kolmapäev, 21. detsember 2011

kõik need esimesed korrad...

Ehk siis nädalavahetusel sai õues esimest korda jala maha toetada! Härra muidugi, ema on jalga juba tükk aega maha toetanud. Käisime mänguväljakul, tiiger kiikus veidi ja siis läks valvet pidama. Mina arvasin, et jookseb kohe kõike näppima ja katsuma, aga ei - härra oli nagu vahva sõdur ja vaatles kõrvalt toimuvat - seisis paigal nagu pisike soolasammas ja jälgis, kuidas suuremad poisid liivakastis autodega mängisid, kuidas tüdrukud ronimispuudel ronisid, vaatas ja vaatas... Ja muidugi, ega selliseid asju varem pole näinud! Alles peale pikemaajalist vaatlust tuli ka paar sammu... ütlemaks emale, et aeg oleks nüüd magama visata!:)

Ja siis sai veel esimest korda ema-isaga täpselt sama sööki söödud! Muidugi on varem antud ahjukartulit-porgandit jms, aga ilma maitseaineteta. Seekord siis oligi sama söök, kusjuures väga maitsev söök - http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=9600#start, tiigris küll vaimustust ei tekitanud, aga natuke kõlbas võtta küll (ilma fetata varianti siis tal). Ega enam see söömine ka mingi lihtne töö pole, sest tahaks alati sama, mis need suured söövad ja siis tahaks seda ka kuidagi ise süüa, aga ei tule välja! Ja siis ajab närvi ja vihale ja ei sobi ja ei maitse nagu ka lisaks kõigele muule... Ja kui veel see ema peaks midagi enamat endale suhu pistma (näiteks shokolaadi) - mismõttes Mulle ei anta???

Ja esimest korda saime ka vaktsineerimise kõrvalmõjud, ehk siis nutune laps, keda miski ei rahusta, kes tund varem ööunne läks ja kes nüüd ärkab nii tihti, kui vähegi võimalik:( Nii kahju on tiigrist... Kuigi kui eelmises postituses oli kirjas, et härra magab peale võõrutust 7.30ni, siis see oli muidugi üksik öö ja praegu ärgatakse ikka 5-10 korda öösel ja kolitakse poole pealt emale kaissu. Asja ei parandanud ka võrevoodile ette pandud 4-s sein, mis veel pahasemaks ajab. Siiski ilma öise söömiseta on need ärkamised kergemad (4-nda seinaga muidugi jälle raskemad, kuna tuleb ennast istuli ajada).

Muidu on ka natukene keerulisemad ajad, kui vahepeal, sest - "ei tohi" on mingi suvaline väljend, mida ema võib ju öelda, aga mis mittemidagi ei tähenda (huvitav, et mõni aeg tagasi sai sellest väga hästi aru). Mis tähendab, et kõik võimalik rändab tualettpotti või prügikasti või vanni, kust ema käib siis asju taga otsimas ja välja õngitsemas. Lisaks on ema muutunud hammustamisobjektiks, keda käiaksegi iga 5 minuti tagant hammustamas! Ja nagu ütlesin, "ei tohi", on suvaline väljend, mille peale vaid õlgu kehitada. Vanniskäigu ainukene võlu on praegu visata sealt kõikvõimalikke asju välja, sealhulgas oma märga vannilappi, lelusid ja shampoonipudeleid, mis näppu jäävad. Ja kui midagi käest ära võetakse või ei anta soovitut, siis hoidke alt (ka naabrid, sest nemad kohe kindlasti kuulevad toimuvat ebaõiglust...). Lisaks on suur rõõm kolgerdada ustega, neid lahti-kinni paugutada, pliidiukse küljes rippuda kuni see lahti kukub, riiulite sisu põrandatele laotada, pesukuivatusresti vastu radiaatorit taguda, lauda mööda tuba ringi lükata jne jne. Riietamine on vastunäidustatud,mähkmete panemine veelgi enam. Ühemõtteline solvang! Ja ma olen täiesti kindel, et mõndasid asju tehakse täiesti meelega - peale korduvaid "ei tohi" ütlemisi lausa hea meelega! Paha tuju võib tulla peale täiesti ootamatult ja mittemillestki, ning siis alles asjad hakkavad lendama, tihtilugu emale vastu vahtimist.

Aga varsti läheb Tiiger pikale reisile - Bratislava Praha 4 tunnine rongireis, 3 päeva hiljem Praha Tallinn lennureis ja siis mõni päev hiljem veel Tallinn Põltsamaa autoreis:) Nii et palju on meid ees ootamas ja ootame ise ka juba väga! Esimesed jõulud ju ikkagi!

kolmapäev, 14. detsember 2011

hakkame jälle magama ehk võõrutus

Käis see siis nii, et kõigepealt jäid ära päevased söögikorrad, mis põhjustasid rahutuid öid paaril esimesel päeval. Koguaeg vaja öösel just ema katsuda ja näppida ja katsuda ja kiskuda ja... Nagu kirepaarike olime seal tagatoas, ühe käed pidevalt mu kehal ringi kobamas:) Päeval polnud sellest miskit, sest keefir maitseb ka hea ja piimasegu on ju väga nämma!
Ja siis jäi ära üks öine eine, mis läks kergelt, ning viimasena ehk üleeile ka teine eine. Kerge protest oli, et mismõttes kaissu sain, aga rinda ei pakutagi?Aga ei midagi hullu (meenutades paari kuu tagust olukorda, kus üritasime öist võõrutust läbi viia ja see viimane kella 5-ne eine lihtsalt ei jäänudki ära - kui süüa ei antud, oli 2-tunnine nutt). Ja mis siis täna öösel härra tegi? Magas! No algul ärkas 2 korda üles, sest ema polnud veel kõrvale jõudnud talle ja polnud kedagi katsuda:P Aga siis - kuni 7.30ni magas mees oma voodis, keerutas seal küll ringi ja katsus ka hoolega, et ema alles on, aga ei roninud kaissu, ei küsinud piima, ei küsinud vett... Ei küsinud isegi lutti. Põhimõtteliselt siis kuskil 12st kuni 7.30ni. Esimest korda. Meeldejääv öö. Ema oli lausa väsinud hommikul sellest suurest magamisest!:)
Kas sellise asja saavutamiseks ongi vaja rinnaandmisest loobuda?

teisipäev, 13. detsember 2011

enda üle olen ka uhke!

Ütleb siis tiigri ema, kes viimase aasta, tegelikult pigem küll poolaasta jooksul on teinud mitmeid kulinaariakatsetusi. Tiiger istub sellel ajal enamasti kannatlikult seljakotis, vähemalt 30 mintsa küll. Ja et ka tulevikus meeles oleks KUI tubli ma ikka olnud olen, siis parimad leitud retseptid märgime siin ka ära!

Tuunikalapasta (lihtne ja väga hea!) - midagi sarnast, aga ilma oliivideta - http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=6165
Pasta peekoni, päikesekuivatatud tomatite ja koorega - midagi sarnast, aga ilma veinita http://lemmikud.wordpress.com/2010/12/23/pasta-paikesekuivatatud-tomatite-ja-peekoniga/
pasta bolognese - noh, hakkliha, tomatikaste ja voila:)

Kotletid - 0,5 kg hakkliha, 2 muna, 1 suur sibul - sibul hakkida ja praadida, piimas leotada 6-7 tk saia pehmeks ja pudistada sõrmede vahel pehmeks. Lisada maitseaineid, lasta taignal seista ja praadida riivsaiaga või ilma. Maitsev!

Sinihallitusjuustukaste - tehtud nii lillkapsa kui liha kui kanaga- http://koogikatsed.blogspot.com/2009/07/imelihtne-sinihallitusjuustu-kaste.html

Leivasupp - http://www.heamaitse.ee/2010/01/22/klassikaline-leivasupp/ (no oli palju musta leiba:P)
vaarika-hapukoorekook - http://kokkama.blogspot.com/2009/12/piparkoogine-vaarika-hapukoorekook.html (oli palju piparkoogitainast)
shokolaadibrownie- teadatuntud lihtne retsept, kus koos suhkur, shoks, muna ja... polegi muud:)

Siis veel risotto - noh, juurviljasegu, riis ja misiganes liha ning kas punane või valge kaste juures
viineripirukad - ikka lehttainas ja viiner juustuga sisse:)

Praegu ei tulegi rohkem meelde! Aga jah, olen küll tubli!

reede, 9. detsember 2011

12. jookseb

Põhimõtteliselt oleme me oma elamises asjad väga valesti korraldanud. Mõtleb härra. Noh, näiteks mis hea pärast peaks olema riided kapis, kui palju parem on nendega hullata põrandal? Ja käterätid kapis - no tõesti! Pudelid ja purgid riiulites? Kes tuli selliste naljakate mõtete peale...?

Noh ja siis on ju tore küll tõsta klotsikesi ja muid pisividinaid ühest karbist teise, panna kaant peale (ema abiga) ja siis seda rõõmsalt eemaldada, aga... Palju toredam on minna selle klotsikastiga prügikasti ette ja ükshaaval neid asju prügikasti visata! Või siis minna vanni ette, ja neid vanni visata! Vot need on õiged kohad lapse asjadele! (Ja ma olen kindel, et varsti on ka tualettpott üks hoiustamispaik).

Siis milleks ometi on välja mõeldud riided ja mähkmed? Ei millekski muuks, kui laste kiusamiseks! Et ema saaks taga ajada mingi särgikesega või paluda noormeest, et too heidaks ennast armulikult pikali mähkmepanekuks. Ja kõige rumalamad asjad on veel jalanõud! No tõesti, nüüd hakati veel neid ka jalga toppima. Paljajalu on ju suurepärane kõndida! Miks on vaja mingeid raskeid kolakaid endaga kaasas tassida? Nii et parem haarame need riided endaga kaasa ja lähme viskame prügikasti! Vot nii!

Siis üks täiesti mõttetu asi on tekk. Vot seal all jalad käivadki viuh-viuh, kuni tekk peal pole (ema rõõmuks on olemas laste magamiskotid - milline suurepärane leiutis!). No ega võrevoodi, külgedega või ilma, pole ka mingi suurem asi koht. Vanemate voodi - vot see on koht magamiseks!

Aga muidu oleme maganud tunduvalt paremini viimasel kuul (küll vahelduvate halvemate päevadega) ja enamasti veame 8ni lausa voodis välja. Mõned päevad isegi 8.30ni. Täiesti uskumatu. Aga uinakute ajal muidugi peaks ema kõrval pikutama, muidu jääb uinak 5 min pikkuseks... Njah. Ise harjutasid sellise harjumuse, nüüd aga pikuta, ema!

pühapäev, 4. detsember 2011

kui aastat kokku hakata tõmbama

siis on väga põnev aasta olnud! Ühest äärmusest teise ja siis jälle tagasi ja eks see ju ikka veel kestab!
Aga tagasi mõeldes...

12 kuud tagasi ja natuke peale tuli väike vääks meie juurde, oli ilus nagu ilmaime ja magas ööd läbi, kuni kästi hakata iga 3 tunni tagant äratama ja söötma. Hakkasimegi (nüüd ärkab siis enamjaolt iga 40 min tagant ise ja nõuab midagi, kes teab mida...).
Esimesel kuul ei toimunud ööunne minek enne 12, enamasti aga 2 ajal öösel, peale mõnetunnist nuttu puuksu-krooksu teemadel. Vähemalt kord nädalas oli ka kella 2-4. öömaraton, kes teab mis teemadel. Muidu magas palju, sõi palju (no pea 2 kg endale kuuga juurde!) ja istus kõhukotis palju:)
Teisel kuul saabusime Bratislavasse, päeval magas süles ja ema luges aga ajakirju ning vahtis filme. Ema sõi endiselt riisiputru ja tatraputru, et ometi mitte gaasivalusid põhjustada (mis sellest hoolimata kestsid). Ning sai lahti lisaks rasedusaegsetele kilodele ka raseduseelsetest 6st kilost (mis nüüdseks pea kõik on tagasi tulnud koos mcdolandsi einete ja koka koolaga muidugi)
Kolmas kuu algas trill ja trall, sest enam ei sobinud magada ei süles ega voodis, ei lutiga ega ilma. Alustasime lutivahetuskampaaniaid ning 4-5 korda päevas vankerdamist õues. Tuletan meelde, et öösel endiselt tegime ka trilli ja tralli.
5 kuu oli madalseis täielik ja väsimus oligi vist kõik, mis järgi oli.
Õnneks 6 kuul jõudsime Eestisse, kus tegusad vanaema ja ristiema võtsid ohjad veidi ka enda kätte. Lisaks otsustas härra, et oleks aeg hakata tegutsema ja ennast keerama, millele järgnes
7ndal kuul ka roomamine.
8 kuu saabusime tagasi Bratislavasse ja kärutasime õues kõigest 3 korda päevas. Enamasti küll istusime juba maja taga ja lugesime raamatuid ja ajakirju. Ning tänu sellele päevad läbi õues istumisele, tean ilmselt kõiki majaelanikke. Nagu issi ütleb, et kui majas toimuks kuritegu, oleks mina esimene inimene, kellega politsei peaks rääkima:)
9ndal kuul juhtus ime, et voodisse magama minek ei olnudki enam vastumeelne! See tähendas, et hommikust und hakkasime koos tegema toas, mis tähendas omakorda, et ema ei olnud enam väsimusest vaevatud!
10 kuu saabus juba kõndimine, mis nüüdseks ehk 12 kuuks on kasvanud suureks iseseisev-olemine perioodiks. Enam ei lubata mähkmeid vahetada, riideid vahetada, toita, potitada ja veel vähem siis küüsi lõigata või hambaid puhastada. Joostakse eest minema lihtsalt ja jauratakse kah juurde. Tahetakse sama sööki, mis emal-isal ees on. Ühesõnaga teatakse ise palju paremini, kuidas elu ja olu peaks olema! Öösel - endiselt sama seis, nagu eelnevad 12 kuud, ärgatakse keskmiselt 5-8 korda ööjooksul.

Aga noh, seal probleemide ja probleemide kõrval, või õigemini ees, on üks üliarmas poiss, keda võikski imetlema jääda. Nii magamisajal (kas pole mitte ilus, kui laps magab?) kui päeval, kui ta eest ära tormab, dadagaga räägib, puristab, toitu seljataha peidab ja teeb näo, et midagi enam järgi pole, hommikul issile sussid voodisse paneb (tõuse ometi!), vetsu järgi jookseb ja naeratab kui talle uks avatakse, riiuleid põrandale laiali korrastab, piparkoogi vorme ühest kausist teise tõstab, kõdiralli ajal naerust väänleb, sülle ronib, diskot tehes rokib käed üleval ja juuksed lehvimas, kahte lutti korraga suhu üritab saada, jne jne jne.

Me oleme väga tänulikud, et härra pole haige olnud! Kõige raskem hetk aasta jooksul oli, kui tiiger kukkus õnnetult, hoides oma igemesügajat suus, selle otse kurku. Siis oli küll mure maailma suur.

Ja nüüd tean, et kui lapsena on kõige suurem hirm see, et sinu vanemaga midagi võib juhtuda, et ta võib surra, siis ise vanemaks saades tuleb see hirm sama suurelt tagasi... Et sinu lapsega võib midagi juhtuda... Et see lihtsalt on võimalik...

Meil on olnud imeilusaid hetki, palju palju toredaid hetki, mitmeid raskeid hetki ja ka väga raskeid hetki. Jah, suhtele on kindlasti lapse saamine tõsine proovikivi ja saan aru, miks paljud vanemad lähevad lahku enne lapse aastaseks saamist. Ja saan ka aru vanematest, kes oma lapse peale häält tõstavad või isegi talle haiget teevad. Saan aru sellest Tundest. Aga kui palju on meil juures Õnne, tänu sellele pisikesele tegelasele (noh, see ei ole nii silmnähtav öösel kell 2 last paludes, et ta uuesti uinuks). Vot seda õnne, mida varem isegi mitte ei tundnud. Sellist soojust ja rõõmu... Siirust... Jah. Seda kõike on meie elus nüüd palju!

Ja iga päev tänan ma Jumalat, et ta sellise pisikese ime minu ellu tõi. Et ma seda kunagi ära ei unustaks!

laupäev, 26. november 2011

are we human or are we dancer?

Kerkib küsimusena üles, vaadates härra igapäevategemisi. Hommikul, kui oleme sammud seadnud magamistoast suurde tuppa ja käivitame arvuti, jääb ta kannatamatult raadio mängimapanekut ootama - et hakata kohe ennastunustavalt tantsu vihtuma! No mina ei tea kust ta seda õppida oleks saanud - ei käitu ma ise samamoodi (enamasti mina siiski hommiku veedaksin rõõmsamini voodis), telekat ka ei vaata. Järelikult lihtsalt oleme ikka tantsijad...?

8-s hammas ka käes.

Magamine nädal aega oli suht kena. Eile mitte. Elame näeme.

Lemmik tegevuseks on saanud klotse ja pesulõkse ja midaiganes tõsta ühest kausikesest teise. Ja siis tagasi.

Õudsed lood, mis lastega on juhtunud viimasel ajal nii Eestis kui Tsehhis... Lihtsalt tuleb ära blokkida neile mõtlemine. Neile ei saagi mõelda, ei suuda lihtsalt. Vist peaks kohe mitu last veel saama, et poleks aega mõelda ja muretseda ja planeerida ja analüüsida... Sest praegu küll tundub, et last lasteaeda ei saa panna (seal juhtuvad õnnetused), kooli ei saa panna (seal kiusatakse) ja nii ongi:)

Ja ära hellitatud oleme ka täiega. Nädal aega päikest ei näinud ja jubedalt hakkas ikka häirima, et mismõttes, kus on meie päike? Nüüd õnneks tagasi. Ei tea mis Eestis küll teeks! Selles mõttes Slovakkia kliima ikka super (v.a. suvel!).

Aga muidu oleme õnnelikud! Naljakas lugu selle õnnega, et seda viimasel ajal nii palju on! Kohe hirm tuleb peale, et kauaks jagub...

teisipäev, 22. november 2011

Mis toimub???

Laps on 3 ööd magamisega tegelenud! No nagu et, ronib ikka kaissu poole öö pealt ja küsib lutti ka ikka 4-5 korda, aga üldiselt magab! Ei istu üleval 15 min ega 2,5 tundi, ei vähkre ja virele ja virise ja porise, vaid magab. Ma ei tea, imelik, väga imelik!

reede, 18. november 2011

kuidas parimatest kavatsusest sünnib

noh, ei midagi kavatsuse sarnast.
Nüüd ma olen suutnud (oma parima tahtmise juures aidata lapsel lõunal magada pikki uinakuid) tekitada talle hoopis rutiini, kus mina pean mängima kaisukaru rolli. Ehk siis 40 min. võib ju magada küll seal oma voodis ja üksinda, aga kui siis silm lahti läheb ja võiks ju tegelikult veel vähemalt samakaua magada, peab kallis emakene lebama lapse kõrval (tegelikult peab hoidma last kaisus) ja siis soostutakse enamasti tunnike veel magama. Ei ole vaja süüa ega midagi, lihtsalt kaissu ja ikka niimodi, et mittemidagi meie vahele ei mahuks.
Ja ega öösel siis teisiti pole. Kui varem venitasime 5-ni hommikul välja luti ja vee pakkumisega, siis nüüd on kolmest ikka minu kõrvale tulek (tegelikult ronib härra minu voodisse iga tunni-kahe tagant, enamasti magabki oma voodis nii, et pea on minu voodis ja aegajalt ka minu padjal) ja siis kõlbab veel edasi magada. Ja mitte kõrval, vaid ikka käed ümber ja näod vastakuti - umbes nagu kirglikud armastajad ikka. Noh, minu armastus on küll suur härra vastu, aga ma ikka mõtlen, et võiks eraldi magada. Tema ilmselgelt mõtleb teisiti:)
Ja noh, ööd.... need kirglikud ööd... mina süüdistan endiselt lutti (mida iga tunni tagant on vaja härrale ulatada) ja siis veel ennast (et varem öist söömist ära ei lõpetanud) ja veel ennast (et võrevoodisse magama ei harjutanud)...
Ja hetkel on teemaks ka magamaminekuprobleem, mis on viimasel nädalal päevakorda kerkinud. Varem võttis uinumine 10-15 min, kui issi või emme kõrval pikutas. Viimased päevad on nutt ja kurbus ja kohe ei sobi magama minna. Vaene mees, emal on kahju temast kohe!:(

Nohjamis siis veel... Tipa-tapa läheb juba ühest toaotsast teise ja ühest toast teise ka. Vahepeal võib küll potsatada maha ja enamasti vist siiski läheb käpukil, aga muidu tuleb see väga ilusti välja.
Issiga mängitakse jalkat ja lüüakse selliseid uhkeid väravaid (jah, minu pojal ongi maailma parim isa!:)).
Ühe eine ajal pannakse lisaks toidule nahka ka terve õun (ja päeva peale kokku siis enamasti 2 õuna - vau!)! Selle ajal siis püüdku ema oma söögid ära süüa, sest rohkem aega ei anta talle.
Ga-ga-ga õpiti ka ütlema ja mingeid muid imelikke sõnu, aga puristamine on ikka kõige lemmikum!
Potil oli meil suht täielik edu 2 nädalat, nüüd on see läinud ja peale potil istumist ja mittemillegi tegemist tullakse palja pepuga tuppa mängima ja 3 minutit hiljem tuleb kõik, mida ema siis potil olles lapselt palus.
Õues meeldib busse vaadata! Kasse, koeri ja linde ka!
Disko ja tants tuleb tihti, mis näeb välja nagu vana rokkari näpuviskamine - käed üleval, pea õõtsutamine ja põlvenõks - väga armas!

Ja ristiema käis ka külas, kellel lubati armulikult enda kätt pidevalt suudelda!:)

kolmapäev, 9. november 2011

et ei jääks kirja panemata

siis nädal aega on juba 7 hammast suus.
Ja päeval tuleb tipa-tapa välja iseseisvalt vähemalt paari meetri piires. Viimasel ajal kõnnib ja plaksutab samal ajal - ju siis vanemad kiidavad liiga vähe tublit noormeest:)
Patsu lüüakse ka!
Issiga kõlbab magama minna nüüdsest (st et emme läheb 30. november Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdile Bratislavas!).



pühapäev, 30. oktoober 2011

Kuidas saab ühest imearmsast põnnist

jaurav udupasun kell 2 öösel - sellest ma ei saa aru! Täna 2.18-3.55 tegime trikke. Öösel, muidugi! No lihtsalt ei uinu see mees.
Ei töödanud ka rinnaga uinutamise trikk. Rääkimata äiu-äiu-kussu-kussu-pai-pai versioonist. Iga asend on halb. Kõik, tundub, on öö juures halb.

Võibolla on tal päeva peale ette nähtud mingi hulk negatiivseid emotsioone, mida just kell 2 öösel on vaja väljendada?

neljapäev, 27. oktoober 2011

Kui ainult see laps oskaks rääkida...

siis ehk ta ütleks mulle, mis talle öösiti üldse ei sobi. Ma võin ju arvata, et ärkab üles sellel või teisel või kolmandal põhjusel, aga viimasel ajal tundub, et kõik minu arvamised on valed. Ei aita patsutamine, paitamine, käe peale panek, lutt, vesi. Süles jah kõlbab olla, aga kas siis nüüdsest nii peamegi magama, et mina istuvas asendis ja laps süles, öö otsa? Kaisus kõlbab olla ainult nii, et rind oleks suus - muidu jälle ajab närvi. Ja meie 2 korrase öise söömisega, millele mina järgi ei anna, see variant eriti ei istu. Mistõttu täna öösel oli siis meie 9 kuu kõrghetk, kus istusime üleval 2-4.40 öösel. See tähendab siis, et härra vahelduva eduga karjus, muuks oleks seda vale nimetada, ja mina tegin trikke, mis teda maha ei rahustanud. Kas lapsel oli külm - sai teki alla; kas lapsel oli mähe märg - sai uue mähkme; kas lapsel oli lähedusevajadus - sai kaissu; kas lapsel oli janu - sai vett; kas laps otsis lutti - sülitas selle välja ja viskas ennast pulgaks kah veel; kas lapsel oli ebamugav asend - ei sobinud ka ükski ema pakutav. Kas miski töötas - ei.
Ja ma ei taha enam kuulda hammastest või millestiganes, sest päeval on lapsel väga hea tuju.
Kui samas vaimus jätkame, siis ilmselt liigume unekooli poole. Sest kui ema ei suuda uinutada ja rahustada 2,5 tunniga, siis mis selle uinutamise ja rahustamise mõte üldse on? Varsti tulevad tõesti naabrid meid mürgitama, sest see pole normaalne, mis meil juba kuid öösiti toimub.

Aga muud asjad ka õnneks meie elus eksisteerivad. Näiteks on küüntelõikus veidi lihtsam tänu http://www.youtube.com/watch?v=Loj5C1GVQBw, mida härrale meeldib vaadata. Huvitaval kombel teised sarnased videod teda ei köida, ainult see, aga peaasi, et see töötab! Tiiger arvab seda vaadates, et temagi sõidab rongiga - hüppab ja nõtkutab põlvi kaasa, ise väga rahul ja õnnelik!

Samuti muutus hammaste puhastamine veidi lihtsamaks, kui võtsime kasutusele beebihambapasta. Kas talle meeldib selle maitse või selle söömine - igatahes tohib nüüd ka hambaid puutuda.

Potitreeninguga tegeleme ka pooleldi ning 2 õhtut järjest oleme sinna ka tulemuse saanud. Tubli poiss!

kolmapäev, 19. oktoober 2011

stereotüübid jms

Mida ostab lapsevankriga ema õhtul hüpermarketist? Shokolaadiga saiakesi muidugi (eeldusel, et piim, keefir jms on päeval juba ostetud).
Mida ostab lapsevankriga isa õhtul hüpermarketist? Õlut ja veelkord õlut:)
Esimene olen siis mina, teine oli üks vanker minu järel kassajärjekorras.

Täna käisime ka kaalumas-mõõtmas. Kaal on viimased poolteist kuud sama püsinud, 10,4kg, mis tegelikult on uskumatu vaadates seda toidukogust, mis ära süüakse! 600 grammi püreed ja putru ning lisaks üks õun, pool kurki, 3 peotäit kamapalle ja tass keefiri ja vett - tavaline päevanorm! Ja enamasti peale 200 grammi sissemanustamist teeb veel vihast ja solvunud häält, kui see otsa saab! Ma ei tea, kui palju ta siis sooviks veel süüa...? Isa räägib aina tsehhi muinasjutust, kus laps sõi lõpuks ka oma vanemad ära. No loodame siiski, et meil nii see ei lähe:)
Pikkuseks pandi kirja 79,5, aga minu arvates oleme ehk nüüd seal 75-76 kandis.

Lisaks saime jälle teada, kui õpivõimelised on lapsed! Nädalavahetusel lastetarvete poes kuulis härra nii mõndagi veidi vanemat last vihakriiskeid sooritamas. Ja jättis meelde! Ja siis samal õhtul, teises poes, praktiseeris! Pole kunagi varem vihast kriisanud, ega ka üldse nagu nii vihane olnud, aga viimased paar päeva on see täiesti teema! Iga asja peale. Ema ei tee seda, ema ei tee teist! Söök sai otsa! Ei võeta sülle! Pannakse riidesse! Uni sai otsa! Oehjah.

Lapse autoturvatoolide osas on ema saanud ka nüüd eksperdiks. Lisaks suurele hulgale artiklite lugemisele, esialgu eesti keeles ning siis inglise keeles, seejärel turvatestide otsingule ja ka ostmisele, võin ennast täiesti pädevaks tunnistada. Videosid ainult ei vaadanud, seda lihtsalt ei taha näha! Siiski, ka põhjamaade artiklid jäid lugemisvarast välja. Üks asjalikum lugemine http://www.carseatinfo.co.uk/index.cfm?sid=19086&pid=292393, kus pro's ja con's seljaga sõidu suunas istuva vanema lapse osas oli ühena märgitud "Some argue that Scandinavian accident statistics are better than ours purely because of the size & brands of cars that they drive":DDD.
Aga siiski, peale ostetud turvatestide tulemuste vaatamist tundub, et meie lemmikuks sai hoopis Cybex Pallas 2-fix, mille ainus probleem on see, et Eestis müüakse teda 100 eurot kallimana, kui tsehhis ja slovakkias! Ja kui jätkata, siis meie esialgse lemmiku Kiddy nõrkuseks on kemikaalid, mida istmekate sisaldab ja mille osas ta väga nõrgad punktid on saanud! Turvalisuses on ka Cybex veidi tublim, ilmselgelt siis tänu Isofix kinnitusele. Aga jah, kui kellelgi veel on huvi, siis järgmised 3 nädalat kestab mu tasuline testidele ligipääs ja võin jagada ka teiste toolide tulemusi.

pühapäev, 16. oktoober 2011

oskused

Baabaale on lisandunud midagi mama-mämm-mämmi laadset. Ilma mingi sügava tähenduseta siiski (ei käi see söömise ega muu sarnase kohta:)).
Lisaks toeta seismisele tehti eile üks arglik sammuke toest kinni hoidmata. Imepisike, aga siiski!
Eile otsustasid ema-isa viia härra ka kaubanduskeskusesse shopingule. Emale burksi ja lapsele mänguasja. Sai esimest korda trammiga sõidetud, möödus täitsa sujuvalt. Poes tüütas ühel hetkel vankris olemine ära, siis sai seljakotti kolitud ja võis veel natukene olla. Ja täitsa ilusti sujus see olemine.
2 und on juba tükk aega olnud päevaplaanis, viimased päevad teeb enne teist und nägu, et tal poleks sedagi vaja ja oleks ühega ka rahul. Ma siiski siiani pole teda uskuma jäänud, aga eks paistab edaspidi mis selles saab. Magab ilusasti toas, vankris ei teagi kas midagi hetkel unest välja tuleks. Sest seal on ju vaja käpuli ja istuli ja igat muudmoodi vaja olla, kui lamavasse asendisse asetada.
Päeval on tegu tõelise rõõmurulliga, öösel siiski veel vaja harjutada istumist ja käpuli olemist ja luti kiskumist jms.

esmaspäev, 10. oktoober 2011

9 kuu pildis...

Esimesed külgsammud viinamarjarootsu järgi!
baabaabaa
Totaalne ärkamine!

Siit ma tulen!

pildis...

Hei!
Koorime kartuleid!
Jäätisejahil
Porksipoiss
:)

väike flirt

paar päeva tagasi, lastetarvete poes, oli üks paariaastane tüdruk väga uhke roosa printsessiseelikuga. Ja kui härra teda nägi, siis... oh, ta pole varem midagi ilusamat näinud! Vähemalt sellise näoga oli ta küll. Proovis mitte vaadata, teha nagu ei märkaks, aga ei suutnud! Proovis teha nägu, et teda ei huvita, et ta on tõsine, aga ei suutnud! Ja algul oli väike muie, selline nägu, et ma kohe üldse ei naerata, ei ole rahul, aga no sellest valest nägid küll kõik läbi. Ja kui siis see tüdruk veel naeratas... Oh... Härra vaatas ja naeratas ja muigas ja üritas mujale vaadata, aga vaatas kohe uuesti ja muigas ja naeratas...

Ja täna seisis oma mõned sekundid ilma toeta püsti!

pühapäev, 9. oktoober 2011

Sügis

jõudis ka Slovakkiasse. 3 päeva tagasi läks siis temperatuur harjumuspärasest keskmisest 25 kraadilt päeval 12 kraadile. Otsisime välja kombe ja see seljas pole elul häda midagi!
Eelmine nädal saime tuttavaks ühe toreda eesti naisega, kes ka oma perega Bratislavasse elama asus järgnevaks kolmeks aastaks. Kuuleb härra rohkem eesti keelt ja eesti laule (tegu endise muusikaõpetajaga) ja mis mul selle vastu saaks olla! Ehk ühel päeval lähme neile külla ka kassi vaatama!
Majja toodi pott ja turvavahendid (noh, et pliidiust ei saaks avada ja vitriinkapiust samuti, sest neist oleks ühtkomateist ju hädasti vaja võtta). Lisaks oli viimne aeg tõsta ümber kemikaalid ja pesupulbrid jms, et keegi nende kallale ei pääseks.
Härra arvab endiselt, et ta on haavamatu ja võitmatu ja ohutunnet pole kah absoluutselt tekkinud. Ühel päeval sai põmaki ühe käega virutatud kapiuks kinni, kui teise käe sõrmed seal vahel olid. Ja siis ikka see tool ronib ette pead lööma ja prügikast kukub meelega otsa ja ema püksid vajuvad alla kui neist kinni hoida ja nii palju asju, mis pahandama ajab! Lisaks süveneb arvamus, et polegi vaja tugedest kinni hoida ja saab vabalt ka niisama seistud (tegelikult ikka ei saa küll, aga eks see õppimine nii käibki!).
Aga õnneks käib suurem osa tegudest rõõmsa näoga! Ema kutsub praegust aega "pahareti eaks", sest just nii see välja näeb! Ei hooli ei'dest ja keeludest, vaid naerab näkku ja sööb paberit või kuskilt leitud kalevi kommi (mille pakendit oskab juba varases nooruses osavalt avada) või kaablit või tooli...
Aga öösel jätkub unesaaga hoolimata, et on pime ja on jahe ja justkui oleks kõik eeldused suurepäraseks uneks... Ja äratus on 5-6 vahel. Täiesti uskumatu, et sealmaal tagasi oleme, aga mis sa teed. Õnneks päeval magab hea meelega juba toas.

esmaspäev, 3. oktoober 2011

9 kuud = 2 kuud

Ehk siis mingil põhjusel arvab meie 9 kuune, et ta on nüüd jälle 2 kuune.
- ärkab öösel sadu kordi, aga ei uinu lutiga, ei uinu veega, ja peale süles uinumist ei tohi voodisse asetada. Heal juhul uinub kaisus, aga siis ärkab tunni pärast ja ilma söömata enam ei uinu seal.
- lutt pudeneb jälle ise suust ära sadu kordi ja see ajab lõpuks nii vihale, et ei kõlba see lutt kuskile (öösel muidugi).
- kapist tuli välja võtta kõhukott, sest enam polnud võimalik mittemidagi teha ilma jala külje kõlkuva ja pahase häälega kurtva tegelaseta. Õnneks istub nüüd nn seljakoti osas, mis on veidi kergem.
- uinakud on jällegi 40 minutilised, heal juhul saab söögiga venitada, aga vahel ka mitte.
- võib öösel üleval passida ka 2 tundi järjest.

Ja nagu naelaks minu päevas, peale magamata ööd (või siis peale magamata 9 kuud), 2 tunnist tralli 2.40-4.40 ning 6.40 ülestõusmist (kuhu vahele mahuvad igatunnised kergemad ärkamised, mida lahendab kaisushoid, lutihoid ja sussutamine), kohtusin ühe 3-4-kuuse tüdruku emmega, kelle laps juba praegu magab öö läbi nagu ludin. Tähendab, see on lihtsalt ebaõiglane!

laupäev, 1. oktoober 2011

9 kuud

käes nagu niuhti!
Selle puhul sõime toorjuustukooki, mis ei suvatsenudki ära tarretuda ja püsis vedelas kohe-kohe laiali valguvas olekus. Selle puhul on ilm endiselt ilus, päeval keskmiselt 25 kraadi õues, nii et ikka lühikesed käised ja päike päike päike. See on Slovakkia.

Öösel sööb see mees kell 5 (ja enamasti siis kell 6 ka veel), vanaema valvsa pilgu all üritasime seda ära jätta, aga ei lubatud. See tähendab siis muidugi härra ei lubanud. Kahel päeval kell 5-7 hommikul mängiti meile raadio A-st ette "Totaalset ärkamist", meile ja tervele majale, nii et lõpuks loobusime sellest rumalast plaanist. Viimasel ajal ärkab jälle 6-7 ajal, noh, tegelikult alates 5st on üks ärkamiste rodu. Ema jälle pahur ja väsinud, ronib küll 9.30 voodi aga ei aita. Vot ei tea kuhu kadus meie 7.30ni magamine.
Aga oleme rõõmsad, et enne 5-te ei söö. Mida ei saa muidugi ärkamiste kohta öelda. Öiseks probleemiks on "kes jälle asetas mu käpuli, kui ma siin magada üritan...?" Ehk siis uinub pepu püsti kõhuli ja siis öösel ajab sadu kordi pea püsti ja hakkab ebaõigluse üle kurtma. Aga muidu on see väga armas (magamisasend, mitte pidev ärkamine).

Päeval on no nii tubli ja asjalik! Noh, sinna juurde käib ka ema jala küljes rippumine ja kurtmine, et võta mind sülle ja ära tee süüa; ära käi vetsus ilma minuta jne jne. Aga muidu ikka püsti, külgsammudega ümber laua ikka arvuti või telefoni vms poole. Ja nüüd kui öeldakse "ei tohi", siis see ajab naerma! No on alles nali - keegi keelab! Härra aga paneb edasi, endal nägu kõrvuni. Nii tore mäng, kui keegi lohistab 10 korda arvuti juurest eemale ju...

Sööb ja sööb väga korralikult. 4 korda päevas lisatoitu, väga suurtes kogustes, pakun, et 400-500g? Kui vähem antakse, siis on skandaal!
Ja eile, peale pikka kurtmist ja hala ema toidutegemise teemal (mismõttes sina teed süüa ja mina siin põrandal omaette olen?), saabus ühel hetkel vaikus. Ema mõtles, et näe, tubli poiss, seisab tooli najal püsti ja lõpuks sai aru, et pole mõtet protestida. 3 minuti pärast tundus kahtlane see vaikus. Ja muidugi - härra oli osavalt tõmmanud laua pealt makaronikausi toolile ning siis pistis neid suure isuga! Pooled kukkusid küll suust välja, aga arvestatav osa oli juba ära söödud. See siis oligi meie vaikusehetk.
Muidugi nälg ajab ka igapäevaselt pappkasti sööma, kui veel paberi kuskilt kätte saaks... Paber läheb nagu nabin, paberirull, hambapastapakk jms. See on magustoit!

kolmapäev, 14. september 2011

Poole ajast käputab
Poole ajast roomab
poole ajast kõnnib käe-jalatallad maas ja pepu püsti
ning ülejäänud 90% ajast seisab ema riiete või laua või tooli või kasti või mille iganes vähegi kõrgema toel püsti.

Matemaatikat palun mitte hinnata:)

teisipäev, 13. september 2011

"tähendab, üldiselt olen ma täiesti rahul nende suurte inimeste pakutava toiduvalikuga. Õuna vastu ei ole mul midagi, selle suudan lausa paarikümne sekundiga nahka panna. Puder mõne hea püreega on ju ka täiesti söögikõlbulik. Lõuna ajal üritab see suur naine mulle mingit soolast püreed toppida, no mõnel pole väga vigagi, aga tänane riisi-tuunikala-suvikõrvitsa segu oli küll ikka üsna väkk. Ja no ütleme nii, et tema enda kokakunstist ma ka midagi ei arva - eriti, kui ta mulle aegajalt midagi porgandiga pakub - no tõesti, mulle ja midagi porgandiga?! Olen küll üritanud talle puust ja punaseks teha, et see mulle ei meeldi - väristan ennast üle kere, teen vastikusenäo pähe, ajan toidu suust välja, häälitsen valjuhäälselt - aga no see mõistmatu tihti ignoreerib mind! Rumal on ta nagunii - üldse ei saa aru, mis ma tahan!
Aga eile - eile oli mul üks hea päev! Sain märkamatult lõpuks ometi midagi normaalset süüa - glasuuritud piparkooki! Vot see on üks õige toit! Muidugi tuleb selliste asjade saamiseks kiire olla - kui need mõistmatud suured inimesed näevad, kohe võtavad kõik käest ära. Vahel veel kisuvad suustki välja. No õnneks sain mõned piparkoogi tükid õnnelikult enne alla neelatud, mis siis, et päris suured olid teised! Siis muidugi olid kohe selle naise käed mul suus ja katkusid ülejäänu välja. Mõistmatu, ma ütlen!
Täna sain käe taha shokolaadiküpsisele, aga juba jälle suur inimene märkas ning tõmbas selle maiuse mult ära.
Euromündid on ka päris mõnusad lutsutamiseks, aga jälle - kohe kui vahele jään, olen ilma nendest. Mis elu see on selline?

No ega ma üldiselt ei kurda, treenin veidi, ja küll varsti söön seda, mida ise tahan! Söögu ise oma tuunikala segu, ma ütlen."

kolmapäev, 7. september 2011

mõõdud jms

Täna käisime slovaki arstitädile ennast näitamas - kiideti muidugi, et nii ilusa poisiga hakkama oleme saanud (iga kord nad rõõmustavad issit igasuguste komplimentidega härra kohta ja mis issil selle vastu!). Mõõtudeks saime 76 cm ja 10,4 kg. Noh, täitsa kobe poiss ju!
Hambaid ei soovinud arstile näidata - aga seda ma kogen iga õhtu, kui üritan igemegeeli panna ja hambaid näpuharjaga puhastada - suu kriipsuks ja kurtmine! Kõige privaatsem kehaosa, millele keegi ligi ei pääse. Nii et uurida, kas miskit seal veel tulemas on - täiesti võimatu. Tundub, et järgmised hambad tulevad minu suures teadmatuses.

Nädalavahetusel loobusime sellest öisest rinnarallist kah. Noh, ema väikse abiga. Kusjuures läks väga kergelt - 2 korda oli suur pettumus tunniste vahedega, et mismõttes nüüd siis... Aga edasi läks ilma mingi nõutamiseta. Kell 3 antakse öösel, nii igaks juhuks, härra tänulikult võtab vastu ka, ja siis hommikul 6-7 ajal. Aga...
Kui ma arvasin, et siis hakkab laps nagu Mishka magama, siis eieiei! Ikka ärkab iga 1-2 tunni tagant, rinda ei nõua, lutti küsib (väga harva ise võtab ja paneb suhu), sipleb ja vähkreb ja kerge kurtmine ka, siis ema jälle pooleldi võrevoodis ja hoiab kaisus, ja siis saab uinuda. Nii et söömine polnud probleem, aga mis...? Lutt? Ei oska iseseisvalt uuesti magama jääda? Ja olen suutnud juba lugeda, et mõni laps ärkab 3-aastaselt ka veel iga 2 tunni järel! Vau. Mulle tundub, et isegi kui lutist ära võõrutada, võib see sama probleem meiega jääda - ja ma isegi ei julge... Ei julge mõeldagi selle peale... Aga noh, iga asi omal ajal!

Vähemalt läks lõpuks jahedamaks! Päeval keskmine Eesti suvi - 22-27 kraadi, öösel nüüd juba jahedam. Küll ootasime seda aega!

Minu (ehk tiigri ema) uus nimi on viimased nädalad ronimissein, sest ükskõik kus ma olen - köögis, laua ääres, vannitoas - igal pool saab mõnest mu riideesemest kinni ja siis hakata ennast üles tirima, otsa tirima, üle upitama jne jne. Ja noh, nali naljaks, aga päev otsa lihtsalt põrandal pikutada, et üks mees saaks otsas ronida - pole ka teab mis lõbu pikas perspektiivis. Ja hoidku selle eest, et ema vaateväljast kaob, vuta-vuta järgi ja kohe ronimisaktsioon otsast peale. Nüüd on ära õppinud sellise krimpsus näo tegemise - nagu kohe-kohe hakkaks suur skandaal tulema, aga kõigest nägu tuleb. Et anda teada, kuidas talle ei meeldi, kui ma kuskile lähen või midagi muud teen.
Ja öösel siis tunnivalvur-kaisushoidja-lohutaja.

Muidu ikka päeval keskmiselt 3 und, aegajalt ka 2, hommikuti saab esimese une juba toas teha. Võin rõõmuga hüüda, et uneskandaalide aeg on möödas! Ehk siis härra saab aru, kui on magamaminek, siis on magamaminek. Ta võib küll voodis veel 20 minutit mässata ja ringi ajada ja kangutada, aga ei mingit skandaal-rööki jms. No küll on selle üle hea meel!
Vankris magamaminek on muidugi ka omaette protsess, sest kohe saab ennast ju kas istuma tõmmata või kõhuli keerata. Ja siis me seal kangutame-keerleme - mina ikka ühes suunas ja tema vastupidi, siiani olen mina lõpuks peale jäänud. Veel.
Poes ei meeldi - poisile/mehele - kohaselt käia - on lubatud kiiresti läbi joosta, aga hoidku sa, et jääd valima millist juustu või müslit võtta - pole lubatud! Esimene ettejuhtuv ja siis edasi. Muidu hakatakse kurtma!
Autosid ja eriti tramme meeldib väga vaadata!
Söök läheb ka väga hästi, mida magusam, seda parem muidugi! Igapäevaselt saab ka melonit, arbuusi, õuna või kurki, mis eriti sobib! Mõned soolased toidud ei meeldi, eriti kahjuks ema enda tehtud. No porgandiga püree toob ikka lausa vastikusevärinad peale! Ja ega need muudki isetehtud asjad peale ei lähe.
Lemmikmäng on pallimäng, palli juba ise veeretab/viskab ka, ise on ka väga uhke enda üle!

Aga varsti tuleb vanaema külla!

laupäev, 3. september 2011

8s kuu pildis

Kinolinal

Kõige armsam!


Kas sa näed, ma tõusin püsti!


Istuda oskan ka!


Ja nende riietega tundub, et olen kohe ka valmis kooli minema:D




pühapäev, 28. august 2011

Eile läks härra ilusasti ise istuma ja istus korralikult ikka veidi aega, enne kui küljeli vajus! Aga polnud mingis poolistukil asendis, vaid korralikult istus, käed õhus ja sirgelt.
Väga uhke ema:) Täna kordas ka seda.

Ja täna siis ajas ennast voodi najale esimest korda püsti! Suht varsti küll käis kummuli ka, aga ikkagi esimest korda. Püsti muidugi ainult olekski, ükskõik mille toel või najal. Enamasti peab see ema olema, kelle otsas turnida.

Nüüd võiks aja maha võtta, et homme ei tuleks isalt juba kondoome küsima vms:P Selle baabaatamise peale tundub, et pole seegi aeg väga kaugel, kui õhtul "tere isa" öeldakse:)

neljapäev, 25. august 2011

Saime ülevalt 4nda hamba ka lõpuks kätte. Nüüd siis 6 hambaga poiss meil kodus. Praegu järgmisi tulemas ei näe, ehk on veidi aega rahu siis oodata?
Bratislavas endiselt 36 kraadi, homme tipphetk 38. Korter maha ei jahtu ja toas päeval 28 kraadi. Öösel langeb 26 peale ehk. Õudus kuubis.
Härra õnneks magab, aga nagu talle sobiv, siis ikka vankris. Toas tuleb ehk 30 minutit ja valma, õues 35 kraadiga me siis varjus praadime ja teeme 1,5 tunnise une. No mis teha, kui härra nii on otsustanud. Lisaks on igapäevane rutiin teha ka 30 minutiline jalutuskäik üleval olles, enamasti on tiiger siis vankris kõhuli, aken eest avatud ja vahib sealt välja. Istudes on ka vahel, poes ja muudes kohtades, kus vanker ei liigu, sest siis ta tahaks sealt kohe ise välja hüpata (noh, sikutab ennast poolistuli ja hakkab üle äärte tulema). Aga talle meeldib muidu kõhuli rohkem - las siis olla!
Aga see 30 minutiline jalutuskäik on muidugi see nädal suur trenn olnud. Väljas 35 kraadi, aga meie kõnnime autotee ääres päikese käes ja vaatame autosid:D Tiiger on rahul, ema teeb kõrvalepõike jätsiputka juurde ja saab endale pehmet jäätist, ja on ka rahul:)
Ööd on endiselt segased, vesi läheb aegajalt kaubaks, lutt läheb ainult vahetult peale rinda, nüüd ei saa hammastega ka seda kõike välja vabandada. Kuumusega küll natuke, sest ärkab 6-7 vahel, normaalse kliimaga nihkus ärkamine meil ju 8 peale.
Lisaks on emme-(rinna)-haigus ka päevasel ajal meie kaaslaseks (mulle tundub), kui tuleb ennast järjepidevalt nühkida kõikide ema riiete ja tema enda vastu, närida ja hammustada ja süüa teda ja tema riideid, trügida emast läbi ja otsa ja kurta muidugi ka, kui ema rohkem kui meetri kaugusel on. Aga eks seegi on omamoodi tore (kuigi härrale ei meeldi, kui tema üle naerdakse, kellele meeldiks?).
Lisaks on hästi armas, kuidas härra õuna ja kurki sööb ja siis omaette mõmiseb:D sülitab tükid välja ja paneb uuesti suhu söömiseks, kuni need on väga väikesed. Aga see mõmin, mis kõike saadab - mõnutaat!

teisipäev, 23. august 2011

http://tikrike.blogspot.com/2011/08/unekool-beebi-vaatenurgast.html

sama toimub ka meil öösiti, eriti see 10 minutilise pausiga variant. Ainult et mina olen täiesti välja õpetatud ja söödangi iga tunni tagant. Suurepäraselt treenitud ema, kas pole!
Esimesed silbid, mis pidevalt kasutusel on, on "aba" ja "avva".
Enamus aega alustab härra kohe-kohe sprinti, ehk siis on jooksu lähtekohal - jalad ja käed maas ning tagumik õhus, moodustades kolmnurga. Enamasti siiski järgneb sprint roomates. Vahel võtab algasendi ka toetades käsi kuskile kõrgemale, aga kolmnurk moodustub siiski suhteliselt sarnane.
Istuma oskab aegajalt ise tulla külje pealt, aga istumas ei püsi (toetamiseks on ju ema). Enamasti aga külitab käsi maas ja passib sealt ringi.

Muidu on nädalaks vähemalt lubatud keskmiselt 36 kraadi, nii et meie meeleolu ka vastav.

esmaspäev, 15. august 2011

tegemised 7 kuud

Öösel:
Sama. Eile suudeti isegi naabrid kell 3 öösel üles ajada. Sest lisaks sellele, et iga tunni tagant või nii oleks vaja rinda suhu ja kohe, oli peale einet üks vähkremine ja algas nutt otsast peale. Ei aidanud kaissu võtmine, luti toppimine (toppimine jah, sest suu pigistatakse kinni ja karjutakse ja puristatakse sellise häälega, nagu ma üritaks teda tappa selle lutiga), sülle võtmine, kussutamine, laul ja kõik muu selline. Ja nagu imelik 3 minutit peale einet uuesti rind lahti kiskuda. Ja saimegi naabrid üles, sest no kui minuti jooksul rinda pole avatud, siis on ju röök kohal. Ma tõesti mõtlen, et kuidas kõik teised lapsed on saadud üles kasvatatud ilma selle öise risti ja viletsuseta ja naabrid ka sealjuures ellu jäänud (noh need lapsed, keda ka kaisus hoitud ja pidevalt toidetud seal). Ma kahtlen, kas meil jäävad, kui öist söömist hakkame võõrutama. Tõesti kahtlen.
Ja mis mind ajab vihaseks, on see, et üritasin algusest peale vastupidist saavutada. Ala et kui laps kaisus siis ta magab paremini ja hea turvaline tal, ja et söödad last siis kui ta tahab, siis paari kuu möödudes enam ta seda ei vaja ja lõpetab ise ära. Üks suur BLAAA on see! Sest nüüd on meil nutt ja röök tõesti igal ööl, kui pidevalt rind suus ei tilpne. Aga sellest ükski psühholoog ega tunnustatud raamat ega keegi teine ei räägi. Et jaa, vastsündinule on see ja teine hea, aga lõpuks oled üksi oma iga mõne minuti tagant virguva lapsega, kes tahab kaissu ja rinda ja kaissu ja rinda ja nii, et sina absoluutselt ei maga. Seda avastad ikka ise.
Nojah, see selleks.

Magatakse aga oma voodis nüüd juba 2 nädalat. St siis võrevoodil üks külg eest ära ja magab seal, iga tunni tagant käib süles einel ja siis tagasi voodi. See muudatus läks suhteliselt ilusasti, aga arvestades et magama panen teda sinna olles ka ise poolenisti tema voodis, siis noh, ega tal vist vahet pole:)


Päeval:
On see mees väga tubli ja asjalik! Kondab mööda tube ringi, on suutnud mu arvuti ekraanipildi tagurpidi keerata mingi ainult talle teada oleva lühikombinatsiooniga ja klaviatuuri klahvid ära muuta; on wc harja kiskunud ja tahaks sõrmi pistikusse panna, topib välisjalanõusid rõõmuga suhu ja vankri rattad on ka muidugi toredad. Kuuma ahjuukse vastas on korduvalt kätt hoidnud, kusjuures ise hakkab nutma, aga kätt ära ei võta (kui keegi teab, mida sinna ahjuukse ette panna, on soovitused teretulnud!). Lemmiktoit on kooritud õun, nädalaga saime vist 2 kilose kotiga hakkama. Aga sööb hea meelega kõike. Ainult mul pole õrna aimugi kui palju talle peaks süüa andma. Praegu saab 3 korda päevas, kuskil 300 grammi ehk? Aga tundub, et tahaks rohkem saada. Päevauinakute kohapealt on segaduses, tahaks ilmselt 2 teha, aga tihti ei tule 2 pikka välja ja siis tuleb ikka 3 teha. Aga see õhtuuinakule minek on, noh, tihti suure protestiga siis. Ja rõõm on muidugi, et viimased 2 nädalat on ärganud 7.30-8 ajal. See on ikka uskumatu rõõm, kui ei pea kell 6 ennast üles ajama! Magama läheb umbes 8.30-9 ajal.
Ja eile olid 2 kikut veel otsad välja torganud. Ma arvan, et kohe-kohe tuleb see ülemine keskmine ka ja siis ongi üleval 4 kikut väljas. Muidugi tahaks loota, et siis hakkame me öösiti ka magama, aga ma sügavalt kahtlen selles:)

Muud asjad:
Slovakkias valmivad viinamarjad! Meie maja kõrval asuvast aiast kasvavad kõik viljad väljaspoole ja olen sealt ühe marja ka juba näpanud! Esimest korda elus, võtta viinamarja oksa küljest! Viinamarjade hinnad muidugi poodides ka väga odavad, ja ploomidel ka.
Avastasin, et siinsete poodide ostukäru jaoks kõlbab kasutada ka eesti 1 kroonine (muidu peaks 1 euro või 5 slovakkia krooni olema, mida mul aga kunagi pole kotis). Nii et tore avastus:)

laupäev, 6. august 2011

minuarust on küll tore, et lapsed kasvavad (vähemalt mingi eani siis:))!

Sest üks 7 kuune põnn on ikka märksa toredam seltskond, kui 2 kuune, olgem aus. Vähemalt mulle küll! Põrnikas, kes ise saab juba mööda elamist ringi kolada, igasugu "pähh" asju suhu toppida ja ema juures köögis askeldada (oma poti ja kulbiga loomulikult); tolmuimeja ja mopiga koristada aidata (noh, üritades siis tolmuimeja kaablit maitsta või masinat patsutada või siis moppi taga ajada); vanemate söögiajal istuda oma toolis ja kõigetähtsama näoga kurki, porgandit või õuna süüa (pigem hammustada sealt tükke välja ja neid siis välja sülitada, aga tähtis ikka!) ning toidupoes käies kärus istudes või kõhutades ringi vahtida (mitte nagu varem, kui tuli loota, et härra üles ei ärka oma pisiunest seal).
Ja enamasti tuleb lõuna ajal ka pikk uni välja juba!
No ikka tunduvalt tunduvalt toredam ju!
Muidugi on beebid toredad, aga veel toredam on, kui beebi asemele tekib üks iseseisev ja asjalik tegelane!

neljapäev, 4. august 2011

öised tegemised

Ma ei tea, kuidas paljudele see lapse kasvatamise öine osa nii kergelt läheb. Ma olen väsimusest lõhkemas, kui härra peale igat tundi aega uuesti rinda nõuab. Noh, ja viimane nädal oleks tundki luksus. Nüüd ta arvab, et rind peaks avanema iga 10 minuti tagant. Nagu, et iga 10 minuti tagant....:SSS (Jah, vahepeal tuleb siiski 1-2 ühe kuni kahe tunnist und ja ülejäänud siis selline, ettekujuteldamatu).
See söömiste arv on kindlasti üks kahekohaline number, aga mul pole aimugi milline. Veel vähem on mul aimu kuidas sellest lahti saada. Sest eile üritasin esimest sööki nihutada tunni võrra (härra sööb õhtul kausitäie putru kell 8 ja muidugi rinda ja kell 11 ei kannata ta enam sekunditki siis ilma uue eineta olla). Aga see nihutamine ei nihkunud kuskile, sest härra lihtsalt röökis ennast siniseks. Peale 15 minutit sai siis süüa muidugi.
Aga järgmisest-ülejärgmisest nädalast proovime sellest lahti saada. Ja minna oma voodisse magama (noh, lahtise küljega minu poole, aga asi seegi).

Ma ei tea kuidas need ööd nii kohutavaks on läinud ja ma ei mõista, kuidas mõned lapsed jätavad ise öised söömised vaikselt ära. Kas tõesti on selliseid lapsi...? Uskumatu.

esmaspäev, 1. august 2011

tagasi blavas

Härra on koos emaga tagasi Bratislavas. Jah, kahju on. Aga samas oli jälle tore näha, kuidas isa ja poeg kohtusid. Ja meil on siin armas korter ja tore ja vaikne naabruskond (täna sain aru, et ikka väga vaikne, võrreldes Õismäe lärmiga. Või siis käin siin õigetes kohtades jalutamas:)). Saab rahus istuda iga päev pingil ja ei pea vankrit nagu hull loksutama, et igasugune kisa-kära härrat üles ei ajaks. Lisaks on isa kaunistanud meie elamise seinad kõiksugu Tiigri pildikestega, mis palju kodusemaks elamise teevad.

Aga reisist. Lennureis - noh, nagu lennureisi imikuga võib ette kujutada. Algul jälle istusime 20 minutit lennukis ja ootasime õhkutõusmist. Tõusmise ajaks oli härra üsna pahur, ei aidanud kurgid, lutt, veepudel ega ka rind, millega hoogsalt vehkisin, et tiigrit ometi vaigistada (maandumisel pidin sama tegema ja ega see seal kitsa istme peal see mingi lihtne töö ole, kui sul on pahas tujus imik, kes tahaks midagi, aga mittemidagi pakutavast). Rinda ilmselgelt siis mitte, hoolimata mu ponnistustest. Endal muidugi ka suur rõõm seal inimeste ees ja vahel toppida imikule rinda, kes tegelikult seda nagu ei tahagi.
Aga vahepealne aeg oli täitsa ok, härra tegi kerge uinaku ning suhtles meie kõrval istuva (õnneks siiski üks vaba koht oli vahel) itaalia mehega. Ja itaallased on ju kõik lastesõbrad, ükskõik kas noored või vanad. Ja too ka kohe hakkas peitust mängima ja tiigrile muusikat laskma (no sellest diskost härra küll midagi ei arvanud - mees küsis mult et "does he like music - all babies like music" - no mis ma kostma oleks pidanud - et tal täitsa savi sellest diskost:D). Aga ta lõbustas päris aktiivselt tiigrit ja oli üldse sõbralik, mis meestest lennureisijate juures tavapärane pole. Seega läks meil hästi!

Prahas oli päevane vahepeatus ja siis hommikul rongi peale. Selgus, et pühapäeva hommikul on juba rongid täiesti täis, mis viimane tund reisist tähendas rongi vahekäigus istuvaid inimesi, täiesti puudulikku õhuvaru ning pahas tujus tiigrit. Aga noh, 4 tunni peale üks tund halba tuju teisel rändamispäeval - täitsa arusaadav! Ega ma ju ise ka mingis supertujus polnud selle kõige peale.

Bratislavas ma arvan, et ta kahjuks meie elamist ära ei tundnud. Aga ega ma muidugi tea ka. Nüüdseks on muidugi kõik avastatud, mis varem isegi avastamata - roomatud on läbi nii kööginurk, vannituba kui ka muud kohad. Isegi diivanialune tunnel on juba läbitud. Munakivisillutis ikka töötab uinutamisel väga hästi. Ööd on väga rasked, kuna lutiga pole mõtet üritadagi teda öösel tagasi magama saada. Ja söömine (või midagi selle sarnast) on nii tihe, et eile olid paar magamisvahet lausa 10 minuti pikkused. Ma ei ole lugenud, kui palju kordi ta öösel rinda saab, söömiseks ei tasu seda igatahes nimetada ja magamiseks samuti mitte. Aga noh, vähemalt on meie vahel suur kõikehõlmav kirg.

Ja kõige hullem. Naistepäeval tehti meile juba "rõõmu", et siis iga tänavalaterna küljes olevast kõlarist kanti meile üle kontserti - mängiti muusikat ja seletati jms. Terve päev! Jaluta siis vankriga, kui sul iga 10 meetri järel jälle kõlar ja igasugune jama sealt kostab, ja ikka väga valjusti! Nagu oleks seal kontserdil kohapeal olnud. Ja täna - jalutan südamerahus ja äkki kõlab üle terve piirkonna jälle kõlaritest mingi ping pong ja siis kukub üks naine seletama. Mingi info misiganes asja kohta - 5 minutit lihtsalt seletab! Kujutage ette, et piirkond mis on mustamäe suurune, on kaetud iga 10 meetri järel kõlaritega, ja siis edastatakse inimestele infot läbi selle suurepärase üllitise! Ja kõik lapsed, kes magavad, saavad rõõmuga ärgata. Oh, ma ütlesin vahepeal lihtsalt omaette valjusti sellele tädile, et ta ometi vait jääks! Härra tegi iga kõlari juures silma lahti ja mul polnud kuskile põgeneda ega jääda! Viha oli ikka taevani. Mitte et ma vene aega teaks, aga millegipärast tundus see nii sealt ajast - et kallid kamraadid, täna on päev kui... jne jne. Järeldus - ei tasu jalutada, püsi oma maja taga (õnneks seal kõlarit pole):)

laupäev, 30. juuli 2011

3 hammast

on nüüd tiigril suus. Tegelikult üleeilsest ehk 28ndast juulist. 2 alumist ja üks ülemine (aga mitte üleval keskel vaid üleval vasaku külje peal:D).
Sügelevad teised!

autojuhid

Vahel mulle tundub, et on suur hunnik autojuhte, kes on lihtsalt idioodid. No mitte isegi selles mõttes, et nad purjuspäi rooli istuvad ja inimesi alla ajavad ja jalgratastele otsa sõidavad ja roolis magama jäävad jms. Vaid selles mõttes, et kui sul on laps ja lapsevanker ja siis sa pead liiklema nende idioodistunud autojuhtidega üheskoos tänavatel.
Võibolla see järgnev kehtib küll ainult õismäe autoomanike kohta. Kes ei raatsi autole parkimisplatsile kohta muretseda ja pargivad siis igalpool majade ümber - seal kus võib ja seal kus ei või ja igalpool läheduses ka veel. Eriti tore on, kui nad pargivad ennast kõnniteele muidugi. Niimodi, et lapsevankriga sa ei mahu sealt mööda. Ja siis pead minema autoteele. Kus autod isegi ei võta kiirendust maha ja tuhisevad sult nii lähedalt mööda, et hea kui vankri ja varbad eest saad korjatud. Hea, et signaali ei lase - Slovakkia autojuhid teeksid kindlasti kohe seda ka (nad lasevad sulle ka signaali seal, kui sebral ületad teed - noh, et mis sa oled mul ees, kui Mina siin sõidan!). Ja vankriga on ju lõpp tore ukerdada jalakäijateteel ja siis autoteel ja siis jälle jalakäijateteel...
Ja nagu sellest Õismäe autojuhtide panusest veel vähe oleks, siis nad ju jätavad auto kuskile maja ette ja ise ilmselgelt elavad ja töötavad hoopis teises kohas (autost võimalikult kaugel). Ja siis need auto signalisatsioonid pidevalt undavad - öösel ja päeval ja öösel ja päeval. 10-30 sekundit vahepeal vahet ja jälle otsast peale. Ja niimodi tunde järjest.
Kusjuures ükskord kui pidin mööduma ühest järjekordselt undavast pannist, kus kõrval üks mees oma viimaseid päevi raseda naisega irvitas, mõtlesin küll, et vaata kuidas siis suur nali selle kisava panni üle on, kui su oma laps magab ja te selle auto signalisatsiooni vaigistada ei suuda. Siis vist polegi enam nii naljakas...
Aga noh, need on need emade mõtted, kelle jaoks lapse uni kõige püham asi on:) Samas aga - kui lennukites ja bussides ja poodides ja igalpool mujal vaadatakse su paar minutit karjuvat last sellise pahameelega (umbes, et hea ema küll, ei suuda oma last vaigistada), siis kuidas autoomanike vastu mingit sellist pahameelset suhtumist pole... (kui nende auto päev läbi üle Õismäe karjub, ja tõesti, ükski laps siiski üle Õismäe karjuda ei suuda päev otsa)? Võibolla, et neid on niipalju rohkem? Või et, nad ei tunne, et peaksid auto omamise pärast koguaeg kodus istuma, et mitte häirida kaaskodanikke..?

pühapäev, 24. juuli 2011

17 juuli

hakkas härra roomama! Ja nüüd päris aktiivne siblimine käib põrnikal põrandal. Vahepeal muidugi roomatakse emale või vanaemale jalgade ette, patsutatakse varbaid ja tehakse lennukit, mis siis tähendab, et nüüd ja kohe oleks sülle vaja. Aga muidu ikka nende kõigetoredamate asjade suunas, nagu prügikühvel, tolmused nurgad, paberirulli juurde paberit sööma, lillepoti juurde mulda manustama, mobiiltelefoni või fotoaparaadi poole, kaableid sikutama jne jne.
Oskus ise tuli Peipsi ääres, suure tõenäosusega tänu lapsehoidja/kass Richardile, kelle poole oli selline rutt minna - patsutama ja sikutama ja naeratama jms. Richard on ka ainuke tegelane, kes siiani on härralt pälvinud ainult õrnu häälitsusi ja laiu naeratusi (teised on ikka mörinat ja jorinat ka tihti väärt olnud).

Peipsi ääres suvitasime 2 nädalat, tiigril oli seal täitsa tore, ma arvan! Sai männiokkaid ja puupurukesi õues süüa, rannas liiva süüa (tegu on pidevas näljas oleva lapsega:P), kassile naeratada, palju õues olla, võrkkiiges kiikuda, vaikuses kärus maja ees puhata, varblasevannis käia, kaminatuld vaadata, roomata, puristada, musihääli teha, võimelda, sai paljupalju musisid vanaemalt ja ristiemalt (noh, ema ka mõne ikka andis) ja muidugi - sai igal ööl emaga kirglikke öid kõrvuti veeta (noh, et ikka iga tunni tagant süüa nõuda ja lutile suu kriipsuks teha ja mitte uinuda jne jne).

Lisan ühe video peipsi äärest, sest see on nii tore lihtsalt:)




neljapäev, 7. juuli 2011

muust...

Mis hetkel ja miks juhtub see, et laps enam ei naera, ei taha naerda...? Kui ometi kõik beebid hakkavad peale sündi naeratama ja siis naerma - nii ennastunustavalt, kaasahaaravalt, rõõmsalt. Mis hetkel see kaob inimese elust ja tundub, nagu polegi enam midagi, mis võiks rõõmu valmistada? Mis hetkel kaob see elujanu, rõõm elus olemisest? Mis hetkel kaovad need ilusad naeratused, naerulõkatused? Miks???

Hüvasti, Hannes.

kolmapäev, 6. juuli 2011



Ristimine oli lihtsalt ilus ja tore päev!







4 põlvkonda...


laulupidu möödus kodus, aga tiigrile väga meeldis, et teda tantsutati:)

esimene kiku pistis otsa välja esmaspäeval, 4 juulil!






reede, 1. juuli 2011

ahjaa

Sööb see mees nüüd hea isuga ja kõike, mis pakutakse! Väga väga tubli!

Ja puristamine on viimased päevad ka meid saatnud. Et nagu ikka korralikult - keel huulte vahele ja siis aga lasen! Väga naljakas:)

keeramisest loodetavasti viimast korda

Ja see juhtuski, täpselt nn viimasel päeval enne, kui oleks juba kahtlaseks kiskunud:D Ehk siis, päev enne 6 elukuu täitumist, hakkas härra kõhuli keerama!
Mis täna õhtul tähendas süles magamaminekut, sest voodis tuli kohe ja koguaeg kõhuli keerata, aga nii ju ei saa magama jääda! Ainult appi hüüda. Pärast kolmandat katset andsin alla.

Ja mõtlesin ka veel, et härra on ikka ilusasti oma öötegevusi mulle serveerinud. Kunagi ju ärkas 12, siis 4 ja siis hakkas tihedam ärkamine. Nüüd, viimased kuu või kaks on ärkamised liikunud sujuvalt 11, 1, 3, 5, 6.30 ja 7.30 üles. Enamasti kaasnevad siis ka eined. Vahel ema pressib lutti ja härra tigetseb nii, et maja kajab mitu minutit. Aga andis mulle aega harjumiseks siis, nagu tundub:P

Sõbranna just kirjutas, kuidas ta oma sama vanale lapsele nn unekooli tegi ja peale 4ndat ööd on olnud elu nagu lill. Laps magab öö otsa, on päeval rõõmu ja rõõsa ja ei mingit magama kussutamist ja kaisus magamist, mis neile probleemiks oli. Aga jah, 4 ööd nuttu? Nagu et, 4 ööd...? Mitte 4 minutit ega isegi 4 tundi, vaid vahelduva eduga 4 ööd...? Uhh. Tahaks ju ka magada. Nii väga tahaks. Aga ma olen hetkel liiga väsinud, et miskitki ette võtta. Aga küll läheb ilusamaks see asi.

Ja homme on härra tiigri ristimine!

kolmapäev, 29. juuni 2011

6 kuu pildis



Ema räägib naljajuttu

Issiga


Issi tuli Eestisse


Sain endale isikliku tooli!


nüüd ma tean

milleks on olemas kaenlaauk - selleks, et üks pisike peake sinna alla ilusasti pikali olles mahuks. Ja kui külili pikutada ning jalad krõnksu tõmmata, siis kaenlaaugu ja jalgade vahele jääv ala sobib suurepäraselt ühele põnnile öiseks unelemiseks. Uneks pole mõtet seda iga tunni tagant ärkamistega pikitud ööd küll nimetada. Aga vähemalt on kaenlaaugul ka otstarve, mille nüüd teada olen saanud:)

esmaspäev, 27. juuni 2011

keeramisest

Tuulasin natuke netis ringi ja leidsin ühe ülinaljaka postituse, millest nii mõnigi osa ka härra kohta käib:D

"Laisk on ta küll, ei tunne huvi isegi mänguasjade vastu, ei viitsi end nendeni küündida. Parema meelega lutsib ta oma pöialt, mida ma aga teha ei lase. Kui annan mänguasja pihku, siis ta hoiab seda seni kuni see näppude vahelt maha pudeneb ja sinna see siis jääbki. Kõhuli talle ka ei meeldi olla, nii kui kõhuli panen siis on nagu metssiga ninapidi maas kinni ja nõuab häälekalt selili tagasi panekut. Panen selili, siis on seal seni kuni igav hakkab ja siis nõuab sülle.Teeme harjutusi, aitame ühte jalga ette tõsta, et siis keha järgi tõstaks kuid sinna ta jääbki niimoodi - paneb peakese maha ja mõnuleb. Ühesõnaga jube laisk on keerama ja üritama. Istub ilusasti muidu kui teda toetada ja hoida, kuid päris iseseisvalt veel ei istu.Öösiti pean ka mina tema külge keerama kui tal ühel küljel magamisest villand saab.Luti üritab ta kuigi palju ise endale suhu pista kui see on suust välja kukkunud kuid tihti paneb ta selle valet otsapidi suhu ja siis nõuab õigesti panemist.Vajab palju tähelepanu. Üksi pikalt ta ei ole. Kogu aeg peab kussutama ja mussutama. Üksi maas olles nõuab tähelepanu, kui kedagi ligi pole, siis sõimab telekat..."

viide: http://www.perekool.ee/index.php?id=43747&class=forum&action=post&post=4670534

teisipäev, 21. juuni 2011

mõõtmed 5,5 kuud

Viimase 2 kuu jooksul on härra kahanenud 1,5 cm ja Eesti õe mõõdu järgi on 67 cm pikk:D Sellest hoolimata hakkavad 74 riided väikseks jääma ja tuleb 80 peale üle vaikselt minna. Aga ma ei öelnud seal ka miskit selle kohta.
Kaaluks saime 9,1 kg, mis tähendab, et ei tulegi enam kilo kuuga! Ja kui arvasin, et nüüdseks on 10 käes, siis eksisin. Ja see teeb heameelt!

Muidu öeldi, et tegu on laisa ja mugava poisiga (et ei keera veel kõhuli ja pöörelda ka enam ei viitsi). Et võimelge rohkem (mida me teeme umbes 3 korda päevas), laske rohkem omaette olla ja mängida, et siis ehk keerutab ja keerab rohkem (ainult et härra omaette olemine tähendab tihti tema lakke vahtimist või ema vahtimist - mänguasjad pole pooltki nii toredad ja kindlasti ei motiveeri need teda kuskile poole nüüd keerama). Aga - kui rohkem võimlust siis rohkem võimlust ja las ta siis vahib seda lage oma mänguasjade kõrval omaette...

Mina ikka arvan, et kui poiss tahab ükspäev keerata, küll ta siis keerab. Ükskõik kas ma võimlen temaga päevad läbi või mitte.

Ahjaa, lisatoitu peaks ikka nüüd ka kohe ja palju andma. No mõeldes tagasi tänase kartulipüree söömisele, mis okserefleksi mitu korda härras esile kutsus... Ja lõpuks ikka pahandama ajas... Siis kuidas ei tea see kohe ja palju nüüd välja peaks tulema? Lisaks EI MEELDI MULLE ÜLDSE, kuidas iga arst erinevat asja räägib!

emmaljungade paraad

toimub Õismäe tiigi ääres igapäevaselt 12-1 ajal pärastlõunal. Eile olime meie siis ainsad, kellel polnudki emmaljungat (see on ülikallis lapsevanker). Ja polnud ka vankril auto numbrimärgi sarnast nimesilti (kas see 16-aastaselt pannaksegi siis lapsele ostetud BMW-le ümber, lisatakse ainult number lõppu - Amalija 1 jne?).

Ma ei mõista seda eesti emmaljunga hullust ja ma arvan, et ka rootslased (emmaljunga autorid) seda ei mõistaks. Aga lõpuks - kui vanemale on oluline, et laps sõidaks 1000 euroses valgest nahast jungas, siis kes olen mina seda arvustama.

"härra tiigri" (nagu Murphy) seadused

Mida kaugemale sa oled vankriga kodust läinud, seda suurema tõenäosusega ärkab beebi üles paha tujuga.
Mida kaugemale sa oled vankriga kodust läinud, seda kõvemini hakkab beebi ärgates lohutamatult nutma.
Mida lähemal sa oled vankriga kodule, lootes beebi ärkamisel kiiresti ja valutult tuppa saada, seda suurema tõenäosusega magab beebi 40 minuti asemel 1,5-2 tundi ning sina jalutad ümber maja kümnendat-kahekümnendat ringi.
Mida valjemad hääled (auto, lennuk jms), seda paremini beebi magab. Mida vaiksemad hääled (ema aevastab, keerab raamatulehte jms), seda suurema tõenäosusega ärkab beebi solvunud nutuga üles.

Öösel ärkab beebi alati siis üles, kui sul on kõige kõige magusam uni peal.
Ja tunni pärast ärkab ta uuesti üles, just siis, kui oled peale 40 minutilist lakke vahtimist suutnud uuesti uinuda.
Isegi kui sa hommikul kella 6-7.30-ni liikumatult üritad lebada, et beebi ometi magaks, ning siis seljavalu või jala krampi minemise tõttu ühe imeväikese liigutuse teed, saab beebi kohe innustust hommikuseks ülestõusuks.
Beebi nihelemine ja jaur öösel on pöördvõrdelises seoses sinu väsimusega.

Beebi omaette mängimine on pöördvõrdelises seoses sellega, kuivõrd oleks sul vaja, et ta 10 minutit omaette mängiks (et süüa teha, tube koristada vms). Kui sul otseselt midagi vaja teha ei ole, siis ta võib vabalt kasvõi pool tunnikest omaette olla.
Beebi paha tuju põhjust ei suuda sa kunagi täpselt paika panna (hambad? halb uni? puuksud? midagi muud?).
Beebi halb tuju haihtub otsemaid, kui teda asutada musitama, hüpitama, kukil kandma, kätel kandma, kõhukotis kandma.

kolmapäev, 15. juuni 2011

ampsud ja aken

Saime tänu heale sõber Kristelile enda kasutusse väga mõnusa vankri. Ja lisaks mugavusele on tal ka ees aken, kust härral meeldib väga peale ärkamist välja vaadata - ikka neid autosid ja busse ja muud sellist! Mitte linnukesi või puulehti - see on igav!


Härra on mõned päevad saanud ka püreesid maitsta, aga ta pole nüüd küll mingi fänn. Ja milleks, kui vahukoor ikka vabalt voolab tema suhu? Kõrvits oli eriline väkk, ega seejärgi pakutud ploom nüüd ka väga ei läinud. Vett ja teed on ka pakutud, aga see on ka ikka üsna vastik solk tema arvates. Vaatame mis seis mõne nädala pärast on.



tiiger eestis

on täiesti kohanenud! Voodi on saanud omaks ja kass on saanud omaks ja lamp ja aknatagused autod ja raamaturiiul ja muidugi maailma parimad lapsehoidjad. Ja läks see kõik üsna valutult seekord.
Härra ise on aga tädi K sõnade järgi hetkel nagu väike kapsauss - kõhuli pannes hakkab aga tagumikku upakile ajama ja jalgadega siblima ja nii ta siis siblib ennast kohe ka kõhult ära selili. Passi ise kõhuli eks, kui niiväga tahad. Muidugi see oskus on haihtunud siis, kui paha tuju - siis oskab härra kõhuli ainult lennukit teha ja häälekalt kurta maailma ebaõigluse üle.
Lisaks ei meeldi talle üldse kohe, et ema siin pidevalt käed rüpes istub, kui lapsehoidjad toimetavad. Kohe kui näeb seda luusi, hakkab jälle kaeblema, et tule võta ja kanna mind kätel, mis sa istud seal jalad seinal! Õige muidugi ka!
Öisest trallist sai emal nii küllalt, et nüüd on 3 eine reegel ööseks kehtestatud. Hea küll, iga 3 tunni tagant saab süüa, aga ülejäänud aja tuleb lutiga leppida. Mis härrale väga ei meeldi, protest kestab ikka minuteid, aga mis sa ikka selle seinaga vaidled. Muidugi tegelikult ei saa öelda, et ema unel mingit vahet oleks - lutti tuleb tunduvalt kauem suus hoida ja käega toetada (tore on ju seda suust ära kiskuda ja siis veelgi häälekamalt kurta suure ebaõigluse üle), piimaleti avamine oleks minupoolselt tunduvalt lihtsam teha ja saaks kiiresti uuesti uinuda. Aga olen kah sama jonnakas nagu härra ja vot ei ava.
Äratus on eesti aja järgi tunduvalt mõistlikum, 7.30-8.30 - slovakkia ajas aga täpselt nii nagu varem (6.30-7.30). Endale tundub mõnusam neid numbreid lihtsalt kellalt näha:) Õhtune magamaminek siis seal 8-9 vahel. Vahepeale mahub ikka 4 õueskäiku (uinakut) ja siis vaba aeg tegelustekil ja mähkimislaual ja süles.
Ja lisaks muidugi - kõik toredad külalised, kes meil juba käinud on! Nii tore nii tore on näha ja suhelda ja olla! Pisikesed tegelased ja nende tublid emmed! Vot nüüd saan alles aru, millest Slovakkias ilma olen... Lisaks veel palju toredaid külalisi oodata, lastega ja lasteta! Härral ka vähem aega kurta ja rohkem uudistada:)
Aga tegelikult vaatan teda ja ikka imestan, et selline tore tegelane minu juurde on tulnud. Iga päev olen tänulik!

kolmapäev, 8. juuni 2011

võitlusvaim

on härral väga suur! Kui ta kuulis kuskil kuu aega tagasi ühe teise beebsu rekordist einestada öö jooksul umbes 15 korda, hakkas ta sedamaid rühkima selle suurepärase eesmärgi poole. Ma pakun, et praegu oleme seal 6-8 eine kandis, aga ega mul pole tegelikult enam õrna aimugi. Olen kaotanud igasuguse võime lugeda neid lugematuid ampse, mis ööjooksul erinevatel külgedel toimuvad. Ja püüa sa petta, et samal küljel 45 minutit hiljem proovid läbi ajada - kohe teada, et petukaup!

esmaspäev, 6. juuni 2011

tiiger bratislavast tallinnasse

ehk siis olemegi kohal! Oeh!
Reis oli sujuvam, kui ma lootsin. Siiski - mida harvem, seda parem.
Kõigepealt pean ütlema suure aitäh-i kõigile lennujaama ja lennukite teeninduspersonalile, tänu kelleta üksinda imikuga reisida oleks võimatu. Kõigepealt tuli turvakontrollis seekord ka kõhukott eemaldada ning siis oli kasu kahest ninnu-nännu turvakontrollitädist, kes tiigri kohe enda embusse haarasid ja slovaki keeles temaga vestlust pidama asusid:) Hiljem aitasid muidugi tiigri kõhule tagasi.
Järgnes ootesaal, kus imikuga reisides oled alati tähelepanukeskpunktis ( või tundub see lihtsalt nii?), sest kõik jõllitavad kas ja millal su laps ometi häält teeb ja ega te ometi sama lennuki peale tule. Tuleme tuleme:) Esimene lend oli siis üliväikeses fokkeris, kus kokku heal juhul 50 kohta. Meie jaoks oli jäetud ainus vaba koht meie kõrvale - aitäh tsehhi õhule selle eest! Lisaks lasti meid enne teisi kannatamatult järjekorras passivaid inimesi sisse. Kuna pisike fokker oli väga lärmakas ja väga rappuv, siis härrale sobis see suurepäraselt mõnusa uinaku tegemiseks. Ehk siis esimene reis magatigi ilusasti maha.
Praha lennujaamas tutvusime ema-lapse toaga, mis oli üsna armas ja vaikne paik. Sai normaalset mähkimislauda vahelduseks kasutada (muidu igalpool ju need plastmassist seina küljes rippuvad üliväikesed jublakad, mis kohe-kohe tunduvad alla kukkuvat). Tiiger sai lasta oma kajakahüüetel kaikuda ning rahus natukene jalgu sirutada. Lisaks kohtas ühte teist Budapesti reisivat titat, kes tema huilgeid suht üllatunult kuulas. Ja oligi aeg teise lennuki jaoks.
Seal paluti jälle lastega reisijatel peale ronida kõigepealt, mis aga suure lennuki puhul sugugi hea mõte pole. Sest arvata, et lastele meeldib tohutult siis istuda oma istmel järgnevad 20 minutit ja oodata kuni kõik ülejäänud reisijad peale kobivad, siis veel lisaks mõned minutid hilinenud reisijate ootamiseks, siis "sorry for delay - heavy traffic over poland (pooltel meie reisidel on see kusjuures!)". No ei vaimustanud see härrat sugugi mitte! Lisaks väsimus ka peal, aga keegi ei tantsuta, lennuk ei liigu - kuidas siis niimodi uinuda saab. Samuti oli lennukis päris mitu teist last ja iga kord kui härral silm juba vajus, tegi mõni teine paar kriiset ja oli silm jälle lahti ja tuju veel halvem. Lõpuks aga väike unemati tuli, kuid lennukisõit seda kuidagi ei pikendanud. Mis tähendas 2 tunnise sõidu kohta ema nahast välja pugemist, et tiigrit istudes lõbustada ning lõpus siiski 30 minutilist tantsulkat kõhukotis vahekäigus, et kõiki kaasreisijaid lõbustada. Aga vähemalt oli tiiger rahul ja ilmselt ka teised reisijad:)
Aga lõpuks ootas meid Tallinn ja lapsehoidjad ja tuuleke ja koobas ja kõik muu:)

laupäev, 4. juuni 2011

tiiger reisib

hoolimata sellest, et talle reisida ei meeldi. Ehk siis ema kuulub nende palju kirutud lapsepiinajate hulka, kellest ka eelpool juttu on olnud. Seekord aga reisis ta kõigest 5 km kaugusele kenasse linnakesse, hotelli, mille tiigri vanavanaema oli leidnud ja kuhu meiega minna soovis.
Idee tundus alguses väga hea, nii tore ju, saab natukeseks rutiinist eemale ja pole kodust ka kaugel. Nii et härra ema täitsa ootas seda reisi. Läks aga nii nagu enamasti läheb - hoopis teisiti, kui plaanitud.
Väljasõidu hommikul oli emal kurk valus, päevaks oli palavik kohal, aga otsustasime siiski minna. Võõras kohas on härra muidugi hoopis teine härra kui muidu - voodis magada ei kõlba, mänguasju vaadata ei kõlba, ainult süles ja siis ka ikka võiks ringi kõndida mitte paigal olla. Lootsime küll, et ehk nüüd suurem ja ei ole sellist probleemi nagu Prahas oli, aga jah. Ja nii me siis tassisime ja tantsisime teda aga kõhukotis magama (ikka vähemalt 30 minutit tantsu ja puusanõksutamist, et härral silm looja vajuks - ja seda mitu korda päevas pluss õhtul). Ema istus toas, lürpis teed juua ja puhkus missugune eks. Ja samal ajal muidugi oli toas 26 kraadi ja õues 32, nagu siin viimased nädalad igal pool on. Lõpuks tulime päev varem koju. Selline oligi meie kauaoodatud puhkus.
Aga ega sellest emale ei piisa. Homme istutab ta ennast ja härrat lausa kahele lennukile, et siis seal kõiki reisijaid lõbustada, ehk lausa mõned salvavad märkused enda pihta saada. Parem ei pane kirja kui suured hirmud mul selle toreda ettevõtmisega seoses on, sest ma tõesti tean mida härra reisimisest arvab. Ja kuna asi päädib ju Eestisse jõudmisega, mis talle ka nüüdseks uus koht on, siis suure tõenäosusega hakkab jälle pihta üks magamamineku tramburai. Sellele lisada veel päevane süles tassimine.... Oh, pessimist kirjutab siin praegu:) Õnneks on meil seal 2 maailma parimat lapsehoidjat, kes ei karda härra tiigriga maadelda:) Ja noh, on teised emad hakkama saanud kuidagi, küll saame meie ka!

laupäev, 28. mai 2011

kõhuli

sai eile härra täitsa ise seljalt pika pusimise peale! Esimest korda! Ema oleks rõõmust lausa lakke lennanud:D Suursündmus ju ikka!
Lisaks läks eile õhtul iseseisvalt magama! Üksinda oma toas! Kuna tiigri õhtune magamaminek viimastel päevadel tähendab voodisse panekut, kus ta seal siis aktiivselt keerlema hakkab, tundus justkui mõttetu juures passida. Ja nii ta seal keerutaski, lutt suus, kuni lõpuks magama jäi. 180 kraadi seekord välja keerutatud. Ei mingit porinat ega midagi. Mitte et see muidugi nüüd mingi harjumus oleks, üldiselt ikka vaja pai, luti tagasipanekut, paari sõna või sülle:D
Iga nädal erinevad harjumused, ei jõua järgegi pidada...

neljapäev, 26. mai 2011

ma võin ju kiidelda

aga reaalsus on see, et härra oskused kaovad üldiselt samal päeval kui ta need omandab ja ma siin neid välja hõikuda saan. Et järgmisel päeval on täiesti unustatud ja pole mingit huvigi uuesti avastada. Ehk siis keeramine kestis täpselt ühe päeva ja praegu pole sellest enam haisugi järel.
Muidugi on üks imepärane oskus, mis meelest ei läe ja millega võikski päevi sisustada - pöidla imemine.

Aga muidu on päevad veidi rahulikumad olnud, sest noormees soostub pöidla asemel aegajalt ka lutti imema ning kuna ema ei viitsi enam üritadagi härrat toas magama panna, vaid ajab aga vankri 4 korda päevas uksest välja, siis pole ka skandaale olnud.
Öösel endiselt 3-4 einet ning samapalju niisama ärkamisi, mis lutiga saavad lahendatud. Päev algab samamoodi 6-7 vahel ning lõppeb 8-9 ajal.

Kuum on endiselt, kui vahepeal aga pani termomeeter päikese käes 37 kraadini välja, siis nüüd õnneks jääb 30 kanti. Ei teagi kohe kuidas Eestis oleme, kui ei saa lasta härral päevad läbi alasti möllata ning peab teda ja ennast ka riidesse toppima. Vot nüüd ei sobi üks ja ei sobi teine:)

Ma pole kirjutanud, aga härral on siin ka juba üks mängukaaslane (noh, nad küll mänginud pole omavahel, aga kunagi ikka:)). Jakub, elab meie vastasmajas, 6 kuud vana, härrast pisem (see vist küll midagi erilist pole:D). Emaga oleme paar korda vestelnud, aga ma olen ilmselt üsna hädine partner teistele lapsemammadele kuna iga 2 tunni tagant oma munakividele torman ning üle 40 minuti ka kuskil kodust kaugemal olla ei saa. Ehk siis pole jalutuskäikudeks asja ja ega me ärkvel olles väga kaua õues ei saa olla (härra ei viitsi lihtsalt). Aga mõne aja pärast kindlasti.
Lisaks on kohe-kohe tulemas ka teine mängukaaslane, tüdruk, meie enda majast, kes praegu naudib viimaseid päevi ema kõhus.
Muidugi on piirkond kus elame täis beebsusid, aga teistega pole vestelnud (veel).

esmaspäev, 23. mai 2011

vanaema

on külas!

vankrist

Põhimõtteliselt on nüüdseks saanud selge, et last saades tuleks osta (või laenata) endale kõige odavam ja vanem vanker. Sest seal pole mingit imevedrustust, vanker vappuks igal teel ja laps ilmselt ka uinuks igal teel. Poleks vaja munakivisillutisel ennast lolliks kõndida, et beebsu magama panna.
Meie aga ostsime endale kalli ja uue gessleini. Mis siiani oli suurepärane vanker - siin mägede vahel vankerdades tõesti mugav, et sai sanga edasi-tagasi tõsta (sest ega härrale meeldinud ometi pea alaspidi olla). Lisaks pidur, jällegi vajalik vidin. Kookoniga olen rahul olnud, käruosast ei oska veel rääkida. Kui ainult...
Poleks meil vankri sang hakanud ära murduma! No tõesti, 3 kuud kasutatud uhiuus vanker ja sang hakkab murduma! Ja pole nagu suuri variante mida teha. Vanker eestist ostetud, garantii eestis, meie aga sinna minemas alles kuu aja pärast. Siin läheduses ka mingit töökoda pole. Sai eestist ostetud siis uued jubinad nende murduvate asemele ja vanaemaga kohale transporditud (kas pole kummaline, et neid pisikesi jubinaid poes vabalt osta saab - justkui on normaalne et vankri sangad murduvad?). Nende vahetamine oli oioi mis jama - kruvid polnud miskid tavalised kruvid, mida drelliga saaks eemaldada, vaid ümmargused jubinad, mis jõuga tuli eemaldada. Issil jama kui palju kõige sellega! Lisaks oli poest müüdud üks vidin pooleldi vale, ehk siis nüüd ei saa sanga kõrgust reguleerida...
Olen pettunud! Kõige enam siis ilmselt poes - beebitarbed.ee! Kõigepealt saadeti mulle pakiga üldse vale vankri raam, siis toodi õige raam järgi, mis 3 kuud hiljem lagunema hakkab! Kes teab kui vana see raam oli või kuidas see kõik võimalik on! Sest tundub, et paljudel teistel sama mudeli omanikel sellist probleemi pole.
Noh, vähemalt praegu saab vankriga sõita jälle!

pühapäev, 22. mai 2011

oskused

Põhimõtteliselt oskame me nüüd pöörelda! Mis tähendab, et kui magamamineku alguses on noormees ühtepidi voodis, siis magamajäämise ajaks on pööratud ennast 90-180 kraadi ja ema käsi siis lutti hoides peab järgi jõudma sellele suurele keerlemisele. Kõige mugavam on praegu uinuda nii, et jalad vedelevad hoopis suurel voodil ja pea siis on kuskil külgmise võre vastas.

Ja lisaks - täna algas kõhult seljale keeramine!!! Nii et ole ise kõhuli kui tahad, mina ei viitsi!

Aga lõunauned toimuvad praegu kõik õues, sest kellel seda toajama ja skandaali ikka vaja on. Lisaks kui on kohapeal vanaema, kes aina vankerdaks härraga, mis siis häda!

teisipäev, 17. mai 2011













Jah, meil on ka rõõmsaid hetki:D


Aga magaminek on ikka üks suur rist ja viletsus ja võrreldes kuu aja tagusega on veel hullemaks läinud.






pühapäev, 15. mai 2011

Röök ei külastanud täna meid. Imeline päev!!!

helged päevad

on saabunud ema õuele, sest lõpuks ometi saab jälle juua koka koolat!!!

röök

tuli meile eile külla. Muidugi, enne magama minekut. Kestis kahel korral 40 minutit ehk siis 1,2 tundi kokku. Ei vaibunud ei süles ega voodis, lutiga ega ilma. Viis härral hääle kähedaks, aga kestis sellegi poolest. Ei tea ausalt, kas tekitas suurema trauma emale või tiigrile. Kes on kuulnud rööki, teab, et juba minut selle seltsis võib pea soojaks ajada. Aga härra otsustas, et alla 40 minuti ei kõlba nagu ka.
Ühesõnaga - uni on tiigri kõige suurem vaenlane. Haigutustest ja jorinast hoolimata. Ja kui siis mitte magama panna ja lasta härral üleval olla, siis ju väsimus on nii suur, et ei taha mitte midagi muud ka teha. Isegi süles tassimine ei kõlba, sest väsimus on nii suur! Aga voodis - naer, millele järgnes eile röök. Ma tõesti tahaks loota, et täna pole röök enam meie juures.