu poolt mingeid reageeringuid, mõistis härra, et mul on tõsi taga. Ning ehk 15 minutit võttis tal uinumine aega? Kell 4, pärastlõunal siis oli lõpptulemus käes.
Ning ööunne minnes tähendas see väike nali emale 1 tundi näperdamist. Ma olin valmis hullemaks, kuigi üks tund järjepidevat näperdamist on ka päris karm.
Homme on igatahes nii, et isa läheb lapse ja vankriga kell 1 õue. Ja tehku nad seal mis teevad, aga kella 3-ni nad seal viibivad ning loodetavasti üks ka selle aja sees magab!
Ma kardan kõige rohkem, et kui tõesti härrale nüüdsest tundub, et talle enam polegi lõunaund vaja, siis mina seda üle ei ela. Sõna otseses mõttes - 7 hommikul kuni 8.30 õhtul - see pole mulle võimetekohane. Loodame siiski, et härra mõtleb ümber!
Ja tõesti, me ju viime teda kaks korda päevas õue värske õhu kätte, kus ta ise peab kõndima pikki tiire - kuidas ometi laps väsinud pole?
esmaspäev, 19. november 2012
neljapäev, 15. november 2012
mõni päev lihtsalt ongi selline
et oi-oi-oi.
Alustuseks hommikune õueskäik, mille käigus härra kõndis südamerahuga porimülkasse. Sinna ta jalad muidugi kinni jäid ning sinna ta ka ümber kukkus. Sealt ma ta välja õngitsesin ning sain selle käigus ka enda riided mõnusalt poriseks. Muidugi, mitte ligilähedalegi tema poriduseastmele. Algul ta nagu püüdis mulle teha veel nägu, et teda on solvatud ja haavatud ja tema sai tohutult haiget seal pehme pori sees, aga nähes minu nägu (ilmselt siis väga pahase ning väga-väga pahase vahel) läks suu kohe tavaliseks tagasi ning kriu jäi tulemata. Vaatas mulle ärevalt otsa ning üritas hoopis kallistama tulla! Et noh, võta see pori palun minu pealt ära ning sülle võiksid ka muuseas võtta! Mina, ebastandartne ema nagu ma olen, lükkasin oma last aina endast eemale ning ei suutnud lõpetada küsimast, et miks ometi sul sinna oli vaja minna? Vastust ei saanud. Noh, miks küsimused ei meeldi ju kellelegi! Aga oma porist kinnast näitas mulle kodutee jooksul veel umbes mitukümmend korda, et ometi temasugune puhas inimene peab sellise porise kindaga nüüd olema! Jah, minu kodus elab tõesti väike pedant (ma korjan härra vannisoleku ajal vannist väikse topsiga aina tema riideebemeid, millele härra oma näpukest suunab ning aegajalt saan ka põrandalt niidijuppe või muid sodisid üles võtta, kuna need härrat liigselt erutavad).
Seejärel üritasin härrale selgeks teha, et ma olen ikka veel pahane (mida ma ka olin, kuigi ma saan ju aru, et ta polnud ennast meelega poriseks teinud, aga pahane olin sellegipoolest) ning et läheme nüüd kiiremas korras koju. Aga püüa sa ühte peaaegu kahest koju saada, kui sa ei saa tal käest kinni hoida (sest see tilgub porist!). Inimesed jalutasid vastu ning vestlesid A-ga teemal, et kuidas su ema küll su jalanõus puhtaks saab - aga tema on ju meil nagu linnuke oksal, teda see mõte ei heidutanud:) Soovis vahepeal isegi koduteel liivakasti põike teha, mille ma karmilt ära keelasin!
Mulle järgnes kodus tunnike küürimist, mida härra oma rõõmsa lauluga pealtvaatajana saatis. Jah, ebastandardse emana ei toonud see mu küürimishetkedesse suuremat valgustust ning rõõmu, pigem üritasin härrat teise tuppa mängima saata. Ta ei läinud, muidugi.
Ka lõunauinak oli viimasele ajale kohaselt lühike, tund ja 15 minutit ehk tuli välja? Milleks magada, kui on toredamatki teha!
Ja ega päev ühe häppeningiga läbi saa! Kui olin ennast piisavalt kogunud, otsustasin õhtuks teha maitsvat ja tervislikku kana-suvikõrvitsa vormirooga (retsepti võtsin viimasest Eesti Naisest ja puha)! Tund aega söögitegu (härra veetis siis isaga õues aega) ning sööma. Aga nagu võis ette arvata - igasugused riisi ja kana ja tomatit sisaldavad road on härra jaoks mõttetud! Natukene toidus sonkimist, selle lusikaga näo ette toomist ning siis oksenäo tegemist, riisiterade õngitsemist ning lauale ajamist ning mõndade poolkogemata maha viskamist... Vahepeal ka kanatükid lähevad taldrikuäärel kujutletava autoga sõitma, tehes rõõmsalt prmm prmm... Igavusest kallas härra endale kõrisse lauaääres istudes pudelitäie vett ning siis oli ühtäkki ja korraga muidugi vaja potile söögitoolist hüpata. Noh, veidi hilja oli see mõte endale teostuse leidnud, seega söök söömata ning püksid märjad (loe emale natukene veel riideid pesta - mis ta muidu küll teeks?). Potti vannitoas puhastades kuulsin väikest plärtsu ning tagasi tulles oli härra suutnud oma toidukausi põrandale kukutada (suure tõenäosusega bussiga sinna otsa sõites - ei tasu küsida miks peavad bussid sõitma söögilaual, kuna jällegi on tegemist miks küsimusega, mis vastuse võlgu jääb). Vaatas mulle väga süütul ilmel küll otsa, aga see teda ei päästnud. Mina olin juba muutunud tigedaks herilaseks. Et natukenegi rahuneda, viisin härra väikse tooliga teise tuppa ning palusin tal seal veidi istuda ning oma elu üle järgi mõelda:) Esimest korda kusjuures. Ta ilmselgelt ei taibanud selle "kasvatuslikku" suunitlust või siis minu jaoks "aeg-maha" suunitlust ning üsna rõõmsalt istus seal toolil. Mina natukene rahunesin teises toas ja ma arvan, et ta oli päris rahul, et ta minuga ühes ruumis viibima ei pidanud:) (minust on last kasvatades või siis pigem lapsega koos elades saanud ettearvamatu koleerik, kes ägestub pisiasjade peale ning siis ei suuda enam rahuneda - tegelikult tunnen ma ennast aegajalt lihtsalt äärmiselt oskamatuna, kahjuks). Igatahes mõne minuti pärast läksin küsisin, kas ta mõtles natukene toiduga mängimise üle, tema tegi mähh, võttis tooli kaenlasse ja tõi selle mänguasjade juurde tagasi. Tegemist oli siis pisikese mõmmitooliga:P Ma ei tea mida ta seal mõtles ja kas mõtles, aga mina igatahes sain enda mõtted paremini kokku kogutud!
Ning õhtu lõpetuseks järgnes pesude kuivamapanek (minu poolt), mille ajal härra suutis isa riided kapist välja sikutada. Nagu siis ühe riiulitäie. Et mul ikka veel midagi toredat teha oleks, oma igaval õhtul!
Aga vormiroa juurde tagasi tulles - 7.30 pakkusin talle uuesti süüa (eesmärgiga MITTE kell 6 hommikul hakata vestlema teemadel mämm-mämm, kui ema tõesti väga tahaks magada!) ning tegin temaga leebe diili, et sööd natukene soolastoitu ja siis saad küpsist. Noh, 3 lusikatäit niimodi läkski, aga siis hakkas kerge protest. Seega tegime veelgi leebema diili, et lusikatäis vormirooga ja siis küpsis jne. Sõime ära kausitäie vormirooga ja 5 küpsist. Valed kasvatusvõtted jms, aga ma loodan hommikul 7-ni magada!
Ja ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, et laps jätab söögi järgi või kõike ei taha - aga ideaalses A maailmas sööksime me ainult vorsti-sinki, pitsat, pastat ning kaaniksime mahla. Noh, õunu-ploome ilmselt sööksime ka. Ideaalses minu maailmas sööme me ka neid asju, aga mitte pidevalt ja koguaeg. Seega minu arvates pole laps päris pädev otsustama, et mida tema sööb või ei söö. Jah, ta ei pea kaussi tühjaks sööma, aga ta peab natukene sööma. Kui mitte nüüd, siis tunni aja pärast. Või noh, millalgi. Õnneks meil enamasti töötab selline motivaator, nagu äädikane hapukurk:D Sellega saavad ka tervislikumad palad sisse söödud! Kuigi ega kurta ei saa - A sööb hea meele ja hea isuga ning enamusi toite (v.a. siis eespool nimetatud kana-riisi või liha-riisi road). Äärmiselt hea isuga, tegelikult:)
Oli selline pikk päev!
Alustuseks hommikune õueskäik, mille käigus härra kõndis südamerahuga porimülkasse. Sinna ta jalad muidugi kinni jäid ning sinna ta ka ümber kukkus. Sealt ma ta välja õngitsesin ning sain selle käigus ka enda riided mõnusalt poriseks. Muidugi, mitte ligilähedalegi tema poriduseastmele. Algul ta nagu püüdis mulle teha veel nägu, et teda on solvatud ja haavatud ja tema sai tohutult haiget seal pehme pori sees, aga nähes minu nägu (ilmselt siis väga pahase ning väga-väga pahase vahel) läks suu kohe tavaliseks tagasi ning kriu jäi tulemata. Vaatas mulle ärevalt otsa ning üritas hoopis kallistama tulla! Et noh, võta see pori palun minu pealt ära ning sülle võiksid ka muuseas võtta! Mina, ebastandartne ema nagu ma olen, lükkasin oma last aina endast eemale ning ei suutnud lõpetada küsimast, et miks ometi sul sinna oli vaja minna? Vastust ei saanud. Noh, miks küsimused ei meeldi ju kellelegi! Aga oma porist kinnast näitas mulle kodutee jooksul veel umbes mitukümmend korda, et ometi temasugune puhas inimene peab sellise porise kindaga nüüd olema! Jah, minu kodus elab tõesti väike pedant (ma korjan härra vannisoleku ajal vannist väikse topsiga aina tema riideebemeid, millele härra oma näpukest suunab ning aegajalt saan ka põrandalt niidijuppe või muid sodisid üles võtta, kuna need härrat liigselt erutavad).
Seejärel üritasin härrale selgeks teha, et ma olen ikka veel pahane (mida ma ka olin, kuigi ma saan ju aru, et ta polnud ennast meelega poriseks teinud, aga pahane olin sellegipoolest) ning et läheme nüüd kiiremas korras koju. Aga püüa sa ühte peaaegu kahest koju saada, kui sa ei saa tal käest kinni hoida (sest see tilgub porist!). Inimesed jalutasid vastu ning vestlesid A-ga teemal, et kuidas su ema küll su jalanõus puhtaks saab - aga tema on ju meil nagu linnuke oksal, teda see mõte ei heidutanud:) Soovis vahepeal isegi koduteel liivakasti põike teha, mille ma karmilt ära keelasin!
Mulle järgnes kodus tunnike küürimist, mida härra oma rõõmsa lauluga pealtvaatajana saatis. Jah, ebastandardse emana ei toonud see mu küürimishetkedesse suuremat valgustust ning rõõmu, pigem üritasin härrat teise tuppa mängima saata. Ta ei läinud, muidugi.
Ka lõunauinak oli viimasele ajale kohaselt lühike, tund ja 15 minutit ehk tuli välja? Milleks magada, kui on toredamatki teha!
Ja ega päev ühe häppeningiga läbi saa! Kui olin ennast piisavalt kogunud, otsustasin õhtuks teha maitsvat ja tervislikku kana-suvikõrvitsa vormirooga (retsepti võtsin viimasest Eesti Naisest ja puha)! Tund aega söögitegu (härra veetis siis isaga õues aega) ning sööma. Aga nagu võis ette arvata - igasugused riisi ja kana ja tomatit sisaldavad road on härra jaoks mõttetud! Natukene toidus sonkimist, selle lusikaga näo ette toomist ning siis oksenäo tegemist, riisiterade õngitsemist ning lauale ajamist ning mõndade poolkogemata maha viskamist... Vahepeal ka kanatükid lähevad taldrikuäärel kujutletava autoga sõitma, tehes rõõmsalt prmm prmm... Igavusest kallas härra endale kõrisse lauaääres istudes pudelitäie vett ning siis oli ühtäkki ja korraga muidugi vaja potile söögitoolist hüpata. Noh, veidi hilja oli see mõte endale teostuse leidnud, seega söök söömata ning püksid märjad (loe emale natukene veel riideid pesta - mis ta muidu küll teeks?). Potti vannitoas puhastades kuulsin väikest plärtsu ning tagasi tulles oli härra suutnud oma toidukausi põrandale kukutada (suure tõenäosusega bussiga sinna otsa sõites - ei tasu küsida miks peavad bussid sõitma söögilaual, kuna jällegi on tegemist miks küsimusega, mis vastuse võlgu jääb). Vaatas mulle väga süütul ilmel küll otsa, aga see teda ei päästnud. Mina olin juba muutunud tigedaks herilaseks. Et natukenegi rahuneda, viisin härra väikse tooliga teise tuppa ning palusin tal seal veidi istuda ning oma elu üle järgi mõelda:) Esimest korda kusjuures. Ta ilmselgelt ei taibanud selle "kasvatuslikku" suunitlust või siis minu jaoks "aeg-maha" suunitlust ning üsna rõõmsalt istus seal toolil. Mina natukene rahunesin teises toas ja ma arvan, et ta oli päris rahul, et ta minuga ühes ruumis viibima ei pidanud:) (minust on last kasvatades või siis pigem lapsega koos elades saanud ettearvamatu koleerik, kes ägestub pisiasjade peale ning siis ei suuda enam rahuneda - tegelikult tunnen ma ennast aegajalt lihtsalt äärmiselt oskamatuna, kahjuks). Igatahes mõne minuti pärast läksin küsisin, kas ta mõtles natukene toiduga mängimise üle, tema tegi mähh, võttis tooli kaenlasse ja tõi selle mänguasjade juurde tagasi. Tegemist oli siis pisikese mõmmitooliga:P Ma ei tea mida ta seal mõtles ja kas mõtles, aga mina igatahes sain enda mõtted paremini kokku kogutud!
Ning õhtu lõpetuseks järgnes pesude kuivamapanek (minu poolt), mille ajal härra suutis isa riided kapist välja sikutada. Nagu siis ühe riiulitäie. Et mul ikka veel midagi toredat teha oleks, oma igaval õhtul!
Aga vormiroa juurde tagasi tulles - 7.30 pakkusin talle uuesti süüa (eesmärgiga MITTE kell 6 hommikul hakata vestlema teemadel mämm-mämm, kui ema tõesti väga tahaks magada!) ning tegin temaga leebe diili, et sööd natukene soolastoitu ja siis saad küpsist. Noh, 3 lusikatäit niimodi läkski, aga siis hakkas kerge protest. Seega tegime veelgi leebema diili, et lusikatäis vormirooga ja siis küpsis jne. Sõime ära kausitäie vormirooga ja 5 küpsist. Valed kasvatusvõtted jms, aga ma loodan hommikul 7-ni magada!
Ja ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, et laps jätab söögi järgi või kõike ei taha - aga ideaalses A maailmas sööksime me ainult vorsti-sinki, pitsat, pastat ning kaaniksime mahla. Noh, õunu-ploome ilmselt sööksime ka. Ideaalses minu maailmas sööme me ka neid asju, aga mitte pidevalt ja koguaeg. Seega minu arvates pole laps päris pädev otsustama, et mida tema sööb või ei söö. Jah, ta ei pea kaussi tühjaks sööma, aga ta peab natukene sööma. Kui mitte nüüd, siis tunni aja pärast. Või noh, millalgi. Õnneks meil enamasti töötab selline motivaator, nagu äädikane hapukurk:D Sellega saavad ka tervislikumad palad sisse söödud! Kuigi ega kurta ei saa - A sööb hea meele ja hea isuga ning enamusi toite (v.a. siis eespool nimetatud kana-riisi või liha-riisi road). Äärmiselt hea isuga, tegelikult:)
Oli selline pikk päev!
reede, 9. november 2012
ISE Loom
Meiega on märkamatult koos elama asunud üks täiesti uus elukas, keda kutsutakse ISE Loomaks. Tegelikult polegi nii väga tegu ISE loomaga, kui loomuga, ehk siis küsimus pole ise tegemises, vaid ise tahtmistes. Ja no küll neid on sellel isel palju! Vahel ikka paneb lausa imestama, et nii suur ise on nii väikse härra sees! Kuigi eks ka emal-isal seda iseloomu jagub!
Kõige-kõige keerulisem on hetkel seda väikest härrat riidesse saada! No küll on tore joosta rõõmsa näoga eest ära, kui ema või isa sukkpükstega järel silkab ja härrat samal ajal palub, et too endale lubaks sukad jalga tõmmata. Aga hoia sa, kui siis härra kinni püütakse - siis on ebaõiglus ja pikalivisked või siis vähkremine süles ja karjed üle korteri! Ei saa heaga, ei saa halvaga, üldse kohe ei saa. Läbirääkimised ei toimi, sest kui ei taha siis ei taha! Toas nagu ka ei tahaks nüüd järgmised paar kuud istuda...
Isa on vahel väga pahur, kui on härraga hommikupooliku õues veetnud. Sest kuna härra nüüd vankrita õues käib ja eelkõige jalutab, siis enamasti otsustab ta kõige kaugemas paigas, et enam tema ei kõnni! Ei, tema tahaks hoopis ennast istuma asetada või selili visata tee peale! Mitte pahas tujus, vaid ise on väga õnnelik oma saavutuse üle! Sina ootad ja tema pikutab tee peal - kas pole mitte tore mäng! Ja kui siis teda püsti lähed tõstma, siis ega jalad on muutunud märkamatult makaronideks - ei kanna noh! Küll talle endale valmistab rõõmu see maailma toredaim mäng - oma vanemaid testida ja proovile panna. Ning muidugi, lõpuks lasta oma vanematel ennast süles tassida. Ja ma pean ütlema, et 2 korda päevas 15 kg väikest härrat kodutänavas süles tassida on ikka korralik trenn! Ramboema nagu ma olen, ma muidugi ei kurda;)
Lisaks need väiksed keeldumised ja tahtmised, mis päev läbi meie elu valitsevad... Aga eks meil tule ette ka koostööaltimaid hetki:)
Ning härra on hakanud sõnu õppima! Osad sõnad talle meeldivad eriti, osad on tema jaoks väga olulised! Need pole tüüpilised aitäh-palun-anna-tere sõnad - neid meie majas ei tunta. Meie majas räägitakse sõnu nagu buss, tambai (tramvaj tsehhi keeles ehk tramm), kombai (kombain eesti-tsehhi keeles), põka (traktor), bagi (bagr tsehhi keeles ehk kopaga laadur), piip (mida need autod teevad), viiu-viiu (vilkuriga autod). Siis on veel piim (kuna meil käib tänavanurgas piimaauto, mis laulab:)), jää, tee, koka (ema koka koola:P), mämm-mämm, mamm (marjakrõpsud), maaga (mahl), pom (ploom), baaba (banaan), mõngi (mõngel), jaba (saba), jaapa (saapad), jape (jope), pöia pöia (kindad ehk pöial pöidla auku), ah-ah (kutsu) tita, mimmi (mõmmi), kaka (nii kaka kui ka kakao:)), kaa (tähendab nii raadiot, valgusfoori, tänavalaternat jms asju) ja gaa (tähendab palli ehk goal'i). Praegu ei tule rohkem meelde. Muidugi mina olen endiselt mama ja issi on tata. Kuigi ta ka ennast samastab tata-ga, sest kui küsida kes tegi või kelle kõht see on, siis vastus on ikka alati tata:). Aga üks pidev mõistatamine on viimasel ajal, et aru saada mida hetkel mulle räägitakse. Vahel näen näost, et olen täiesti valel teel ja mulle ei tasu üldse midagi rääkida:) Vahel õnneks saan aru ka:)
Kõige-kõige keerulisem on hetkel seda väikest härrat riidesse saada! No küll on tore joosta rõõmsa näoga eest ära, kui ema või isa sukkpükstega järel silkab ja härrat samal ajal palub, et too endale lubaks sukad jalga tõmmata. Aga hoia sa, kui siis härra kinni püütakse - siis on ebaõiglus ja pikalivisked või siis vähkremine süles ja karjed üle korteri! Ei saa heaga, ei saa halvaga, üldse kohe ei saa. Läbirääkimised ei toimi, sest kui ei taha siis ei taha! Toas nagu ka ei tahaks nüüd järgmised paar kuud istuda...
Isa on vahel väga pahur, kui on härraga hommikupooliku õues veetnud. Sest kuna härra nüüd vankrita õues käib ja eelkõige jalutab, siis enamasti otsustab ta kõige kaugemas paigas, et enam tema ei kõnni! Ei, tema tahaks hoopis ennast istuma asetada või selili visata tee peale! Mitte pahas tujus, vaid ise on väga õnnelik oma saavutuse üle! Sina ootad ja tema pikutab tee peal - kas pole mitte tore mäng! Ja kui siis teda püsti lähed tõstma, siis ega jalad on muutunud märkamatult makaronideks - ei kanna noh! Küll talle endale valmistab rõõmu see maailma toredaim mäng - oma vanemaid testida ja proovile panna. Ning muidugi, lõpuks lasta oma vanematel ennast süles tassida. Ja ma pean ütlema, et 2 korda päevas 15 kg väikest härrat kodutänavas süles tassida on ikka korralik trenn! Ramboema nagu ma olen, ma muidugi ei kurda;)
Lisaks need väiksed keeldumised ja tahtmised, mis päev läbi meie elu valitsevad... Aga eks meil tule ette ka koostööaltimaid hetki:)
Ning härra on hakanud sõnu õppima! Osad sõnad talle meeldivad eriti, osad on tema jaoks väga olulised! Need pole tüüpilised aitäh-palun-anna-tere sõnad - neid meie majas ei tunta. Meie majas räägitakse sõnu nagu buss, tambai (tramvaj tsehhi keeles ehk tramm), kombai (kombain eesti-tsehhi keeles), põka (traktor), bagi (bagr tsehhi keeles ehk kopaga laadur), piip (mida need autod teevad), viiu-viiu (vilkuriga autod). Siis on veel piim (kuna meil käib tänavanurgas piimaauto, mis laulab:)), jää, tee, koka (ema koka koola:P), mämm-mämm, mamm (marjakrõpsud), maaga (mahl), pom (ploom), baaba (banaan), mõngi (mõngel), jaba (saba), jaapa (saapad), jape (jope), pöia pöia (kindad ehk pöial pöidla auku), ah-ah (kutsu) tita, mimmi (mõmmi), kaka (nii kaka kui ka kakao:)), kaa (tähendab nii raadiot, valgusfoori, tänavalaternat jms asju) ja gaa (tähendab palli ehk goal'i). Praegu ei tule rohkem meelde. Muidugi mina olen endiselt mama ja issi on tata. Kuigi ta ka ennast samastab tata-ga, sest kui küsida kes tegi või kelle kõht see on, siis vastus on ikka alati tata:). Aga üks pidev mõistatamine on viimasel ajal, et aru saada mida hetkel mulle räägitakse. Vahel näen näost, et olen täiesti valel teel ja mulle ei tasu üldse midagi rääkida:) Vahel õnneks saan aru ka:)
kolmapäev, 17. oktoober 2012
Second year going :P
NIGHT TEST Prepare by obtaining a small cloth bag and fill it with 8 to 12 pounds of sand. Soak it thoroughly in water. At 8:00 PM begin to waltz and hum with the bag until 9:00 PM. Lay down your bag and set your alarm for 10:00 PM.Get up, pick up your bag, and sing every song you have ever heard. Make up about a dozen more and sing these too until 4:00 AM. Set alarm for 5:00 AM. Get up and make breakfast. Keep this up for 5 years. Look cheerful.
http://parents.berkeley.edu/jokes/parentingtest.html
pühapäev, 14. oktoober 2012
kirgi kütvad teemad ehk lapse söök ja lapse üksi jätmine
Kui tiiger sündis, siis ma esimesed kuud ikka aegajalt jälgisin teiste sama vanade laste tegemisi läbi interneti foorumite. Noh, detsembri- ja jaanuariemmed siis. Endal midagi küll kirjutada polnud, aega aegajalt oli huvitav lugeda, mida teised teevad. Lisatoidu andmiseni olid kõik foorumis suured sõbrannad, aga küll siis ühel hetkel läks kismaks alles ära! Lisatoidu teema pärast just. Kes andis lapsele liiga vara lisatoitu ning oli seetõttu halb ema, kes andis liiga valet toitu, kes ei teinud sööki ise valmis või kes pani liiga kiiresti mitu erinevat maitset ühte sööki kokku. Noh, lõpuks isegi mitu emmet lahkusid foorumist, sest tundsid ennast solvatuna. Ja muidugi ma mõistan neid, sest inimesed ikka päris karmilt ütlesid ja arvasid teadvat, mis teise lapsele parim on. Aga kas me tegelikult üldse keegi teame, mis on lapsele parim? Kas ta peab esimese asjana sööma lillkapsast või hoopis hirsiputru - ning on seal lõpuks suurt vahet?
Mis ei tähenda, et mul ka oma arvamust poleks söögi osas. Slovakkias söövad väga paljud lapsed mänguväljakul - igal teisel on valge sai käes, mida ta seal nosib. Lisaks paljudel ka kommipakid. Pidevalt kuulen, et laps kodus ei taha süüa ja seepärast söödetakse teda õues, aga kui talle mänguväljakul suhkruga moosipalli antakse ja kodus suppi pakutakse, siis ehk seepärast ei tahagi? Pole muidugi minu asi öelda! Olen ka mina oma lapsele juba friikartulit ja pitsat andnud, mitte küll igapäevaselt, aga siiani on ta elus ja hea tervise juures ka. Aga küll võib inimeste eriarvamus alles tülisid ja probleeme tekitada!
Ning teine kirglik teema on siis lapse üksi jätmine. Mina olen lähtunud mõnedest loetud soovitustest, et last võib jätta nii mitmeks päevaks järjest üksi (vanavanemaga siis nt:)), kui vana ta on. Härrat siis üheks ööks. Ja ma olen seda teinud selle aasta jooksul 3 korda. Et olla oma kalli mehega kahekesi, et käia parima sõbranna pulmas. Nüüd olen kahelt emalt kuulnud, et nemad küll last nii vara üksi ei jätaks, et see on ju suur trauma talle! Ja tunnen enda sees kartust, et kas ma olen nüüd oma last traumeerinud? Ega ta ju seda välja ei näitaks, kuigi et oli nagu väga hea laps vanaemale olnud... Aga millal üldse on õige aeg teda jätta kellegi teise hoida? Ning kuidas siis teised lapsevanemad oma suhet mehega hoiavad? Kui nad ühekski ööks lapsest eemale ei julge minna, ning enamus ka magab lastega ühes toas, kui mitte ühes voodis. Kas see tõesti ei häiri suhet, selle kvaliteeti üldse, teiste lapsevanemate jaoks - olla päevad otsa lapse jaoks või lapsevanem? Kas kõigile teistele piisab ühest tunnist õhtul, mis järgneb lapse magamapanekule, et olla omaette? Mulle sellest ei piisa, aga ma ei taha ka last traumeerida!
Ning mida siis arvata neist vanematest, kes juba alla aastase hoida jätavad ning nädalaks Türki puhkama põrutavad? Kas nemad on ka kohutavad vanemad? Mille järgi me üldse neid hinnanguid anname - kas enda sisetunde või millegi tõelise, nn teaduspõhise?
Mis ei tähenda, et mul ka oma arvamust poleks söögi osas. Slovakkias söövad väga paljud lapsed mänguväljakul - igal teisel on valge sai käes, mida ta seal nosib. Lisaks paljudel ka kommipakid. Pidevalt kuulen, et laps kodus ei taha süüa ja seepärast söödetakse teda õues, aga kui talle mänguväljakul suhkruga moosipalli antakse ja kodus suppi pakutakse, siis ehk seepärast ei tahagi? Pole muidugi minu asi öelda! Olen ka mina oma lapsele juba friikartulit ja pitsat andnud, mitte küll igapäevaselt, aga siiani on ta elus ja hea tervise juures ka. Aga küll võib inimeste eriarvamus alles tülisid ja probleeme tekitada!
Ning teine kirglik teema on siis lapse üksi jätmine. Mina olen lähtunud mõnedest loetud soovitustest, et last võib jätta nii mitmeks päevaks järjest üksi (vanavanemaga siis nt:)), kui vana ta on. Härrat siis üheks ööks. Ja ma olen seda teinud selle aasta jooksul 3 korda. Et olla oma kalli mehega kahekesi, et käia parima sõbranna pulmas. Nüüd olen kahelt emalt kuulnud, et nemad küll last nii vara üksi ei jätaks, et see on ju suur trauma talle! Ja tunnen enda sees kartust, et kas ma olen nüüd oma last traumeerinud? Ega ta ju seda välja ei näitaks, kuigi et oli nagu väga hea laps vanaemale olnud... Aga millal üldse on õige aeg teda jätta kellegi teise hoida? Ning kuidas siis teised lapsevanemad oma suhet mehega hoiavad? Kui nad ühekski ööks lapsest eemale ei julge minna, ning enamus ka magab lastega ühes toas, kui mitte ühes voodis. Kas see tõesti ei häiri suhet, selle kvaliteeti üldse, teiste lapsevanemate jaoks - olla päevad otsa lapse jaoks või lapsevanem? Kas kõigile teistele piisab ühest tunnist õhtul, mis järgneb lapse magamapanekule, et olla omaette? Mulle sellest ei piisa, aga ma ei taha ka last traumeerida!
Ning mida siis arvata neist vanematest, kes juba alla aastase hoida jätavad ning nädalaks Türki puhkama põrutavad? Kas nemad on ka kohutavad vanemad? Mille järgi me üldse neid hinnanguid anname - kas enda sisetunde või millegi tõelise, nn teaduspõhise?
wheels on the bus
http://www.youtube.com/watch?v=nXq9hjhYmwM
See on tiigri lemmiklaul. Seda me kuulame iga päev, igas võimalikus versioonis. Seda ta laulab esimese asjana, kui üles ärkab ning seda laulu küsib tihti ka unelauluks. Buss, buss, buss! Niimodi, just. Ning rataste liikumist, uste lahti-kinni käimist ning muidugi tita nutmist teeb ta ise väga osavalt järgi.
Vähemalt on meil olemas etteaste jõuluvanale!
See on tiigri lemmiklaul. Seda me kuulame iga päev, igas võimalikus versioonis. Seda ta laulab esimese asjana, kui üles ärkab ning seda laulu küsib tihti ka unelauluks. Buss, buss, buss! Niimodi, just. Ning rataste liikumist, uste lahti-kinni käimist ning muidugi tita nutmist teeb ta ise väga osavalt järgi.
Vähemalt on meil olemas etteaste jõuluvanale!
lutt ja vanker
Kuna noormees läheneb juba vaikselt teise eluaasta täitumisele, tuleb ikka mõttesse, et peaks neist kahest olulisest asjast kuidagi lahti saama. Lutist ja vankrist siis. Aga kuidas - seda ma küll ei tea. Sest meie kodus ollakse neist sõltuvuses.
Lutiga veel varem sai, et üleval olles teda vaja ei olnud. Enam nii ei saa. Nüüd võiks see koguaeg suus tilbendada, kuigi õues veel saab ilma käidud. Muidu küsitakse iga sekund lutti (jaja-d), kuni ükskord selle ka prundiks ette saab.
Vanker on teine asi. Kui ometi saaks ainult vankris istuda ja ei peaks ise sammugi tegema. Aga ema ei luba! Ja kui vanker koju jätta siis noh, istumegi nii kaua asfaltil, kuni keegi härra süles koju tassib. Kui tema ikka otsustab, et enam ei jaksa, siis ei jaksagi. Ühe korra proovisime ja oleks ilmselt trammipeatusesse jäänudki, kui isa päästma poleks tulnud.
Seega käib koguaeg üks kavaldamine - loeme kõndides automarke või vaatame, kas näeme politseiautot, bussi või trammi; korjame kastaneid ja käbisid või vaatame puulehti; kõnnime trammipeatuseni või bussideni jalgsi jne. Aga miks ta niisama kõndida ei tahaks?
Ahjaa, sülle võtmine ja süles koju toomine pole meil variandiks. Ma isegi ei julge härrat kaalule panna, sest ta on nii hirmraske. Nagu minu kallis mees ütleb, olen ma rambonaine. Aga nii rambonaine ma veel ka pole, et teda süles õues tassida:)
Lutiga veel varem sai, et üleval olles teda vaja ei olnud. Enam nii ei saa. Nüüd võiks see koguaeg suus tilbendada, kuigi õues veel saab ilma käidud. Muidu küsitakse iga sekund lutti (jaja-d), kuni ükskord selle ka prundiks ette saab.
Vanker on teine asi. Kui ometi saaks ainult vankris istuda ja ei peaks ise sammugi tegema. Aga ema ei luba! Ja kui vanker koju jätta siis noh, istumegi nii kaua asfaltil, kuni keegi härra süles koju tassib. Kui tema ikka otsustab, et enam ei jaksa, siis ei jaksagi. Ühe korra proovisime ja oleks ilmselt trammipeatusesse jäänudki, kui isa päästma poleks tulnud.
Seega käib koguaeg üks kavaldamine - loeme kõndides automarke või vaatame, kas näeme politseiautot, bussi või trammi; korjame kastaneid ja käbisid või vaatame puulehti; kõnnime trammipeatuseni või bussideni jalgsi jne. Aga miks ta niisama kõndida ei tahaks?
Ahjaa, sülle võtmine ja süles koju toomine pole meil variandiks. Ma isegi ei julge härrat kaalule panna, sest ta on nii hirmraske. Nagu minu kallis mees ütleb, olen ma rambonaine. Aga nii rambonaine ma veel ka pole, et teda süles õues tassida:)
näperdamisekspert
Varem ma isegi ei teadnud, mis tähendab näperdamine. Milleks sellist sõna vaja on. Nüüd rakendatakse seda minu peal päevast päeva ning öösel tunnist tundi. Kuna meie kodus elabki näperdamisekspert.
Näperdamine tähendab pluusivarruka keerutamist, käe paitamist, käe sügamist ja patsutamist, käe sisse ajamist pluusivarrukast kuni pluusikaeluseni ning siis kaeluse keerutamist näppudega, pluusi sikutamist varrukast, ja kõik need muud meetodid mida ma isegi kirjeldada ei oska. Härra on selle "harrastuse" endale loonud, kui ta otsib turvalisust - näiteks päeval enne und on mõnus lutti imeda ja varrukat keerutada. Ning öösel tegeleb ta sellega vahel isegi rohkem, kui magamisega. Iga kord, kui noormees ärkab, peab keegi kohale minema ning oma varruka näperdada andma. Kuni uinumiseni. Mis vahel võtab ka 30 minutit. Ning isegi kaisus magades (mis on tavaline enamasti kella 11-7ni, sest oma voodis pole ju pooltki nii hea) toimub ka näperdamine. Ei piisa lutist, ei piisa paist. Ja hoia selle eest, et ema vahel dressipluuse selga paneb! Siis ei saa ju varrukat kätte! Ja siis on tüli majas:)
Näperdamine tähendab pluusivarruka keerutamist, käe paitamist, käe sügamist ja patsutamist, käe sisse ajamist pluusivarrukast kuni pluusikaeluseni ning siis kaeluse keerutamist näppudega, pluusi sikutamist varrukast, ja kõik need muud meetodid mida ma isegi kirjeldada ei oska. Härra on selle "harrastuse" endale loonud, kui ta otsib turvalisust - näiteks päeval enne und on mõnus lutti imeda ja varrukat keerutada. Ning öösel tegeleb ta sellega vahel isegi rohkem, kui magamisega. Iga kord, kui noormees ärkab, peab keegi kohale minema ning oma varruka näperdada andma. Kuni uinumiseni. Mis vahel võtab ka 30 minutit. Ning isegi kaisus magades (mis on tavaline enamasti kella 11-7ni, sest oma voodis pole ju pooltki nii hea) toimub ka näperdamine. Ei piisa lutist, ei piisa paist. Ja hoia selle eest, et ema vahel dressipluuse selga paneb! Siis ei saa ju varrukat kätte! Ja siis on tüli majas:)
laupäev, 13. oktoober 2012
laste riided ja jalanõud
Kuna täna sai härra endale 59,5 eurot maksvad sügise jalanõud, siis see väike postitus lihtsalt peab kirja saama.
Ma pole vist eales endale nii kalleid jalanõusid ostnud! Uskumatu, kuidas lapsevanemaid röövitakse; või siis ka mida lapsevanemad on nõus maksma oma lapse heaolu eest!
Vanemaid on ilmselt ka erinevaid, aga mina küll mõtlen, et kui ma Eestis oleks ja kui mul võimalus oleks, käiks ma kõigile oma lastega sõpradele nagu uni peale, et nad mulle oma vanu lapse talveriideid või jalanõusid laenaksid/müüksid vms. Ma annan endale aru, et paljudele tegelikult ei meeldi seda teha - nad tahavadki oma lapse asju ainult ise kasutada ja järgmiste laste jaoks alles hoida. Ja minagi tahan paljud asjad alles hoida, aga pooleks aastaks kellelegi midagi laenata - see teeks mulle ainult rõõmu! Sest pidevalt osta ja osta (nagu me siin hetkel teeme) - on täiesti üle mõistuse. Pooleks aastaks, kui sedagi, ning uskumatute hindade eest.
Ning jah, odavamalt saab ju ka, aga kuna mul on järjest olnud mitu pettumust odavate lasteasjadega (kergkäru, lapse sandaalid ning lapse tossud), siis ei aitäh. Mis kasu on mul kärust, mis pidevalt ühes suunas tahab minna, trammis ümber võib kukkuda ning mida jalakäijate teelegi tõsta ei saa? Või sandaalidest, mis punased randid jalale jätavad? Või tossudest, kus lapse jalad higistavad ning kuhu iga veepiisk tee sisse leiab? Raisatud raha, mille eest midagi kvaliteetset saanud oleks!
Nii et lasteasjade tootjad peavad pidu, kui mina aina proovin ja vastupidavaid asju endale otsin!
Aga kui midagi kiita, siis see on ikka meie Gesslein vanker ning esimesel aastal oli ka Manduca kõhukott. Suurepärased, igapäevased, kvaliteetsed ning vajalikud asjad. Peale mitusadat või isegi tuhandet kasutamist ikka sama head. Soovitan!
ilm ja lapsed
Slovakkia on selline imeline riik, kus 90% päevadest paistab päike. Särav, kollane, soe päike. Tegelikult ilmselt isegi rohkem, kui 90% päevadest, aga ega ma seda mõõtnud ei ole. Suvel on see raske taluda, kuna tuul puhub siin harva ning siis ongi päevane temperatuur 35-40 kraadi. Esimesel aastal härra sellest muidugi ei hoolinud ning soovis ikka kõik oma uned vankris teha, mistõttu otsisime kolm või neli korda päevas puualuseid varje, kus see kuumus ära taluda. Teisel suvel härra sellest ka ei hoolinud ning otsisime varjualuseid mänguväljakuid, kus see kuumus ära taluda.
Aga ülejäänud kolm aastaaega on suurepärased. Praegu näiteks, oktoobri keskel, on päeval õues keskmiselt 14-15 kraadi. Vahel ka 20 kraadi. Vahel ka 10 kraadi. Meie käime ikka 2 korda päevas õues, mõlemal korral umbes 2 tundi oleme seal. Aga nüüd, kui õues on "kõigest" 14 kraadi, on mänguväljakud tühjad. Kus on Slovakkide lapsed? Kas nad on kõik saabunud nädalast ühinenud erinevate ringidega? Või hoitakse neid soojade toaseinte vahel? Ühte isa nägime korra ka mänguväljakul, kes pintsaku väel ja hiigelsuure mänguautoga sinna saabus. Ei olnud autost abi ühtki ja 15 minuti pärast viidi laps koju tagasi, sest isa lõdises ja vabises nagu puuleheke. Aga mind nähes naerdakse, sest mina olen kaheks tunniks õuesolekuks valmistunud sõrmikute ja mütsiga:)
Aga A-le meeldib praegu väga õues olla! Talle meeldib, et pole kuum, meeldivad tühjad mänguväljakud ning meeldib muidugi ka porilompe näha, katsuda ja nende sees hullata. Viimastega muidugi meil väga ei vea, sest vihma sajab ehk kord kahe nädala peale? Või isegi kuu peale? Enamasti veel öösiti, ning päevaks on enamus ära kuivanud.
Aga kas me Eesti kliimas ka vastu peaks? Ja mida üldse Eesti lapsed vihmase ja tuulise ilmaga teevad? Seda ma veel ei tea:)
Aga ülejäänud kolm aastaaega on suurepärased. Praegu näiteks, oktoobri keskel, on päeval õues keskmiselt 14-15 kraadi. Vahel ka 20 kraadi. Vahel ka 10 kraadi. Meie käime ikka 2 korda päevas õues, mõlemal korral umbes 2 tundi oleme seal. Aga nüüd, kui õues on "kõigest" 14 kraadi, on mänguväljakud tühjad. Kus on Slovakkide lapsed? Kas nad on kõik saabunud nädalast ühinenud erinevate ringidega? Või hoitakse neid soojade toaseinte vahel? Ühte isa nägime korra ka mänguväljakul, kes pintsaku väel ja hiigelsuure mänguautoga sinna saabus. Ei olnud autost abi ühtki ja 15 minuti pärast viidi laps koju tagasi, sest isa lõdises ja vabises nagu puuleheke. Aga mind nähes naerdakse, sest mina olen kaheks tunniks õuesolekuks valmistunud sõrmikute ja mütsiga:)
Aga A-le meeldib praegu väga õues olla! Talle meeldib, et pole kuum, meeldivad tühjad mänguväljakud ning meeldib muidugi ka porilompe näha, katsuda ja nende sees hullata. Viimastega muidugi meil väga ei vea, sest vihma sajab ehk kord kahe nädala peale? Või isegi kuu peale? Enamasti veel öösiti, ning päevaks on enamus ära kuivanud.
Aga kas me Eesti kliimas ka vastu peaks? Ja mida üldse Eesti lapsed vihmase ja tuulise ilmaga teevad? Seda ma veel ei tea:)
unest
Mõned asjad peavad olema lihtsalt talletatud järeltulevatele põlvedele (või endale hilisemaks tarbeks) ja minu peas on juba kuu aega kummitanud üks laul. Sõnad panen kirja, aga viisi võib ise juurde mõelda.
Ikka me ei maga
ikka me ei maga
ikka me ei maga
öö läbi
kordus, veel kord ja veel kord.
Ikka me ei maga
ikka me ei maga
ikka me ei maga
öö läbi
kordus, veel kord ja veel kord.
kolmapäev, 5. september 2012
veel liivakastist
Meil oli täna mitu väga ebameeldivat juhtumist liivakastis (ehk mänguväljakul), et need teemad ikka veel tekitavad küsimusi minu peas. Kuidas oleks õige käituda? Mida peaks tegema ja lapsele seal õpetama? Milline lähenemine oleks parim?
Liivakasti ääres kohtuvad kõik erinevad kasvatusstiilid. Ja neid on vist sama palju, kui emasidki. Igal ühel oma nägemus ja oma kasvatus, omad soovid ja ootused ning käitumismustrid. Ja Slovakkia liivakastikultuur erineb Eesti omast selles mõttes ilmselt oluliselt, et siin on see "kõik on kõigi oma" ikka väga juurdunud. Ja mulle see lihtsalt ei sobi! Väga mitmel põhjusel. Näiteks tänane päev.
Läksime liivakasti rattaga. A jätkas rattasõitu ka liivakasti ümber. Tuli üks poiss, temast veidi vanem (rääkis vähemalt, muidu ei tea tema vanust). Tahtis ka A rattaga sõita. A aga tahtis ise sõita oma rattaga. Poiss ei jätnud jonni, kõndis tema kõrval, pani käed ratta lenksule (no tegemist on umbes plastmassist jooksurattaga, Eestis pole need väga popid, aga siin enamus üle aastaseid siis istuvad taoliste rataste peal ja lükkavad ennast nendega jalgadega edasi). Ühel hetkel hakkas A-d isegi jälitama ja A hakkas kartma. Hirmust hakkas ta eriti kiiresti sõitma ning oleks peaaegu autoteele sõitnud (mis on liivakastist ikka paarikümne meetri kaugusel). Mina jooksin järel ja karjusin, et ta peatuks, poiss jooksis A järel, et ratast saada - teise poisi ema istus rahulikult pingil sõbrannaga. Poiss tahtis vahetust teha, pakkus meile pidevalt oma autot, aga A ei olnud vahetusest huvitatud. Ühesõnaga - poiss on harjunud, et kui annan midagi, siis ka saan seda mida tahan - ja seekord ei saanud. Ja see ei sobinud talle. Ühel hetkel, kui A sõidust ära tüdines ja poiss selle ratta peale sai, hakkas ta poolmeelega A-le otsa sõitma (no kes teab, kui meelega 2-aastane oma asju teeb, ikka proovib, et kas tohib või mitte, kui tahtmine on). Ikka külje pealt või eest, kus iganes A ka oli. Poisi ema oli ikka seal, kus varemgi, polnud tal ühtegi kommentaari ka selles osas.
Samal ajal, samal mänguväljakul kiusas ka üks A vanune tüdruk (kuskil 1,5-2 aasta vahel) ühte poissi - lõi teda, viskas teda mänguasjadega, ja mida emad tegid - vaatasid pealt ja ajasid juttu! Poiss karjus eiei ja tüdruk aga jätkast kiusu.
See tuletab mulle vägisi meelde Gordoni perekooli raamatut, kus oli kirjas laste omavaheliste tülide lahendamisest "erapooletuks" jäämine. Ehk siis, et las lapsed lahendavad ise oma tülid - neil on selleks oskused olemas. Vanem kas ei tee välja, või siis esitab lihtsalt suunavaid küsimusi (ala ma näen, et te tahate mõlemad selle rattaga mängida, mida me teha võiks, et te mõlemad rahul oleksite?). Noh, umbes nii. Kõnelevate laste puhul ehk isegi toimib, aga kuidas need "poolkõnelejad" peaksid ise omavahel siis asju klaarima? Tõugeldes, asju käest ära võttes, karjudes? Suurema või vanema õigusega? Vägivallaga?
Järgmisel mänguväljakul sarnased probleemid. Lahkudes korraks liivakastist ja jättes oma asjad sinna, olid need tagasi tulles omastatud teiste laste poolt. A aga tahtis oma traktorit. Läks seda teiselt poisilt tagasi võtma, aga too muidugi ei tahtnud anda. Lükkas aga A-d ja keeldus seda tagastamast. A nuttis pisarad silmis, aga ma isegi ei tea, kus selle poisi vanemad olid. Mina ei läinud ka seekord vägivaldselt seda talt tagasi võtma, sest ükskord olen seda võõra lapsega teinud ja selle kisa peale jooksid ka "kadunud" vanemad kohale oma lapsukest lohutama. Jätsime siis traktori poisile ja vaatasime ise teisi asju. Mõne aja pärast poiss viskas traktori meie juurde.
Ühel hetkel oli see aga jälle keset liivakasti ning kui A seda tagasi tooma läks, jooksis kohale uus poiss, kes jällegi tõuklema hakkas ja selle A käest ära kiskus. Tema enda mänguasja! A-l jälle nutt ja pisarad, seekord õnneks oli seal ka teine isa, kes käskis traktori tagasi anda. Viisime traktori vankrisse ära, sest ilmselgelt ei saa me seda üldse liivakastis välja võttagi, ilma et mingid probleemid tekiksid! Nii palju siis meie mänguasjadest!
Minul aga mitmed mõtted. Esiteks, kui Slovakid ise ilmselt arvavad, et kõik mänguasjad liivakastis on ühised ja jagame kõike lähenemine on lastele tore (selles mõttes on, et koguaeg on ju uued asjad, millega mängida ja üldiselt lastele meeldib, välja arvatud siis väiksematele), siis kui palju on ka koguaeg skandaale! Kelleltki võetakse käest midagi ära; kellelegi ei taheta tema asja tagasi anda - koguaeg käib üks võitlus ja kisa ja nutt! Ja vägivald, mida õpitakse! A on juba praktiseerinud väljaspool mänguväljakut väiksemalt lapselt asja ära võtmist - kas ta oleks seda teinud ka siis, kui temalt kunagi poleks midagi ära võetud käest? Kas see lähenemine, et las lapsed ise lahendavad oma asju, ikka toimib? Jah toimib küll kuidagi, aga kas ka õiglaselt? Ja kas laste mänguväljakul on vaja õiglust või tulebki õiglus ja õigus alles vanemana teemaks? Et lapsed peavadki jagama ja loovutama ja sõna kuulama, kuni nad siis muid asju tegema peavad hakkama?
Kas ta üldse õpib praegu seal mänguväljakul midagi positiivset? Seda küll, et tore on teiste asju vaadata, aga kõik muu? Et oma asju pean andma kui teised tahavad, oma asju ei saa tagasi, kui neid tagasi tahan - mulle tundub, et ta justkui kaotab siis üldse kontrolli selle üle, kes on tema "mina", mis on tema "oma", mida ta võib ja ei või, millele tal on õigus. Ja minu arust just seda ta praegu arenguliselt vajab - seda "minu oma", mitte midagi muud. Noh, raamatute järgi vajab ta muidugi ka praegu seda, ma ise nii tark ka ei ole:)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et huvitav kumb lähenemine on parem lastele? Kas see, et igaüks mängib oma asjadega või siis tõesti see, et kõik siin on meie kõigi oma ja kasutada? Sest lasteaias nagunii on - aga kui vanalt see tegelikult lapsele sobib? Ja ehk kodus või oma asjadega õues olles ei pea olema?
Lõpuks muidugi kasvavad kõik lapsed suureks, ühel või teisel viisil.
Liivakasti ääres kohtuvad kõik erinevad kasvatusstiilid. Ja neid on vist sama palju, kui emasidki. Igal ühel oma nägemus ja oma kasvatus, omad soovid ja ootused ning käitumismustrid. Ja Slovakkia liivakastikultuur erineb Eesti omast selles mõttes ilmselt oluliselt, et siin on see "kõik on kõigi oma" ikka väga juurdunud. Ja mulle see lihtsalt ei sobi! Väga mitmel põhjusel. Näiteks tänane päev.
Läksime liivakasti rattaga. A jätkas rattasõitu ka liivakasti ümber. Tuli üks poiss, temast veidi vanem (rääkis vähemalt, muidu ei tea tema vanust). Tahtis ka A rattaga sõita. A aga tahtis ise sõita oma rattaga. Poiss ei jätnud jonni, kõndis tema kõrval, pani käed ratta lenksule (no tegemist on umbes plastmassist jooksurattaga, Eestis pole need väga popid, aga siin enamus üle aastaseid siis istuvad taoliste rataste peal ja lükkavad ennast nendega jalgadega edasi). Ühel hetkel hakkas A-d isegi jälitama ja A hakkas kartma. Hirmust hakkas ta eriti kiiresti sõitma ning oleks peaaegu autoteele sõitnud (mis on liivakastist ikka paarikümne meetri kaugusel). Mina jooksin järel ja karjusin, et ta peatuks, poiss jooksis A järel, et ratast saada - teise poisi ema istus rahulikult pingil sõbrannaga. Poiss tahtis vahetust teha, pakkus meile pidevalt oma autot, aga A ei olnud vahetusest huvitatud. Ühesõnaga - poiss on harjunud, et kui annan midagi, siis ka saan seda mida tahan - ja seekord ei saanud. Ja see ei sobinud talle. Ühel hetkel, kui A sõidust ära tüdines ja poiss selle ratta peale sai, hakkas ta poolmeelega A-le otsa sõitma (no kes teab, kui meelega 2-aastane oma asju teeb, ikka proovib, et kas tohib või mitte, kui tahtmine on). Ikka külje pealt või eest, kus iganes A ka oli. Poisi ema oli ikka seal, kus varemgi, polnud tal ühtegi kommentaari ka selles osas.
Samal ajal, samal mänguväljakul kiusas ka üks A vanune tüdruk (kuskil 1,5-2 aasta vahel) ühte poissi - lõi teda, viskas teda mänguasjadega, ja mida emad tegid - vaatasid pealt ja ajasid juttu! Poiss karjus eiei ja tüdruk aga jätkast kiusu.
See tuletab mulle vägisi meelde Gordoni perekooli raamatut, kus oli kirjas laste omavaheliste tülide lahendamisest "erapooletuks" jäämine. Ehk siis, et las lapsed lahendavad ise oma tülid - neil on selleks oskused olemas. Vanem kas ei tee välja, või siis esitab lihtsalt suunavaid küsimusi (ala ma näen, et te tahate mõlemad selle rattaga mängida, mida me teha võiks, et te mõlemad rahul oleksite?). Noh, umbes nii. Kõnelevate laste puhul ehk isegi toimib, aga kuidas need "poolkõnelejad" peaksid ise omavahel siis asju klaarima? Tõugeldes, asju käest ära võttes, karjudes? Suurema või vanema õigusega? Vägivallaga?
Järgmisel mänguväljakul sarnased probleemid. Lahkudes korraks liivakastist ja jättes oma asjad sinna, olid need tagasi tulles omastatud teiste laste poolt. A aga tahtis oma traktorit. Läks seda teiselt poisilt tagasi võtma, aga too muidugi ei tahtnud anda. Lükkas aga A-d ja keeldus seda tagastamast. A nuttis pisarad silmis, aga ma isegi ei tea, kus selle poisi vanemad olid. Mina ei läinud ka seekord vägivaldselt seda talt tagasi võtma, sest ükskord olen seda võõra lapsega teinud ja selle kisa peale jooksid ka "kadunud" vanemad kohale oma lapsukest lohutama. Jätsime siis traktori poisile ja vaatasime ise teisi asju. Mõne aja pärast poiss viskas traktori meie juurde.
Ühel hetkel oli see aga jälle keset liivakasti ning kui A seda tagasi tooma läks, jooksis kohale uus poiss, kes jällegi tõuklema hakkas ja selle A käest ära kiskus. Tema enda mänguasja! A-l jälle nutt ja pisarad, seekord õnneks oli seal ka teine isa, kes käskis traktori tagasi anda. Viisime traktori vankrisse ära, sest ilmselgelt ei saa me seda üldse liivakastis välja võttagi, ilma et mingid probleemid tekiksid! Nii palju siis meie mänguasjadest!
Minul aga mitmed mõtted. Esiteks, kui Slovakid ise ilmselt arvavad, et kõik mänguasjad liivakastis on ühised ja jagame kõike lähenemine on lastele tore (selles mõttes on, et koguaeg on ju uued asjad, millega mängida ja üldiselt lastele meeldib, välja arvatud siis väiksematele), siis kui palju on ka koguaeg skandaale! Kelleltki võetakse käest midagi ära; kellelegi ei taheta tema asja tagasi anda - koguaeg käib üks võitlus ja kisa ja nutt! Ja vägivald, mida õpitakse! A on juba praktiseerinud väljaspool mänguväljakut väiksemalt lapselt asja ära võtmist - kas ta oleks seda teinud ka siis, kui temalt kunagi poleks midagi ära võetud käest? Kas see lähenemine, et las lapsed ise lahendavad oma asju, ikka toimib? Jah toimib küll kuidagi, aga kas ka õiglaselt? Ja kas laste mänguväljakul on vaja õiglust või tulebki õiglus ja õigus alles vanemana teemaks? Et lapsed peavadki jagama ja loovutama ja sõna kuulama, kuni nad siis muid asju tegema peavad hakkama?
Kas ta üldse õpib praegu seal mänguväljakul midagi positiivset? Seda küll, et tore on teiste asju vaadata, aga kõik muu? Et oma asju pean andma kui teised tahavad, oma asju ei saa tagasi, kui neid tagasi tahan - mulle tundub, et ta justkui kaotab siis üldse kontrolli selle üle, kes on tema "mina", mis on tema "oma", mida ta võib ja ei või, millele tal on õigus. Ja minu arust just seda ta praegu arenguliselt vajab - seda "minu oma", mitte midagi muud. Noh, raamatute järgi vajab ta muidugi ka praegu seda, ma ise nii tark ka ei ole:)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et huvitav kumb lähenemine on parem lastele? Kas see, et igaüks mängib oma asjadega või siis tõesti see, et kõik siin on meie kõigi oma ja kasutada? Sest lasteaias nagunii on - aga kui vanalt see tegelikult lapsele sobib? Ja ehk kodus või oma asjadega õues olles ei pea olema?
Lõpuks muidugi kasvavad kõik lapsed suureks, ühel või teisel viisil.
20 kuud
Kõik tegemised tunduvad nii loomulikud, et keeruline on midagi erilist üldse välja tuua. Peale sõnade. Ega need sõnad väga tulla ei taha. Ja miks vajagi, kui ema ju kõike öhhe ja ähhe mõistab? Lisaks saab sõrmega nii kaua osutada ja ähhitada, kuni lõpuks ka ema mõistab, et jah, seal on lennuk või aa, sa tahad õuna!
Aga et ilusasti dokumenteeritud oleks, siis sõnad on tulnud järgmiselt.
Kõigepealt siis mama ja tata ehk tsehhi keelsed ema ja isa. Need õpetas T kavalalt A-le selgeks, vaadates igal hetkel A-ga omaette olles mitte just lastele sobivat tsehhi keelset muusikavideot, mille pealkiri on ka Mama a Tata. Noh umbes, et ema joob ja isa rokib ja mis nad siis kõike veel ei tee, need ema ja isa:P Aga igatahes tänu sellele räägib A siiani meiega ainult, kui mama ja tataga. Emmest-issist pole juttugi.
Neile lisandus mingi hetk siis gaa (goal), mis tähistab palli. Tuleb tunnistada, et aegajalt on keeruline vahet teha gaal (pallil) ja kaal (raadiol) ja kakaal (kaka) või isegi muudel kaa-del, mis ka midagi võivad tähistada. Siis on muidugi prmmprmm, mis on auto ja põka, mis on traktor. Prmmprmm võib olla ka tramm. Ja esimene eesti keelne sõna, mis viimased nädalad on tihti kasutusel, on buss. Küll see tuleb ilusasti välja - buss! Meil on muidugi bussipeatus ka sobivalt ligidal, et iga päev neid busse vaatamas käia. Ja buss tähistab ka bussipeatuse märki. Siis on veel jajaa, mis tähendab lutti ning mämm-mämm, mis tähendab suurt nälga. See on meil tihti kodus. Ja noh, paa on pusle, aeae on kiisu ja muud praegu ei tulegi meelde.
Päevakava on endine - 7.30 ajal üles, 1 ajal lõunaunele ja 9 ööunne. Vahepeale mahub 2 korda õueskäimist ning muud tegevused. Siiani pole olnud ööd, kus A ei ärkaks kordagi üles. Süvenenud on lutisoov (mida härra ärrituseks talle ainult uneajal antakse) ja vajadus magama jäädes magamapanejat näperdada, ehk siis pluusivarrukat kiskuda, näppudega trummeldada, silitada ja katsuda kätt jms.
Hetkel on väga omandihimuline, tema käest ei tohi ühtegi asja ära võtta ja teistelt võtaks ka hea meelega nende asjad ära. Keeruline on teiste laste seltskonnas hetkel olla, aga sellest kasvavad kõik lapsed välja (nii raamatud ütlevad!:)). ISE on ka väga oluline - käest kinni ei taha hoida, paljusid palutud asju ka ei tahaks nagu väga teha aegajalt. Siiski enamasti saame jutule ja asjad tehtud. Hambapesu käib kergemini, kui varem. Ainult söögiga mäng on selline asi hetkel, millest tahaks lahti saada. Ja söögi valimine ka muidugi. Kannatlikkust tuleb aina kasvatada ja kasvatada (minul!), siis saame oma päevadega ilma konfliktideta ühele poole.
Aeg on ka selline, et olen pidanud rohkem mõtlema oma seisukohtadele karistuse-kasvatuse-õpetamise valdkonnas. Midagi suurt pole välja mõelnud, karistamist siiani ei poolda ja õpetamise jaoks on justkui vara. Kasvatada aga veidi ikka tahaks, muidu kasvab ehk metsa poole?:) Noh, kasvavad muidugi ise ka, aga vabakasvatust kui sellist ka väga ei poolda. See teiste inimeste häirimine ja segamine just mulle ei meeldi, olen küll näinud lapsi, kes lennukis eesistet jalgadega taovad või toitu loobivad ja seetõttu tahaks nagu ise teisiti saada. Aga näe, ei tule praegu ka see kasvatamine välja!
Seega laveerime seal kuskil vahepeal. Proovin sõnadega, seletustega või kurja häälega, käime üheskoos teises toas rahunemas või A lahkub laua tagant, aga siiani see on justkui tulemuseta.
Ka on A muutunud väga tähelepanujanuseks ja ei luba emal-isal omavahel rääkida - hakkab kohe kõva häälega kisama/karjuma. Ja see harjumus on väga visa kaduma - siiani pole ükski meetod toiminud, et sellest lahti saada.
Selline on see meie kallis 20 kuune:)
Aga et ilusasti dokumenteeritud oleks, siis sõnad on tulnud järgmiselt.
Kõigepealt siis mama ja tata ehk tsehhi keelsed ema ja isa. Need õpetas T kavalalt A-le selgeks, vaadates igal hetkel A-ga omaette olles mitte just lastele sobivat tsehhi keelset muusikavideot, mille pealkiri on ka Mama a Tata. Noh umbes, et ema joob ja isa rokib ja mis nad siis kõike veel ei tee, need ema ja isa:P Aga igatahes tänu sellele räägib A siiani meiega ainult, kui mama ja tataga. Emmest-issist pole juttugi.
Neile lisandus mingi hetk siis gaa (goal), mis tähistab palli. Tuleb tunnistada, et aegajalt on keeruline vahet teha gaal (pallil) ja kaal (raadiol) ja kakaal (kaka) või isegi muudel kaa-del, mis ka midagi võivad tähistada. Siis on muidugi prmmprmm, mis on auto ja põka, mis on traktor. Prmmprmm võib olla ka tramm. Ja esimene eesti keelne sõna, mis viimased nädalad on tihti kasutusel, on buss. Küll see tuleb ilusasti välja - buss! Meil on muidugi bussipeatus ka sobivalt ligidal, et iga päev neid busse vaatamas käia. Ja buss tähistab ka bussipeatuse märki. Siis on veel jajaa, mis tähendab lutti ning mämm-mämm, mis tähendab suurt nälga. See on meil tihti kodus. Ja noh, paa on pusle, aeae on kiisu ja muud praegu ei tulegi meelde.
Päevakava on endine - 7.30 ajal üles, 1 ajal lõunaunele ja 9 ööunne. Vahepeale mahub 2 korda õueskäimist ning muud tegevused. Siiani pole olnud ööd, kus A ei ärkaks kordagi üles. Süvenenud on lutisoov (mida härra ärrituseks talle ainult uneajal antakse) ja vajadus magama jäädes magamapanejat näperdada, ehk siis pluusivarrukat kiskuda, näppudega trummeldada, silitada ja katsuda kätt jms.
Hetkel on väga omandihimuline, tema käest ei tohi ühtegi asja ära võtta ja teistelt võtaks ka hea meelega nende asjad ära. Keeruline on teiste laste seltskonnas hetkel olla, aga sellest kasvavad kõik lapsed välja (nii raamatud ütlevad!:)). ISE on ka väga oluline - käest kinni ei taha hoida, paljusid palutud asju ka ei tahaks nagu väga teha aegajalt. Siiski enamasti saame jutule ja asjad tehtud. Hambapesu käib kergemini, kui varem. Ainult söögiga mäng on selline asi hetkel, millest tahaks lahti saada. Ja söögi valimine ka muidugi. Kannatlikkust tuleb aina kasvatada ja kasvatada (minul!), siis saame oma päevadega ilma konfliktideta ühele poole.
Aeg on ka selline, et olen pidanud rohkem mõtlema oma seisukohtadele karistuse-kasvatuse-õpetamise valdkonnas. Midagi suurt pole välja mõelnud, karistamist siiani ei poolda ja õpetamise jaoks on justkui vara. Kasvatada aga veidi ikka tahaks, muidu kasvab ehk metsa poole?:) Noh, kasvavad muidugi ise ka, aga vabakasvatust kui sellist ka väga ei poolda. See teiste inimeste häirimine ja segamine just mulle ei meeldi, olen küll näinud lapsi, kes lennukis eesistet jalgadega taovad või toitu loobivad ja seetõttu tahaks nagu ise teisiti saada. Aga näe, ei tule praegu ka see kasvatamine välja!
Seega laveerime seal kuskil vahepeal. Proovin sõnadega, seletustega või kurja häälega, käime üheskoos teises toas rahunemas või A lahkub laua tagant, aga siiani see on justkui tulemuseta.
Ka on A muutunud väga tähelepanujanuseks ja ei luba emal-isal omavahel rääkida - hakkab kohe kõva häälega kisama/karjuma. Ja see harjumus on väga visa kaduma - siiani pole ükski meetod toiminud, et sellest lahti saada.
Selline on see meie kallis 20 kuune:)
esmaspäev, 27. august 2012
(Slovakkia) liivakastikultuur
Ma olen sellest nii kaua tahtnud kirjutada, aga kuidagi pole sinnamaani jõudnud. Aga sellest ajast saadik, kui hakkasime oma päevi liivakastiäärtes ja mänguväljakutel veetma, on see teema minu peas keerelnud.
Ma olen jaganud liivakasti ääres käivad emad kolme gruppi:
- viisakad emad;
- kohandujad emad;
- lobisejad emad.
Igal ühel muidugi oma plussid ja miinused.
Esimesed on sellised vaiksemad ja rahulikumad, kes ISE tegelevad oma lapsega, mängivad temaga ning vaatavad tema järele. Samuti vaatavad, et laps teiste laste mänguasju ei kisuks ning kui ta neid tahab, siis paluvad teiselt lapselt (või tema emalt) lapsel endal seda küsida. Üldiselt aga ütlevad lapsele, et sul on OMA asjad ja mängi palun nendega. Ning ei lase lapsel võõraid asju kiskuda (ning ootavad sama suhtumist ka teistelt lastelt). Kui laps on mänguasju laenanud, siis alati paluvad lapsel need tagasi viia, kui ta enam nendega ei mängi. Nende laste ja emadega on kõige meeldivam ühel mänguväljakul koos olla.
Teine grupp ehk kohandujad on sellised, kes võivad olla nii ja naa. Üldiselt lubavad nad kohe oma lapse sinu lapse mänguasju vaatama, aga samas paluvad lapsel midagi võetud mänguasja asemele anda. Ehk siis teevad lapsed pidevalt vahetust (ma annan sulle oma traktori, kui sa mulle oma autot laenad). Üldiselt vaatavad, mida nende lapsed teevad. Tülisid ei juhtu, kui lapsele pidevalt selgitada, et teine laps mängib sinu asjadega, aga seetõttu saad sina jälle tema asjadega mängida. Emadele endile meeldib suhelda ning "laenamiste" käigus tihti ka alustavad vestlust. Enamasti pole ka nendega probleeme, ainult lapsel võib olla keeruline orienteeruda maailmas, kus vahel toob teine laps mängimiseks oma mänguasjad, vahel aga ei tohi teise lapse asjadega mängida ning vahel hoopis teine laps kisub käest midagi ära.
Kolmas rühm ehk lobisejad on need, kes saadavad lapse liivakasti, aga ise istuvad lähedusse pingile ning hakkavad sõbrannadega rääkima või telefonis surfama või ajakirju lugema. Enamasti on nende lapsed juba suuremad (üle 3-aastased) ning ilmselt lasteaiakogemustega. Tihti tulevad nad lapsega mänguväljakule nii, et lapsel pole üldse mänguasju kaasas. Mis tähendab, et laps tuleb teiste (enamasti väiksemate) mänguasju endale mängimiseks võtma. Kuna ema pole sealsamas, siis aegajalt laps võtab teisel (eelkõige just väiksemal lapsel) mänguasja ka otse käest ära. Laenatud mänguasjad veetakse tihti mööda mänguväljakut laiali ning hiljem käid ise neid ära korjamas (ema ju ei näe, sest ta räägib telefoniga või tegeleb muude asjadega). Seega võid soovi korral ise võõrast last korrale kutsuda või siis vaadata ainult, et ta teistele haiget ja liiga ei teeks ning lasta tal "olla". Seda vist kutsutakse ka vabakasvatuseks?
Ilmselgelt on viimane rühm kõige ebameeldivam (mulle!). Ebameeldivam ka selles suhtes, et üks asi on käia oma mänguasju eiteakust kokku korjamas mänguväljakult lahkudes (lootes, et nad üldse ikka kõik sinna on jäetud), teine asi on oma asju võõralt lapselt käest sikutada, kui ta keeldub seda tagasi andmast ning siis pistab röökima, nagu sa oleksid teda tappa püüdnud (mille peale lobiseja-ema kohale jõuab ning oma väikest kannatajat lohutama hakkab).
Lisaks kui ma ühest küljest mõistan, et lapsed peavad õppima jagama, siis teisest küljest - kui mina millegagi mängin või midagi kasutan ise (näiteks praegu oma arvutit) ja keegi selle mu käest ära sikutaks (ning keegi vanem sealjuures ütleks, et õpi nüüd jagama), siis ma küll õpiksin sellest ainult viha ja frustratsiooni. Ning lisaks veel ebaõnne ja pettumist. Ehk siis et kes tugevam sellel õigus? Ja ma olen tihti mõelnud, et kas seda lapsed õpivadki lasteaias? Teistelt asjade ära võtmist näiteks? Või seda õpitakse hoopis kodus, kui on mitu õde-venda koos ja igaüks tahaks ühe ja sama asjaga mängida?
Ma saan aru ka, et 4-5-aastast last võib jätta rahulikult omaette mängima, talle pole vaja ise liivakooke teha või teda liuvälja trepi peal turvata - aga samas peaks iga ema ISE vastutama, et sinu suurem ja tugevam ja targem laps väiksematele liiga ei tee, nende asju ära ei võta, neid ei tõuka ning nendest ette ei trüki erinevate ühisasjade kasutamisel. Ma arvan, et pole võõraste emade asi võõraid lapsi korrale kutsuda (kui just tungiv vajadus pole), iga vanem vaatab ikka oma lapse järgi. Ilmselgelt on neid arvamusi on väga palju erinevaid.
Muidugi olen ma veel mõelnud, et kas need kogemused oleksid teistsugused Eestis elades selles osas, et siin ma ei suuda nende väikeste lastega ka suhelda (pole mul talle mõtet öelda, et ma ei räägi slovaki keelt, ta ju ei saa aru, et ta mingit erikeelt räägib). Aga nii palju, kui Õismäel suvel sai käidud, olid seal enamuses vene lapsed, kellega samasugused probleemid oleks. Ma ei suudaks ka vene keeles öelda, et ole hea tüdruk ja anna see kühvel nüüd tagasi või et palun mine ja too meie ämber sealt põõsa alt nüüd tagasi. Või kasvõi, et väike poiss mängib praegu selle ämbriga, ära võta seda tema käest ära.
Ühesõnaga, suurte asjade kõrval tühised mõtted, mida liivakastiäärel mõlgutada:)
Ma olen jaganud liivakasti ääres käivad emad kolme gruppi:
- viisakad emad;
- kohandujad emad;
- lobisejad emad.
Igal ühel muidugi oma plussid ja miinused.
Esimesed on sellised vaiksemad ja rahulikumad, kes ISE tegelevad oma lapsega, mängivad temaga ning vaatavad tema järele. Samuti vaatavad, et laps teiste laste mänguasju ei kisuks ning kui ta neid tahab, siis paluvad teiselt lapselt (või tema emalt) lapsel endal seda küsida. Üldiselt aga ütlevad lapsele, et sul on OMA asjad ja mängi palun nendega. Ning ei lase lapsel võõraid asju kiskuda (ning ootavad sama suhtumist ka teistelt lastelt). Kui laps on mänguasju laenanud, siis alati paluvad lapsel need tagasi viia, kui ta enam nendega ei mängi. Nende laste ja emadega on kõige meeldivam ühel mänguväljakul koos olla.
Teine grupp ehk kohandujad on sellised, kes võivad olla nii ja naa. Üldiselt lubavad nad kohe oma lapse sinu lapse mänguasju vaatama, aga samas paluvad lapsel midagi võetud mänguasja asemele anda. Ehk siis teevad lapsed pidevalt vahetust (ma annan sulle oma traktori, kui sa mulle oma autot laenad). Üldiselt vaatavad, mida nende lapsed teevad. Tülisid ei juhtu, kui lapsele pidevalt selgitada, et teine laps mängib sinu asjadega, aga seetõttu saad sina jälle tema asjadega mängida. Emadele endile meeldib suhelda ning "laenamiste" käigus tihti ka alustavad vestlust. Enamasti pole ka nendega probleeme, ainult lapsel võib olla keeruline orienteeruda maailmas, kus vahel toob teine laps mängimiseks oma mänguasjad, vahel aga ei tohi teise lapse asjadega mängida ning vahel hoopis teine laps kisub käest midagi ära.
Kolmas rühm ehk lobisejad on need, kes saadavad lapse liivakasti, aga ise istuvad lähedusse pingile ning hakkavad sõbrannadega rääkima või telefonis surfama või ajakirju lugema. Enamasti on nende lapsed juba suuremad (üle 3-aastased) ning ilmselt lasteaiakogemustega. Tihti tulevad nad lapsega mänguväljakule nii, et lapsel pole üldse mänguasju kaasas. Mis tähendab, et laps tuleb teiste (enamasti väiksemate) mänguasju endale mängimiseks võtma. Kuna ema pole sealsamas, siis aegajalt laps võtab teisel (eelkõige just väiksemal lapsel) mänguasja ka otse käest ära. Laenatud mänguasjad veetakse tihti mööda mänguväljakut laiali ning hiljem käid ise neid ära korjamas (ema ju ei näe, sest ta räägib telefoniga või tegeleb muude asjadega). Seega võid soovi korral ise võõrast last korrale kutsuda või siis vaadata ainult, et ta teistele haiget ja liiga ei teeks ning lasta tal "olla". Seda vist kutsutakse ka vabakasvatuseks?
Ilmselgelt on viimane rühm kõige ebameeldivam (mulle!). Ebameeldivam ka selles suhtes, et üks asi on käia oma mänguasju eiteakust kokku korjamas mänguväljakult lahkudes (lootes, et nad üldse ikka kõik sinna on jäetud), teine asi on oma asju võõralt lapselt käest sikutada, kui ta keeldub seda tagasi andmast ning siis pistab röökima, nagu sa oleksid teda tappa püüdnud (mille peale lobiseja-ema kohale jõuab ning oma väikest kannatajat lohutama hakkab).
Lisaks kui ma ühest küljest mõistan, et lapsed peavad õppima jagama, siis teisest küljest - kui mina millegagi mängin või midagi kasutan ise (näiteks praegu oma arvutit) ja keegi selle mu käest ära sikutaks (ning keegi vanem sealjuures ütleks, et õpi nüüd jagama), siis ma küll õpiksin sellest ainult viha ja frustratsiooni. Ning lisaks veel ebaõnne ja pettumist. Ehk siis et kes tugevam sellel õigus? Ja ma olen tihti mõelnud, et kas seda lapsed õpivadki lasteaias? Teistelt asjade ära võtmist näiteks? Või seda õpitakse hoopis kodus, kui on mitu õde-venda koos ja igaüks tahaks ühe ja sama asjaga mängida?
Ma saan aru ka, et 4-5-aastast last võib jätta rahulikult omaette mängima, talle pole vaja ise liivakooke teha või teda liuvälja trepi peal turvata - aga samas peaks iga ema ISE vastutama, et sinu suurem ja tugevam ja targem laps väiksematele liiga ei tee, nende asju ära ei võta, neid ei tõuka ning nendest ette ei trüki erinevate ühisasjade kasutamisel. Ma arvan, et pole võõraste emade asi võõraid lapsi korrale kutsuda (kui just tungiv vajadus pole), iga vanem vaatab ikka oma lapse järgi. Ilmselgelt on neid arvamusi on väga palju erinevaid.
Muidugi olen ma veel mõelnud, et kas need kogemused oleksid teistsugused Eestis elades selles osas, et siin ma ei suuda nende väikeste lastega ka suhelda (pole mul talle mõtet öelda, et ma ei räägi slovaki keelt, ta ju ei saa aru, et ta mingit erikeelt räägib). Aga nii palju, kui Õismäel suvel sai käidud, olid seal enamuses vene lapsed, kellega samasugused probleemid oleks. Ma ei suudaks ka vene keeles öelda, et ole hea tüdruk ja anna see kühvel nüüd tagasi või et palun mine ja too meie ämber sealt põõsa alt nüüd tagasi. Või kasvõi, et väike poiss mängib praegu selle ämbriga, ära võta seda tema käest ära.
Ühesõnaga, suurte asjade kõrval tühised mõtted, mida liivakastiäärel mõlgutada:)
kolmapäev, 18. aprill 2012
kahju, et õhtuks pea nii väsinud on
sest muidu oleks nii mõndagi kirjutada. Aga parimad, geniaalsed mõtted ja laused jäävad kahjuks siia samma minu pea sisse unustuste hõnga:)
Igatahes, meie päevi täidab nüüd trammivaatlus. Kui mina suundun lapsega mänguväljakule, siis tema suundub sealt otsejoones edasi trammide lõpp-peatusesse. Kus me veedame siis umbes nii tunnikese. Noh, vaatame seisvaid tramme, sõitvaid tramme, peatuvaid tramme ja noh, tramme:) Ja neid ikka iga paari minuti tagant sõidab, mis tähendab, et me ei suuda sealt lihtsalt lahkuda. Üks samm edasi ja kaks tagasi. Ja siis paar minutit niisama seismist. Ma arvan, et üsna pea kõik trammijuhid teavad meid, ehk hakkavad ka meile signaali laskma kui jälle meid seal näevad passimas? Lisaks oleme ilmselt tuttavad ka kuskil läheduses asuvatele "sotsiaalselt väsinud inimestele" ehk kodututele. Nad ka aegajalt seal samas lõpp-peatuse läheduses jälle välja ilmuvad. Aga samas, mida muud me peaksimegi tegema kui härraga elust rõõmu tundma? Ja kui see tähendab tema jaoks trammipargis jõlkumist, noh, siis teemegi seda!
Muidu veedame ka suurema osa päevast õues. Ma ei tea, Eestis oleks meil vist ikka päris raske kohaneda. Ilmaga! Sest no meil on ikka kolm aastaaega nagu pidev päikeseline kevad ja see on nii mõnus! Hommikul peale sööki läheme õue jalgpalli mängima ja rattaga sõitma, vahel käime ka bussipeatuses busse kaemas. Peale lõunauinakut trett mänguväljakule (loe trammiparki), ja vahel veel ka peale õhtusööki lähme maja taha aega veetma. Mõnus on! Ja pisike mees ka tundub rahul olevat oma eluga!
Muudest asjadest nii palju, et härra on väga tubli! Noh, kohe nagu igas mõttes. Õhtuti korjab oma mänguasjad ja paneb mänguasjakasti tuttu ära, muud laokil olevad asjad viib ka õigetesse kohtadesse (ala kaablid issi sahtlisse - pole vaja küsida muidugi, kes nad sealt välja kisub päeval). Oma mähkme viskab ise prügikasti, kui paluda. Noh, ma ilmselt olen kuulnud piisavalt seda, et laiskadel vanematel on virgad lapsed, seetõttu tuleb kõik olulised tarkused vara selgeks õpetada:) Kiigejärjekorras mänguväljakul ei jonni (tihti näen kuidas mõni laps ikka hüsteeriasse läheb, kui kohe-kohe kiigele ei pääse), mänguasju lubab teistel lastel ka võtta ilma skandaali tegemata (no võtaks küll tagasi, aga siiski võib ka ema süles istuda nii kaua kuni teine asja ära vaatab). Potil käib toas vabalt, ainult õues ja reisil on siis mähet vaja, ja öösel siis ka.
Kaks asja, mis ei sobi on trammisõit ja hambapesu. Esimesega saame hakkama toidu ja luti abiga, ehk siis sõit linna või linnast tagasi möödub süües või lutti imedes. Ega muidu niisama lutti enam pakuta, ainult magamaminekuks. Trammis siis ka võib:) Ja hambapesu... No ma ei tea küll kuidas me kunagi seda saame hakata rõõmsalt ja koos tegema. Võibolla kunagi mõni idee välgatab...
Lisaks eelnevale on muidugi tegu endiselt maailma armsaima lapsega!
Aga seda ööd, kus me enam mitu korda ei ärkaks, ootan ma siiani:)
kolmapäev, 28. märts 2012
peaaegu 15 kuud
Meie ellu on siginenud ELU. Mis tähendab seda, et me ei veedagi päevi härraga üksteist põrnitsedes. Mitte et me seda varem oleks teinud, aga nüüd me käime ja vahime ka teisi inimesi. Härra on rahul ja ema ka! (v.a. trammis 30 min istudes - siis härra nii väga rahul ei ole ja ema ka lõpuks enam mitte).
Ehk siis ema on nüüd rahvusvaheliste naiste klubi liige, käime kord nädalas emade-laste grupis mängutoas või mänguväljakul ja see on väga tore! Käisime ühe pisikese poisi aastast sünnipäeva koos tähistamas - nii hea on jälle inimestega suhelda ja olla kuskile Bratislavas ka kutsutud! Nädalavahetustel käime isaga koos linna peal - söömas ja mängutoas ja ema siis enamasti saab shopata:) Lisaks on laupäevane päev ISA päev kui ema saab oma aega ülikooli raamatukogus veeta - mis ka on tore, natukene muudest asjadest kui homne õhtusöök ja põrandapesu mõelda.
Vanaema käis ka külas, härra veetis seekord nädalavahetuse hoopis tema seltsis ja ka oli kõigil tore.
Muidu on päevakava umbes selline, et 7.30 üles, 8.30 eine, siis näo-käte-hammaste pesu, siis olenevalt päevast kas mäng toas või mänguväljak (liivakast ja beebikiik siis need peamised atraktsioonid), 11.30 ja 12 ajal lõunasöök, 1 ajal noormehel lõunauni ja emal raamatu lugemise aeg, 3-4 vahel uuesti mänguväljak ja toidushoping, siis õhtusöögi valmistamine ning 6-6.30 ajal õhtusöök. 8 endiselt tuled hämaraks, raadio kustu, 8.15 vann ja 8.30 voodisse. ja 8.45 magatakse.
Ja jälle päike paistab! Koguaeg! Mõnel päeval 21 kraadi päeval. No mis siis veel vaja?
kolmapäev, 22. veebruar 2012
1,1 aastat
Tulevikutarbeks paneme siis kirja, et:
- härra hakkas jälle magama 3 seinaga võrevoodis. Kuna ühel hetkel hakkas nõudma ema enda kõrvale ja ennast suurde voodisse juba kella 10st õhtul, siis sai selline otsus tehtud ja tundub, et nüüd on kõik õnnelikud. See draama, mis antud otsusele nädal aega eelnes, oli muidugi päris dramaatiline. Härra lõpuks arvas, et ta isegi ei peaks uinuma oma voodis, vaid ema kaisus. Ema jälle ei julgenud teda suurde voodisse üksi jätta. Ja nii me taidlesime seal, kuni eduka kompromissini. Nüüd aga asetab oma pea suurde voodisse kui tuju tuleb, vahel isegi ema padjale, ja siiani on lubatud jällegi emal vähemalt 11-ni õhtul üleval olla. Kauem pole ise proovinud:)
- öise magamise kiituseks tuleb öelda, et härra magab paremini kui aasta tagasi (oli ka aeg muidugi!), öösel paar korda tahab lutti, aga muidu pole häda. Magama läheb endiselt ilusasti, peale voodisse panekut uinub 5-15 minutiga. Ärkab endiselt 7-8 vahel.
- otsustas peale Blavasse naasmist hakata ühte und päevas tegema, ehk siis kasvas ühtäkki suureks. Muidugi ta ise võiks mõnel päeval vabalt ka 2 und teha, mis aga järeleproovitult tähendab õhtust magaminekut alles kell 10. Jah, seda enam ei tee. Kui üks uni, siis üks uni.
- oskab pai teha!:)
- saab aru palvetest, mida talle esitan. Ala viska see prügikasti, too see emmele, vii see kasti, vii see kööki, pane see siia. Ise ei ütle midagi. Vahel õiendab gaagaa teemadel, vahel sõidab prmmprmm autoga, vahel niisama jutustab igasuguseid asju, aga ei midagi eesti-tsehhi-inglise keelselt.
- naised mänguväljakul räägivad, et väga tõsine ja targa näoga härra on. Noh, sest meie käime endiselt mänguväljakul seismas, süles istumas ja vaatamas. Ega härra siis ise mängida taha, ta liiga suur selliste lapsikuste jaoks. Ma ikka lükkan teda kiigele, kus ju veidi aega veel võib olla ja vahel naeratatakse ka armulikult, aga üsna pea hakkab osutama oma vankrile ning suunama mind edasi liikuma.
- muidu vankris meeldib istuda, noh, kuskil 45 mintsa kannatab küll jalutada, rohkem pole proovinud.
- söögist kõlbab endiselt pasta ja kartul ja kaneelikukkel ja muud kättevõetavad toidud, vahel ikka lükkan mõne püreelaadsema asja ka sisse, et veidi liha või muud tervislikku kraami manustada. Kella 4-5 ajal on parim aega selliste asjade jaoks, siis võetakse tänulikult ka kurk või riisi-porgandikook vastu. Muidugi puuviljanormi täidab hea meelega, õun, banaan, marjad on ikka lemmikud.
- lemmikmäng on lükata mänguasju riiuli alla või teleka taha ja siis näidata mulle, et näe, mis juhtus! Tule võta ära! Ja kohe lükata uuesti. Mis see ema igavleb muidu!
- aga tubli ja sõnakuulelik on palju rohkem, kui varem! Saab rahulikult süüa teha, ei pea koguaeg süles enam tassima või seljakotti panema.
Ja homme tähistab vabariigi aastapäeva Viini saatkonnas!
Muud ei meenugi rohkem:)
esmaspäev, 13. veebruar 2012
argipäev
Väljavõtteid:
- T, palun tuleta mulle meelde, et meil on kartul WC poti taga, et ma seda sinna ei unustaks! (härra viskas sinna oma koorimata, pooleldi söödud kartuli, mille ta omastas kartulikoorimise ajal ning mida kohe ei saanud ära võtta, kuna parajasti olid käed kinni).
- A, palun ära söö rohkem pabersalvrätte (vastuseks saan näo, et meelega söön nüüd veel rohkem - mis sa sellega nüüd peale hakkad?)
- miks sa viskasid emme mobiiltelefoni põrandapesuvee ämbrisse? (õnneks oli tegu juba ülesöelnud telefoniga, aga miks küsimusele vastust muidugi ei tulnud)
- A, emmele ei meeldi õngitseda WC potist välja sinu poolt sinna visatud helkureid! Vastuseks tuli rõõmus prmmprmm
- kas sa tead kus su lutt on? Kas vaatame äkki on prügikastis? Kes selle sinna võis küll panna?
- A, kui sa enam süüa ei taha, siis anna see emmele, mitte ära viska põrandale laiali!
Umbes selline.
reede, 3. veebruar 2012
paus sai läbi
ehk Tiiger toodi tagasi Bratislavasse. Aga vahepeal oli tal nii palju toredaid seikluseid, sealhulgas siis jõul Prahas ning jõuluturul käik seljakotis (ja seal uinumine), kutsu Betynka, vanaema ja vanavanaema rõõmustamine Prahas, sünnipäev Põltsamaal, aastavahetuse südamerahus maha magamine, kelgusõit, lumekuhjad, kassi kius, vanaema, ristiema ja vanavanaema südamete rõõmustamine Eestis, teised pätud ja pätajalad ja rõõmurullid (ehk tulevased mängukaaslased) jne jne. Ja no ema südamel oli veel rohkem rõõme - eelkõige siis olla ka natukene rohkem seltskonnas ja näha jälle kõiki toredaid ja veeltoredamaid oma eale sobivaid mängukaaslaseid:)!
Ja peale tagasisõitu, mis läks üllatavalt ilusasti, otsustas härra, et aeg on suureks kasvada ja läks üle ühele unele päevas.
Ja hambaread siis kunagi ammu juba täienesid üheksale.
Ei, ei räägi veel. Või noh, mina saan vabalt härra sõrme osutusest aru, mida parajasti sooviks. Ja ka potisoovist saan enamusel juhul aru. Nii et meie omavahel suhtleme vabalt (kuigi vahel talle minu teod muidugi ei meeldi).
Aga hoopis üks armas armas lugu, mida Põltsamaal kuulsin.
Olevat minu vanavanaema küsinud minu onult, kes siis oli veel päris väike, et kus sa küll olid - lasid oma emal ja isal ennast nii kaua oodata enne nende juurde tulekut. Ja minu onu vastas, et ta tudus:)
Seda ma arvasin koguaeg:)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)